põhjalikult koristama.
Kirik toonitab, et paastumine tähendab loobumist ülearusest. Igaüks vaadaku ja otsustagu ise, millest ta võiks või peaks loobuma. Nõnda kohtame üsna erinevaid ja vahel isegi üllatavaid paastumise vorme: mõni kustutab oma toidukaardilt maha tordid ja jäätised, teine „unustab“ suitsetamise – kokkuhoitud raha saab anda mõnele heategevale ühingule või oma linnaosa vaestele. Kasulik oleks meie pildirohkel ajal lülitada välja televiisor oma seebiooperitega ja selle asemel mediteerida või raamatuid lugeda. Ja miks mitte jätta ostmata uus kevadmantel, mida niikuinii vaja ei ole? Selle eest võiks mõnele vaesele vanainimesele tellida näiteks uued prillid.
Paastuaeg peab aitama neid, kel on abi vaja. Meie loobumised peavad rikastama neid, kel ei ole millestki loobuda.
Kuid esineb ka paastumisvorme, mis ei ole vabalt valitud, vaid langevad peale väljastpoolt. Ja need tuleb vastu võtta sisemise naeratusega nagu kõik elu jalahoobid.
Minu paastuaeg algas juba enne jõule, kui selgus, et mu liivi raamat prantslastele nõuab palju rohkem tööd ja vaeva kui ette nähtud. Kirjastaja helistas iga paari nädala tagant ja küsis, kui kaugel ma olen. Ja ma pidin alandlikult tunnistama, et asi venib nagu tigu ja et mul endal puudub ülevaade veel lahendamata küsimustest. Vahel kahjatsesin, et olin hakanud seda tegema.
Ja siis mõtlesin, et iga kannatus on energia, mida peab suunama, kasulikuks muutma. Miks mitte kanda see pingutus Jumala ette liivi rahva eest? Nende vigade, lolluste, nende vussitud ajaloo eest? Nende eest, kes on ammu surnud, kuid peavad kunagi üles tõusma. Šestov kirjutab kuskil, et surnud ei olegi võibolla nii surnud nagu nad paistavad, ja et me peaksime seda meeles pidama, kui me neist kõneleme või kirjutame. Meie mõõdu järgi asetuvad liivlased minevikku, kuid ka minevik on OLEMAS, nagu olevik ja tulevik.
Me ei tea, kuhu eesti rahvas kunagi välja jõuab. On tal püsimiseks küllalt vaimset elujõudu – seda, mis liivlastel puudus? Tänapäeval peame mõtlema ka eelmistele sugupõlvedele, neile, kes olid ja on veel – kuigi nähtamatus dimensioonis – ja tulevad uuesti siis, kui ajalugu lõpeb.
Paastumine võiks olla ka intensiivne võitlus korruptsiooni, kõlvatuse ja meelenüriduse vastu. Ka lootusetuse vastu. Nende nimel, kes eksisteerivad elavate kõrval ja hakkavad võibolla kunagi meie sugupõlvelt 21. sajandil mahamängitud väärtuste pärast aru pärima.
Apluse vältimine
Paastumine on algselt siiski seotud söömisega. Sööma peab. Kuid vahel ei pea ka. Mõnikord on mitmeti kasulik sellest loobuda. Need vasturääkivused näitavad, et kõigepealt peaksime küsimuse alla võtma oma suhtumise toidusse. Mida me sööme? Kuidas? Kui palju? Maal, kus ma elan, süüakse end vahel surnuks. Suur osa prantsuse kirjandusest hiilgab oma nn „lauamõnudega“. Juba Rabelais’st võib saada seedimisrikke, kui kujutada ette Pantagruelile serveeritud roogade kuhja: „Kakskümmend ja kuus halli nurmkana, kuusteistkümmend faasanit, üheksa tikutajat, üheksateistkümmend kalakurge, kolmkümmend ja kaks kaelustuvi, viisteistkümmend metsseapõrsast, kaks mäkra, kolm suurt rebast ja üks metskits!“
Selline loetelu võiks tunduda naljakana, kui ta ei vastaks paljude inimeste toiduobsessioonidele. Naljakuju tahab kindlasti olla ka Alphonse Daudet’ preester Dom Balaguère, kes vuristab Jõuluööl oma missateksti kiiruga maha, sest tema vaimu on vallutanud „ilmatu suur ja särav laud täis kraami, kirevaisse sulgedesse riietatud paabulinnud, kuldpruunpunakate laiali aetud tiibadega faasanid, rubiinivärvi pudelid, hiilgavate puuviljade püramiidid roheliste okste vahel“.
Õgardimeelsus on laialt levinud ka meie ajal ja valgustussajandil annab talle õigustuse Diderot, kui ta väidab, et „ei ole midagi vastupidavat peale joomise, söömise, elamise, armastamise ja magamise“.
Samas vaimus torkab 19. sajandil silma Alexandre Dumas oma „Suure köögi-sõnaraamatuga“, mille uustrükk ilmus Jõuluks 2000. See on kirjaniku viimane teos, peaaegu testament, tema „vanaduse voodipadi“, mille ta koostas siis, kui ta rikutud tervis juba kõikidele himudele piirid pani. Selles unistab ta muuseas veel „igavesest supikatlast“, mis vahetpidamata podiseb tulel ööd ja päevad. Kui sellest võetakse välja kana või muu lihatükk, siis pannakse asemele kohe teine. Nõnda ei tule söömisele otsa ega äärt. Tuleb veel märkida, et nimetatud autorite isu on peamiselt karnivoorne.
Aja jooksul on siiski hakatud aru saama, et liigne ning korratu söömine hävitab organismi, kõrvetab maoseinu, lõhub maksa vastupanu, ajab sisikonna segamini. Kõikide tähtsamate pühade järel jagab ajakirjandus näpunäiteid suursöödikuile tervise parandamiseks. Vahepeal on ka avastatud, et liha kannab endas vahel hirmu ning kannatuse toksiine, millel võivad olla veel seni teadmatud tagajärjed. Sügavam järelemõtlemine selle üle, mida me sööme, võib muuta meie maitse. Marguerite Yourcenar näiteks, kes ei olnud just taimetoitlane, tunnistas, et tal on siiski ebameeldiv „seedida teiste elusolendite agooniaid“.
Kirik on kuulutanud apluse üheks seitsmest peapatust kadeduse, laiskuse ja muude halbade kalduvuste kõrval, mis meie ühiskondlikku elu destabiliseerivad ja meid isiklikult õnnetuks teevad. Paastumine peab meile õpetama enesevalitsemist, vabastama meid isuorjusest.
Aga miks peab üldse sööma? Oma „igapäevase leiva“ eest vaeva nägema? Iga päev. Tavaliselt veel mitu korda päevas. Milline nuhtlus! Targad teoloogid seletavad seda vajadust sõltuvusega Jumalast, kes loob elu ja annab toitu, „kuid laseb vahel ka nälga surra!“ nii Paradiisiaias kui ka kõrbes. Materiaalne nälg aga pidavat meelde tuletama, et inimene ei ela ainult leivast, vaid et tema vitaalsuse allikas on Jumal ise.
Siin paistab siiski oluline veel teine aspekt: seos looduga. Me kuulume maa külge ja maa viljad hoiavad meil hinge sees. Juba algusest peale. (Vt 1. Moosese 1:29) Algpatt on aga kõik süsteemid segi löönud, ka meie mõõdud, maitse, meie küllastuspiirid. Me ei tea enam, mida meil tegelikult vaja läheb. Esile kerkib ängistav teadmine, et söömine hävitab söödu. Kõik olendid peavad elama teiste elavate arvel. „Loodus on jube,“ ütles kunagi Théodore Monod, „kõik elavad pidevas hirmus. Ma ei suuda uskuda, et Keegi, kes on põhiliselt hea, võis seda tahta.“ Ka see on teema, mille üle peaks järele mõtlema.
Söömine tapab. Ainult Jumalat saab süüa nii, et miski ei purune ega kao. Euharistia – Kristuse ihu ja veri. Neid ei tohi võtta ainult sümbolitena. Jeesus ise ütleb (vt Johannese 6:55), et tema „ihu on tõeline toit ja (tema) veri on tõeline jook“. Kummaline jutt, mis ehmatab juba Kristuse kaasaegseid ja ajab suure osa õpilasi ning pooldajaid minema. Ka järgnevatel sajanditel on kristlasi peetud metslasteks. On see tõsi, et nad kuulutavad kannibalismi? Raskus seisab siin selles, et Jeesus ei ole ainult Jumal ega ka mitte ainult inimene, vaid Jumal ja inimene kokku. Siin võib pikalt-laialt filosofeerida, aga vaevalt keegi meist suudab ette kujutada, mida see täpselt tähendab.
Igatahes antropofaagiast ei saa siin olla juttu. Kuid teema näib hakkavat meeldima. Prantsuse uurijad on kindlaks teinud, et pärast Teist Maailmasõda on inimesesöömise fenomen hakanud levima kogu maailmas. Mõned arvavad, et kannibalism võib kujuneda kolmanda aastatuhande silmapaistvamaks nuhtluseks. Ja miks mitte? Senised moraalsed väärtused on kustumas, inimene asjastub. Teda kasutatakse juba mitmel viisil, varsti teostub kloonimine. Mõningates arengumaades saaks temast odavat hakkliha. Inimesesöömist inimkonna päästmiseks soovitab juba pamfletist Jonathan Swift, kelle arust on kannibalism „majanduslikult tarvilik, poliitiliselt ahvatlev, teaduslikult võimalik, religioosselt sallitav“. On siin tegemist radikaalse humanismiga või tähendab see pigem üleskutset tapmisele, küsib Nicolas d’Etienne d’Orves. (Vt Le Figaro Littéraire, 4. mai 2000).
Paastuaeg on antud ka selleks, et ära tunda meie perverssed näljad ning isud ja kustutada need jäädavalt meie soovunelmatest.
