Polly küsinud, kui Caroline oma nurgatoolis magama jäi ja, suu lahti, norskama hakkas. „Sa ei pea seda asja ära tegema. Tõmba ainult pidurit ja ma korraldan kogu praktilise külje.”
„Ma ei kavatse kindlasti mingit pidurit tõmmata,” oli Eleanor hirmunult vastanud, vaadates Pollyt pilguga, nagu ei tunneks ta teda ära. „Ian on just see, mida ma tahan ja mida ma vajan. Ma ei suuda oma elu ilma temata ette kujutada. Mis sinuga lahti on? Kas sa ei võiks minu pärast rõõmus olla? Oled kade, et olen lõpuks leidnud kedagi erilist?”
See juhtus kolm aastat tagasi ja Pollyl oli siiani tunne, et nende sõprus on sestpeale pingutatud. Caroline polnud seda märganud, kuid Polly tajus seda pinget, tundis vajadust hoolikalt sõnu valida. Ta ei saanud oma tundeid enam Eleanori ette laiali laotada nagu vanasti, kui nad mõlemad olid veel üksikud. Ta oli lootnud, et see Unsti reis teeb nende vahekorra jälle heaks.
Loomulikult oli Eleanori ja Iani abielu teoks saanud; Polly oli selle tunnistaja ja naeratas tuulisel märtsipäeval registreerimisbüroo ees kaamerasse. Eleanor võttis mehe perekonnanime, ehkki sama olid teinud veel vaid väga vähesed nende sõbrad. Õhtupoolikul läksid nad Londoni suurele kuradirattale ning tõstsid klaasi härra ja proua Longstaffi terviseks. Misjärel oli Eleanor külalised minema saatnud, et pidutseda ilma nendeta. „Minu abikaasa ja mina, me tahame omavahele jääda.” Särav naeratus.
Caroline’i abiellumine elustas kõik tolle aja mälestused ning kui Ian seal maja uksel seisis, turd ja kandiline, meenusid Pollyle taas Eleanori pulmad. Talle torkas pähe põgus ja tobe mõttekild: Kaks pulma ja üks matus. Polly tundis, kuidas suu hakkab muigele kiskuma, ja teadis, et see on närvipingest, kuid see kohutas teda ikkagi.
Hispaania nimega politseinik tegi uuesti suu lahti. Ta tõusis püsti ja tutvustas ennast tulijale. „Ega te ei leidnud saarelt oma naisest mingit jälge?”
Ian raputas pead. Ta oli alati napisõnaline olnud. Nüüd paistis ta otsekui tardunud. „Läksin Lowrie majani, aga seal ei olnud kedagi. Püüdsin helistada, aga see läks kohe salvestamise peale.”
„Meie vabatahtlik rannavalve on väljas ja otsib,” ütles Perez.
Ian noogutas, kuid ei lahkunud ukselävelt.
„Lähme kõnnime,” lausus Perez. „Mul on kõndides alati nagu kergem mõelda.”
Ta on tundlik inimene, mõtles Polly. Ei taha teiste kuuldes Ianile Eleanori e-kirjast rääkida.
Ian pöördus ja nad lahkusid kahekesi majast. Polly ja Marcus jäid koos Perezi noore kolleegiga elutuppa. Marcus tõusis, et veel kohvi keeta. Ta tõi väljast kandiku ja läks sellega kööki. Polly tahtnuks tema ees vabandada. Ma poleks pidanud sind siia tooma. Mõtlesin, et siin võiks olla tore ja et nii saad sa mu sõpradega tutvuda. Nüüd on sellest saanud õudusunenägu. Kuid Wilson, see noor seersant, vaatas ja kuulas pealt, ning sellises olukorras võis kõiki tema sõnu valesti tõlgendada.
Hoolimata oma kahest teaduskraadist ja suurepärasest tööst Sentimani raamatukogus tundis Polly ennast võõrastega ühes toas viibides ikka veel ebakindlalt, sotsiaalselt kohmetult. Sellel oli seos tema hääle ja tagasihoidliku äärelinna-päritoluga, vanematelt õpitud hirmuga haritud inimeste ees. Mõnikord oli ta kindel, et Ian kannatab sama moodi; nad olid mõlemad põhjast ning mõlemal puudus see enesekindlus, mille Marcus ja Eleanor olid pärinud koos kõlava häälduse ning pangaarvetega. Võib-olla oleksid nemad paremini kokku sobinud, jättes Eleanorile ja Marcusele võimaluse moodustada üks stiilne ning kõigile tuntud paar.
„Küllap olid ilusad pulmad,” ütles politseinik. See oli esimene kord, kui Polly teda rääkimas kuulis, ja ehkki mees kõneles aeglaselt, pidi naine pingutama, et temast aru saada. Lowrie oli ülikooli minekust saadik elanud Inglismaal. Mõnikord nad naersid tema murraku üle, aga see polnud nii tugev kui seersandi oma. „Unsti rahvas oskab kodokäike pidada.” Polly meelest kõlas see igatsevalt, nagu soovinuks politseinik, et tedagi oleks kutsutud.
„Ma ei usu, et Eleanor eile öösel veel majja tuli,” sõnas Polly. „Uks oli lukustamata. Kui sa oled Londonist, siis keerad ukse alati lukku. See on harjumus.” Ta oli selle üle järele mõelnud.
„Mõnel on neil südasuvistel öödel raske magama jääda,” tähendas Wilson. „Ja ilm on nii hea, et teie sõbranna võis jalutama minna. Siin on sellised tähed, mida linnas ei näe. Lowrie ja tema pere peaksid praegu jälle Meonessi rahvamajas olema ja koristama. Võib-olla ta on seal.”
„Aga e-kiri?” karjatas Polly. „Miks ta siis selle saatis?”
„Mingi haige nali? Või häkkis keegi tema kontole?”
Polly raputas pead. Eleanor armastas narritada ja vingerpussi mängida, aga ta ei oleks oma sõpru niimoodi muretsema pannud. Kui ta oleks sellise e-kirja saatnud, siis ta oleks neid aknast jälginud ja sisse karanud, kisades Tadaa! Tõmbasin teid haneks!, nägu laia naeru täis, enne kui nad muretsema oleksid jõudnud hakata. See e-kiri vaevas Pollyt rohkem kui miski muu. Talle tundus võimalik, et Eleanori kontole on sisse murtud.
„Kas sobib, kui ma lähen rahvamajja ja vaatan järele?” küsis Polly. „Me pole selle peale mõelnud, et Lowrie ja Caroline võivad seal olla.”
Sandy Wilson paistis segadusse sattuvat. Naine mõistis, et too ei tea, mida teha – ta ei olnud mees, kes oleks harjunud otsuseid langetama ja tahtis ülemuse käest nõu küsida. Niisiis võttis Polly vastutusekoorma tema õlgadelt, haarates oma jaki ja hakates minema. „Tänan. Öelge Marcusele, kuhu ma läksin.” Ja ta kõndis majast välja.
Väljas oli ilus ilm ja meri sillerdas päikesevalguses. Polly nägi, et Ian ja Perez jalutavad endiselt rannas, olles süvenenud vestlusse, kuid ta pööras vastassuunda, rannast eemale, ja kumbki ei märganud teda. Tee oli kitsas, ühel küljel oli tara ja teisel küljel aeg-ajalt mõni möödasõidutasku. Polly teele kõndis üks lammas. Enne kui see minema ukerdas, tundis ta villarasva ja mahatallatud rohu lõhna. Mäe otsas passis hirmuäratav konksus nokaga änn, kes oleks justkui teda vahtinud. Meoness oli hajus kogum väikseid talumaju koos juurdekuuluva maaga, siin-seal mõni uusehitis. Slettsi ja teiste majade vahel võis näha vanade hoonete jäänuseid, müürid ja kivist piiriaiad pooleldi jänesvilla ning metsiirise alla mattunud. Seal, kus rada ühines laiema teega, seisid vana punane telefonikabiin ja rahvamaja. Selle ette oli pargitud paar autot ja avatut akendest kostis tolmuimeja undamist. Polly lükkas ukse lahti ja astus sisse. Lowrie seisis treppredelil ja võttis riidepaelu maha. Londonis töötas ta suure jaemüügiketi raamatupidajana ja nägi oma ülikonna ja lipsuga alati väga korralik välja. Nüüd kandis ta pusa ja teksaseid ning ümmargust Fairi mütsi, mis nägi välja nagu lihapirukas. Ta naeratas laialt ja lehvitas. Tolmuimeja undamine tuli väiksemast ruumist, kus nad olid õhtust söönud. Undamine vaikis ja Caroline astus üle ukse.
„Nii et tulid lõpuks appi!” lausus ta. „Viimane aeg ka. Me oleme peaaegu valmis.” Ta oli suure kondiga ja blond. „Pidime just klaasikese tegema, et koristamise lõpetamist tähistada. Küllap seegi on traditsioon.”
„Kas Eleanor on siin?”
„Ei! Kas ta siis oma peatäit välja ei maga?” Caroline võttis abikaasa käest riideriba ja hakkas seda kokku kerima.
„Ta ei maganud öösel Slettsis,” ütles Polly. „Me ei tea, kus ta on. Ian on nii mures, et helistas politseisse. Lerwickist tuli kaks politseinikku ja inspektor räägib temaga praegu. Rannavalve kammib kaljusid läbi.”
Lowrie tuli redelilt alla. „Ta ei ole kindlasti kaugele läinud.” Mees ütles seda nii hooletult, et Polly mõistis
