teha … Lepime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi.
„Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt, pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saatesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu ilmumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjandussaadetki ja mõlemad toonased saatejuhid olid vahepeal ära surnud.
Rahu nende põrmudele, mõtles ta nukralt.
Oli suvelõpu aeg. Rõõmsakstegevalt päikesepaisteline päev, ja Voldemar sõitis koos naisega maale seeni korjama. Sauna tegema. Kala püüdma. Neil oli maal viibimiseks varutud hulk aega ja paar tundi TV-inimeste peale raisata ei võtaks neilt tükki küljest. Voldemari ootamatust TV-kutsest innustust saanud peas moodustus juba nii mõnigi kavalalt komponeeritud lause, millega saaks nii Viviani kui ka omaenda raamatut reklaamida, ja see, mida nad Reesi Ermile oma abieluelust räägivad, ei teinud talle mingit muret.
Tee peal lamas kassi laip. Üsna värske. Loomake oli veel hiljaaegu mõne hiirega kassi-hiirt mänginud. Aga enam ei mängi.
Üllatudes tundis Voldemar, et väljavaade osaleda Reesi Ermi saates pakkus talle kasvavat lõbu, aga samal ajal tajus, et midagi oli selle asja juures sellist, mis olema ei peaks. Justkui tüli oleks, nagu äsja üles keeratud kell, tiksuma hakanud. Vivian põrnitses aknast välja. Ta oli kuklaga mehe poole ja vaikis halvaendeliselt. Voldemar kahetses, et ei olnud „käed vabaks” seadet sisse lülitanud, sest nüüd kuulis Vivian ainult tema repliike, mis võisid naisele nende jutust vale ettekujutuse anda.
Oli viimane aeg rääkida, et Reesi Erm tahab võttegrupiga neile külla tulla. Voldemar lisas jutu lõpuks tarmukalt, et nad võiksid TV-inimesi ära kasutada ja oma raamatuid reklaamida. Kuid samal ajal tundis ta, kuidas äsjane hoog hakkas välja surema. Midagi oli hullu moodi valesti. Ta ei osanud mõistatada, mida too saatejuht Vivianile rääkis. Võis arvata, et TV-inimesed keelitavad inimesi üsnagi erineval moel, peaasi, et saaks esineja saatesse peibutada.
„Sina võid nendega rääkida. Mina lähen selleks ajaks metsa,” ütles Vivian kurjalt.
Voldemar oletas, et Vivian oli kuuldud repliikidest välja noppinud mõned sõnad, need omamoodi kokku liitnud ja saanud isevärki pildi – justkui kavandatava maali, mis oli praegu nähtav talle endale, kuid mitte veel teistele. See võis olla suuremõõtmeline lõuend, kuhu sai jäädvustada mitmeid mõjuvaid mälupilte, kindlasti ka sääraseid, mida Voldemar polnud nende kooselu jooksul näha saanud. Kõrvalseisja võis üksnes aimata, milline valuline koloriit võis võimutseda mõnes Viviani mälupildis.
„Mis olnud, see olnud. Pole mõtet südant vaevata olukordade pärast, mida me ei saa olematuks teha. Ajapikku kõik muutub, ja ma arvan, et meie elus on asjad ainult paremuse poole läinud,” ütles Voldemar, kuid sai aru, et ta sõnad ei rahusta kedagi. Nad mõlemad teadsid, mis aastate eest oli olnud, ja see, mis on praegu, ei suuda hinge ladestunud pori helgete toonidega üle võõbata.
„Ei maksa seda TV-saadet eriti tõsiselt võtta. Luiskame natuke nagu suusoojaks … Hoiame teineteisel käest kinni. Naeratame,” lausus Voldemar reipal toonil – täpselt sellisel, nagu kehva teatri nigel näitleja oma repliiki ütleb.
„Ma andsin telefoni sinu kätte, sest arvasin siiani, et oled tubli äraütleja. Enam ma nii ei arva.”
„Sa kuulsid väga hästi, kuidas ma algul vastu puiklesin … kuid siis tundus mulle, et me saame asjast kasu lõigata. Ära kasutada neid, kes tavaliselt teisi ära kasutavad. Astu ikka kahe jalaga maa peale ja vaata, milliseks maailm on muutunud. Kui sinust ei räägita ja sind ei näidata, siis piirdub su loomingust huvitatute arv mõnekümne kultuurigurmaaniga. Eesti rahvas teab ja tunneb tänapäeval ainult neid, keda just kollases ajakirjanduses haibitakse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ühe viimase kolkaküla postkontorisse toodi virn Kroonika värskeid numbreid. Seal ei tellinud ükski pere ajalehti ega ajakirju, kuid igaühe laual pidi olema Kroonika. Ma kogesin sellist pilti hulk aastaid tagasi, kui külad tõsiselt virelesid, aga praegu on asjalood ehk hullemadki … Vahest see, et oleme siiani väga valinud, kellele ja mida rääkida, on mõttetu ülbus. Ma sain Reesi Ermi jutust aru, et tegemist pole mingisuguse rämpssaatega. Et vaatluse all on tõsised probleemid … Või polegi abielu sinu meelest midagi tõsist?”
Vivian ei lausunud musta ega valget.
Kuid Voldemar pingutas edasi, et must naisele valgeks rääkida. Kaine mõistus ütles, et telekanal, kuhu neid saatesse kutsuti, oli eelkõige kommertsi peal väljas ja need TV-inimesed himustavad saatekülaliselt kätte saada midagi, mis rahvast huvitaks. Mitte kirjandust ega kunsti. Ega valusa teemaga sügavuti minekut. Peaasi, et diivanil lösutajatel oleks vaadata meelt lahutavat pilti, mis samal ajal viiks kanali reitingu üles. Näiteks räpase pesu pesemine või rõve tülitsemine. Igas kooselus leidub sedasorti mustust niikuinii. Kuid inimestel on mõnus vaadata, kuidas teistel läheb veel halvemini kui neil.
Koos elamine on keeruline ja mitmetahuline protsess. Ei saa olla, et kaks väga erinevat inimest oleksid alati ühel nõul – ikka vaieldakse ja alatasa soovib kumbki oma sõna teise sõna peale seada. On tähele pandud, et abieluinimesed lähevad aja jooksul üsna ühte nägu ja sageli räägivad sama intonatsiooniga. Tabavad poole sõna pealt teise mõtte ära, kuid ega see teineteises lahustumine ei vähenda ettetulevaid erimeelsusi ega tee lõppu tülitsemisele.
Ja ega praegunegi pinge pole midagi muud kui pisike peretüli. Voldemar näeb asja ühes, kuid Vivian hoopis teises valguses. Seejärel vaadatakse, kelle valgus on valgem.
„Kuule, pea kinni,” ütles Vivian.
„Mis hea pärast … praegu on mugav sõita, ees pole kedagi, kui kinni pean, siis tuleb mul neist maantejobudest uuesti mööda sõita…”
„Ma palun, et sa edasi ei sõidaks,” ütles Vivian seekord väga viisakalt, kuid Voldemari kõrvus säärase häälega, mis kõlas nagu järsk pidurile vajutamine.
Voldemar pööras tee äärde ning seal nad istusid ja vaikisid. Mõne aja pärast venis Subaru mööda, siis kaks haagissuvilat ning viimaks ka ähvardavalt tee peal looberdav metsaveomasin. Voldemar hakkas autot juhtima alles viiekümneselt ega nautinud maanteeseiklusi. Hindas mugavat ja ohutut sõitu ning kui see oli parajasti võimalik, siis ei tahtnud ta mitte mingi hinna eest peatust teha. Voldemar teadis, et Vivian ei saanud sellest aru, alatasa mangus naine, et võiks mõnes kaunis kohas peatuda, kuid mees sõitis tuimalt edasi ja Vivianil oli jälle põhjust nina vingu tõmmata. Kuid seekord ei tahetud peatust looduse nautimiseks. Ümbruses polnud midagi erilist. Ainult võsastunud metsaserv, kus mõned noored kased olid juba kollakaks tõmbunud.
„Sa helistad nüüd Reesi Ermile ja ütled, et meie ei mängi tema mängu kaasa. Neile on vaja õnnelikku vanapaari. Suur osa minu elust pole olnud õnnelik ja ma ei hakka valetama.”
„Huvitav, mis meie elul siis viimastel aastatel viga on? Ja neid viimaseid aastaid on kokku juba seitseteist. See ju keskmise eesti pere abieluiga! Kui tahad, võime teha näo, et oledki teist korda abielus. Ise kuulutad kõigile, et pärast seda, kui minusugune joomise maha jättis, on sul uus mees. Kustutame eelmise abieluelu lihtsalt ära,” püüdis Voldemar rahulikult rääkida. Kuid ta ei olnud rahulik. Jälle hõõrutakse möödanikku nina peale, tusatses ta. Me oleme Vivianiga tuhandeid kordi kokku leppinud, et vanu asju meelde ei tuleta.
Iga inimene, kes on kord ennast haua äärele joonud ja sealt normaalsesse ellu tagasi roninud, tunneb end kangelasena. Tegelikult ma olengi kangelasteo korda saatnud, oli Voldemar kindel ega varjanudki
