palju aastaid tagasi pani naine mantli selga ja läks talveöösse. Tüli oli alanud tühjast, aga kiiresti täitunud ja üle ääre voolama hakanud. Voldemar oli purjus, kuid veel mitte nii palju, et toimuvast mitte aru saada. Ta mõtles, et küllap Vivian kõnnib maja ees edasi-tagasi, ning kui tal külm hakkab, siis tuleb tuppa. Aga aeg kulus ja ta ei tulnud. Ühtäkki valdas Voldemari meeletu hirm. Ta jooksis välja, kuid ainult selleks, et näha öist vaikust. Viviani polnud mitte kusagil. Kell võis olla paar tundi üle südaöö. Tuiskas. Lumi kustutas mõne minutiga jäljed. Ümbruskonnas polnud hingelistki. Tänavalatern kõikus tuules ja kustus äkitselt. Voldemarile tundus, et kõik laternad kustusid üksteise järel. Majade akendes polnud tulekiirtki. Valitses pilkane pimedus ning temas kogus hoogu meeletu hirm.
Praegu Voldemar vaatas, kuidas ta naine justkui mõõdetud sammul kaugenes. Kui Vivian metsa varjust lagedale jõudis, valas hilissuve päike ta kuldse valgusega üle. See oli kirjeldamatult ilus. Naise keha ümbritses helendav nimbus ja Voldemar mõtles, kuidas ta üleüldse saab sellise pühakuga tülitseda. Ent viivu pärast see kena mõte kustus ja ta sõitis naisele üsna aeglaselt järele, kuid siiski niivõrd kiirelt, et vahemaa nende vahel jõudsalt vähenes. Voldemar kujutas ette, kuidas nad jätkavad oma teed – üks autoga sõites, teine kõndides ja neist möödujad muigavad või lausa irvitavad. Ta oli ise samasuguseid stseene paar või kolm korda maanteedel näinud.
Kui Voldemar Vivianiga kohakuti jõudis, jäi naine seisma ja istus autosse. „Kas helistasid?” küsis ta alles hulga aja pärast.
„Ma arvan, et meil on ikka üht-teist, mida noorematele rääkida. Seda just positiivses mõttes. Pealegi on minu, kui alkohooliku, kohus näidata, et joomahullus polegi lootusetu olukord. Et väljapääs võib olemas olla. See oleks nagu mülkassevajujale abi-käe ulatamine. Ma ei saa aru, mis sind teiste inimeste abistamise juures nii väga häirib. Võib-olla sa seletaksid.”
„Nii et sa siis ei kavatsegi helistada ja ära ütelda?”
„Ma ei saa aru, miks ma peaksin seda tegema.”
Panna rõhk õnnetute alkohoolikute abistamisele oli Voldemarist üsna silmakirjalik, küllap sama silmakirjalik kui väide, et ta ei saa äraütlemismotiividest aru. Voldemar sai neist väga hästi aru, ja kui inimesed on sedavõrd kaua koos elanud, siis oskavad nad tihtipeale teineteist nagu avatud raamatut lugeda. Isiklikud stereotüübid ei muutu aastatega eriti palju. Pigem süvenevad. Voldemar arvestas, et abikaasa kurtmine: „Ma ei saa aru,” tähendas tavaliselt sihilikku valet, mis peaks teise suust välja meelitama mingi seletuse, mille võiks seejärel kohemaid ja vähese vaevaga põrmustada.
Sel hetkel ei osanud Voldemar naise vastuseisule õiget kaalu anda. Pidas seda pigem tujutsemiseks, mille võis esile kutsuda mõni tema kogemata lendu lastud lause või sõna või näoilme, kas või valimatu hääletoon. Naised on kord juba sedamoodi üles ehitatud, et neid võib rivist välja viia ükskõik milline pisiasi, kuid samal ajal pole saladus, et pisiasju on üsna lihtne ümber rääkida – teha naisele sõnadega selgeks mõned suuremad mõtted või keerukamad ettevõtmised, mis ei tohi tühiste meelmuutuste taha kinni jääda.
Ta oli üsna veendunud, et väike äge sõnavahetus on elus otsekui rütmivaheldus, rutiini katkestamine. Nagu sumbunud õhuga ruumi tuulutamine.
Voldemar sõitis nüüd paraja kiirusega, et Vivianil poleks põhjust teda korrale kutsuda ja seeläbi tüliõuna senisest suuremaks vormida. Tavaliselt vajutas ta gaasipedaalile üsna julgelt, sest maakodu teekond oli aastatega pähe kulunud ja ootamatule kiirust mõõtvale pollarile vahelejäämine vähe tõenäoline.
Voldemar mõtles, et aastatega on kogu elu muutunud etteaimatavaks ja ei tulegi enam olukordi, mis laseks eluteele seada ootamatut pööret või järsu kurvi. Mõnikord ta ärkab öösiti. Und ei ole, aga samal ajal ei viitsi tuld põlema panna ja lugema hakata. Teki all on soe. Tuba on pime, voodi pehme. Ammuilma tuttavad mõtted voolavad nagu rahulik kesksuvine jõgi. Isegi erootilised mälestused ei eruta, need justkui ei kuulugi enam talle, on rohkem kunagi vaadatud filmi või loetud raamatu moodi. Kui ta proovib luua mõnd uut fantaasiapilti, kogeb varsti selle katse naeruväärsust. Ta lihtsalt ei usu, et teda võiks tabada üllatuslik erootiline kihk. Või ootamatu armumine. See rikuks hoobilt meelerahu, muudaks elu närviliseks, ettearvamatuks, ebamugavaks.
Voldemar ei usu, et ta oleks nõus millegi lihaliku eest sellist kõrget hinda maksma. Ta ei oska arvata, mis võiks olla see, mis sunniks temasugust praegusest elust loobuma.
Teda tabab järjest sagedamini kõhedushoog, et hakkab vananedes tegelikust maailmast tasapisi eemalduma. Need väärtused, mis teisi inimesi taga piitsutavad, muutuvad iga päevaga tühisemaks. Väärtusetumaks. See on loll olukord nagu vene aja lõpus, kui sul võisid taskud olla pungil rahast, mille eest praktiliselt midagi ei saanud.
Voldemar hellitab silmade ees kujutluspilti endast kui juba väga vanast mehest, kes vaatab tundide kaupa mere ääres silmapiiri või silmitseb rohukõrt ja näeb, kuidas see suuremaks sirgub… Ta loodab, et säärasel vanal mehel – kui ta mõistus ikka korras on – jooksevad läbi pea ainult igavikulised mõtted ja tal pole argipäevaga enam mingit pistmist.
Nii mõnigi kord istub ta maakodus metsa veeres kännu või kivi peal ja jälgib õige pikka aega, kuidas valgus muutub. Kuid ta mõtted on sel ajal häirivalt tavalised. Sellised tüütult praktilise kallakuga. Tuleks seda või teist teha, mõtleb ta.
Voldemarile meenub, et kui nad aastate eest maakodu ostsid, siis võlus neid idee vanaduspäevad looduse rüpes mööda saata. Ta kujutas tol ajal – viiekümneselt – ette, et viieteistkümne aasta pärast ongi vanadus saabunud, et siis ei pea ennast millekski sundima, miski ei aja enam taga, ja ega ole enam energiatki midagi suuremat ette võtta. Nüüd on need aastad möödas, tegelikult on rohkemgi aega kulunud, kuid kui ta just peeglisse ei vaata, ei tunne Voldemar ennast vana ega väetina, ja teda jahmatab, kui mõnes raamatus saab lugeda süngelt mõjuvat episoodi mõne äti, kes alles kuuskümmend aastat vana, haletsust äratavatest tegemistest.
Voldemar vajutas plaadimängija nuppu ning Janis Joplini Piece of my heart täitis autosalongi. Janis sündis samal aastal kui temagi, aga elas ainult kahekümne seitsmeseks ja jääbki igavikuliselt nooreks, mõtles Voldemar ning talle meenus, et kunagi ammu oli ta kindel, et nelikümmend aastat on elu viimane piir – sellest edasi elada pole mingit otstarvet ega mõtet.
Voldemar keeras muusika vaiksemaks ja rääkis muigega pooleks oma äsjasest mõttest Vivianile. Toonitas, et isegi nende abieluelu on tänaseks selle tema kunagi seatud piiri ületanud.
„Tuleta parem meelde, missugune sa olid, kui said neljakümneseks … ja võib-olla vaevud ette kujutama, mida mina pidin seejuures tundma,” lausus Vivian õige pahaselt. Justkui solvunult.
Voldemar tõmbas nina vingu. Talle ei meeldinud Viviani hääletoon ega ka see, et neljakümnenda sünnipäeva meenutamine päästis valla naise silmade ette trügiva mälestusterea. Väga võimalik, et halb oli saanud Vivianile veelgi halvemaks ja kõik hea oli jäänud selle tumeda varju taha. Aasta 1983 … Voldemaril õnnestus sel aastal soetada kirjutamistuba – kahekordse agulimaja keldrikorrusel asuv toapugerik, mida võis majavalitsuselt tühise summa eest üürile võtta. Seal oli pliit, mis lubas soemüüri ainult mõneks tunniks soojaks kütta. Otse välisukse ligidal oli kanalisatsiooniauk, mille tülgastavat lõhna alatasa tuppa imbus. Sisustus koosnes kirjutuslauast, paarist toolist ja muidugi ka kušetist, mille peale võis väsimuse korral pikali heita. See oli närune paik, aga seal võis hea tahtmise korral surematuid teoseid kirjutada. Ta oleks pidanud oma kirjutamistuba saladuses hoidma, kuid juba esimesel nädalal sai seltskond kunstiklubilasi sinna pidu jätkama veetud. Selle asemel, et rahus kirjutusmasinat toksida, muutus kelder üsnagi kirjule seltskonnale harjumuspäraseks pidutsemisekohaks. Naised ja viin.
