vanamoodne võrdlus pähe tuli, kuid tundus, et see tabas praegu täpselt märki. Kas Voldemari hakkab piinama valimatu tunnustusenälg? No ei! Vivianile meenus, millise irooniaga Voldemar rääkis, kuidas ta isa oli hakanud vanas põlves autasusid, aunimetusi ja ordeneid igatsema. „Kujuta vaid ette, kui talle seitsmekümnendaks sünnipäevaks Lenini ordenit ei antud, elas ta seda nii raskelt üle, et sai esimese infarkti!” Voldemari pani tookord kõige rohkem nördima asjaolu, et isa oli kaotanud võime tegelikku tegelikkust näha ega tahtnud mõista, et temataoline parteitu ja kahtlase minevikuga tegelane on Karl Vaino suguste kommunistide silmis tühipaljas inimrämps …
Ent praegu asus tema mees Voldemar mingile Reesi Ermile innukalt seletama, mismoodi nende maakodusse jõuda ja Vivian tundis, et närv läheb õige mustaks. Ta kujutas ette, kuidas TV-inimesed sõidavad kohale, pakivad kaamerad lahti ja seovad neid mõlemaid vägivalda kasutades kasetüvede külge kinni ning hakkavad piinama: „Rääkige, kuidas teil läks korda nii kaua koos elada … kas abielutülisid oli … mis oli kõige õnnelikum päev teie elus … mis oli kõige õudsem aeg …” Vivian kahtlustas, et selline kujutelm võib tunduda veel liigagi leebe. Parem las juba peksavad … ja ta kujutluspilti tuli ülestursunud vorpidega helevalge selg ja verd immitsevad haavad. Hiljaaegu oli üks noor naiskunstnik eksponeerinud linnagaleriis suuri kuldraamides fotosid oma vermetele pekstud ihust. Avamisel paljastas ta sentimeeter haaval iseennast, näitas häälekalt ulgudes oma haavu, seda filmiti ja hiljem võis näitusekülastaja kõike juba ekraanil näha. Ka seda, kuidas keegi anonüüme ja nähtamatu tegelane teda jõhkralt piitsutas. Ohtrad näitusetekstid püüdsid anda videoinstallatsioonidele feministlikku alatooni ja ühiskondlikku mõõdet.
„Triviaalne ekshibitsionism,” ütles Voldemar, kui nad galeriist koju läksid. „Sulle võib tunduda see õige perverssena, kuid mind, ausalt öeldes, erutas selle noore naise vermeis ihu. Tuntavalt erutas. Ma hakkan arvama, et kaasaegne kunst ei olegi mõnikord nii tülgastavalt mõttetu.”
Üks väike loom lamas tee peal. Ta oli püüdnud valel ajal ja vales kohas üle maantee lipata. Lähemale jõudes nägi Vivian, et see oli kass ja talle tundus, et loom liigutas veel. Voldemar sõitis kassist paraja kaarega mööda ning Vivian mõtles, et juba nii sodiks sõidetud elusolendit pole võimalik enam kuidagi aidata.
Saatus oli asfaldil oma saatusliku töö ära teinud.
On ikka loll, arvas seejärel Vivian oma mehest, kes heast peast kutsus televisiooni võttegrupi külla. Võis kindel olla, et TV-inimesed panevad neil terve päeva nahka. Ta aimas, et paratamatult peab juba hulk aega enne seda taluma vastikut närvipinget. Tegema saateks ebamääraseid ettevalmistusi. Kindlasti peab arutama, millest ja kuidas rääkida. Lõppude lõpuks on aga kogu TV-inimeste heaks kulutatud aeg mõttetu raiskamine.
Kui Voldemar viimaks suu lahti tegi, et seletada, mida Reesi Erm talle rääkinud oli, pani Viviani ahhetama õhin ta hääletoonis ja naine mõtles kohkunult, et tema mees ongi tõemeeli vaimustatud meelelahutussaates osalemisest. Et salajas ihaleb ta just seda sama nõmedust, mida seni igal esimesel võimalusel sõnades hukka oli mõistnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
