sääred lõid vilksti-vilksti välku ja Värdi, lüües samuti kõva jooksuhoo jalgadesse, pidi tahtmatult naeratama. Nad peatusid alles heinamaa veeres ja poisis sõnas vihaselt sülitades:
„Igavene hull eit! Ma tean küll, miks ta hõikas. Ta tõi hommikul oma lillepoti pesuköögi juurde päikese kätte, aga mul jälle juhtus katskiipulk1 kargama keset lille, nii et pelargooniumi lehed ja ladvad lendasid. Ju ta nüüd siis märkas, et… Eh, mõni lill või asi! Ja mind ta hüüab ikka Jürkaks, aga mina olen hoopis Jüri. Jürka on türklase nimi, ptühh!“
Poiss sülitas veel kord täiest südamest ja viskas siis hindava pilgu üle heinamaa. Uus, toredasti lõhnav maja oli ühe küljega vastu heinamaad, teisega vastu Toom-Vaestekooli uulitsat. Umbes kakssada sammu eemal jooksis raudtee, mis jagas heinamaa kaheks: siinpoolne kuulus Kassisabale, sealpoolne Pelgulinnale. Heinamaa oli pärast niitmist kõigile tallamiseks vaba ja nii jooksis Kassisaba poolel hulganisti plikasid ja poisse. Ühes otsas taoti kaltsust jalgpalli, teisal löödi kurni, nii et maa mütsus, ja huilgamine ning kilk käis üle väljaku.
Jürile näis midagi meelde tulevat. Ta kehitas pükse, tõmbas näole asjalik-tõsise ilme ja Värdile poolviltu näkku vaadates sõnas:
„Sa siis oled nüüd Kassisaba poiss? Kordesele pead käega lööma.“
„Eks pea küll.“
„Kahju ka on või?“
Värdi kehitas õlgu.
„Eks ikka ole,“ sõnas ta vaikselt.
„Mis asja!“ lõi Jüri käega ja lükkas soni kuklasse. „Kaunis viletsad vennad. Kõik niisukesed poolikud. Siin on ikka täitsam rahvas. Sa ise ka passid siia rohkem. Nüüd hakkad meie komandos vutti lööma?“
„Kui võetakse?“
„Miks ei võeta. Meil just üht ägedat sturmavoid tarvis. Siis tuulutame Kordese mehed nii läbi, et paljalt rohututid järel.“
Valus piste käis läbi südame: hakata Kordese poiste vastu? Alles hiljuti käisid nad koos siin kassisabalasi sakutamas, ja nüüd… Värdi tegi ruttu teist juttu:
„Kas Pelgulinnaga ka matše loote?“
Jüri silmi ilmus terav helk. Natuke aega vaikinud, sõnas ta aegamisi, iga sõna rõhu alla seades:
„Peigulinnaga on sõda.“
Värdil läksid silmad pärani. „Sõda?“ küsis ta peaaegu ehmunult.
„Jah,“ kinnitas Jüri tähtsalt, „sõda. Juba nädal aega. Nad veel saavad, nii et tükid lendavad!“
„Mis nad siis tegid?“
„Algul polnud erilist midagi. Meil oli siin Pelgulinnaga vutivõitlus ja kõik läks hästi. Oli küll käre löömine ja sõimati kah, nagu ikka, aga muud ühti. Aga siis see nende Pärkman…“ Jüri jättis jutu katki, vaatas üle heinamaa eemal valendava Paldiski maantee poole ja märkis asjaliku rahuga: „Mayeri rahvas juba tuleb. Ema on varsti kodus.“
Nagu must, tahmane lint valgus rahvahulk kitsa ribana mööda kõnniteed Toom-Vaestekooli poole. Oli kuulda valju juttu ja naeru, laupäevaõhtu tegi rõõmsaks.
„Pead nüüd koju minema?“ küsis Värdi.
„Mis ma sinna? Ema hakkab alles tuld tegema ja vanamees ei tule enne hilisõhtut.“
„Ta jääb vabrikusse?“
„Kuidas vabrikusse?“ imestas Jüri, et teine ei tea nii lihtsat asjagi. „Kõrtsi. Igal laupäevaõhtul on vanamees kõrtsis ja tuleb alles hilja koju. Oi, siis on alles lõbus! Küll sa täna õhtul läbi seina kuuled! Kui vanamees on vintis, siis on ta nii tore vanamees, et paremat pole keisrilgi. Räägib naljajutte ja jagab kompvekke. Aga kaine peaga muudkui otsib püksirihma ja on nii tigedust täis, et ära mine ligi. Tahaks, et ta käiks iga päev kõrtsis, aga ta ei käi. Ainult laupäeval.“
„Muidu ikka mehed lähevad koledasti vihaseks, kui on juua täis,“ arvas Värdi.
„Kõik lähevad vihaseks,“ kinnitas Jüri. „Nagu see nülgija, kes sinu vastas elab, Timusk. Ta nülib loomadelt nahka, tapamajas ja väljaspool kah. Kui see on viina joonud, siis taob kõik segi, karjub hirmsat moodi ja peksab naist tooliga. Küll sa näed, sellega saab veel nalja.“
Värdi jaoks ei olnud see just armas jutt. Kui ta otse vastastoas elab, see loomanülgija, siis võib ta ju hõlpsasti segi peksta ka võõrad toad, ja Kadri on kiigus… Ukse peab lukku keerama.
Jüri pidas natuke jutuvahet, vahtis ühe silmaga taevast ja sügas kintsu. Siis jätkas ta aeglases, rahulikus toonis:
„Nojah, mängisime Pelgulinnaga ja polnud midagi. Aga siis see nende Pärkman, igavene põrakas poiss, lõi Karlutil, sel lehmanaise pojal, nina veriseks. Nõnda läkski lahti. Pärkman löödi pikali ja igaüks andis, nii et rohi tuiskas. Ei saanud enam pidama ja varsti hakkasime kividega. Muidu kividega nii kergesti ei hakka, ikka läheb rusikatega ja pärast mätastega. Aga nüüd pandi kivid hakkama. Paha oli see, et kive oli kole vähe. Tomsoni Juks sai ühe pistongi vastu selga ja hakkas hirmsasti kisama. Rahvas jooksis majadest välja ja siis aeti kõik laiali. Pelgulinna poisid lidusid üle raudtee, aga meie… Noh, mõnel oli mokk lõhki, ninad kõigil lömmis, aga suurt häda polnud. Juksil polnud viga midagi, ta, loll, röökis niisama. Minul oli silma all suur muhk, aga teise silmaga nägin nagu enne. Siis me leppisimegi kokku, et olgu sõda. Teisel päeval olid pelgukad jälle raudtee taga. Meie kogunesime kokku ja hakkasime mätastega virutama. Ah sa juudas, kus siis pori pritsis! Pelgukatel polnud mättaid kustki võtta, panid plagama. Noh, meil oli hea virutada küll, sest suurtükk oli kaasas. Panime aina parts ja parts!“
„Suurtükk?“
„Suurtükk jah. Oi, see on vahva masin! Vana Jakup tegi. See on üks vanamees, elab pojaga seal üle uulitsa meie maja vastas, poeg on raudteel katelsepp. Jakup ükskord poistelt küsis, et kui tahate, teen teile suurtüki. Ja tegigi. Rattad puha all, ja peal on niisuke klapp, mis käib vedruga alla. Kui teed konksu lahti, siis vedru kargab ühes klapiga üles, ja kui klapil on mätas, lendab see mühinal igavesti kaugele. Pole muud, kui üks surub klapi maha, teine paneb mätta ja kolmas teeb konksu lahti. Pelgukad ehmatasid koledasti, kui nägid, misuke masin meil on. Mina olin mättapanija ja võtsin hästi märjad ning porised latakad. Kui niisuke pomm lendas, siis õhk kärises ja mürises ümberringi. Niipea kui pelgukad jälle tulevad, toome suurtüki kohe välja. Ta on seal Jakupi kuuris hoiul. Pärast lähme vaatama, ma näitan.“
Äkki jäid mõlemad poisid teraselt kuulatama: otse nende õuelt kostis heledat kisa, hüüdmist ning hõikamist. Keegi vandus jämeda käriseva häälega, naised tänitasid ja lapsed kilasid.
„See on Timusk,“ ütles Jüri asjatundlikult, „see loomanülgija. Ta on jälle juua täis ja teeb mürtsu. Lähme vaatama!“
Poisid ruttasid pooljoostes tagasi maja poole. Kisa paisus üha valjemaks, juba hakkas naabermajadest rahvast kära poole liikuma, kõigil uudishimuhelk silmis: mis seal sünnib, kas keegi tapab kedagi? Mehed ja naised, kes tulid vabrikust, pöörasid samuti kanna pealt ringi ja kiirustasid tagasi: Sassi majas on jälle midagi põnevat lahti!
Õuel oli juba palju rahvast, omi ja võõraid. Seisti sõõris majade seinte veeres ja sirutati kaelu, et paremini
