Värdi juurde. Jüri ta järel kõndis aeglast vanainimese sammu, käed tähtsalt püksitaskus, ja naeris:
„Näe, poiss jookseb padinal ringi, aga mina arvasin, et peab täna tohtri kutsuma.“
„Magas terve öö kui nott ja hommikuks oli kõik möödas,“ lausus Värdi.
„No kas kartsid ka, kui onu eile haiget tegi?“ küsis Jüri Toomilt.
„Ei kalt,“ ütles Toomi, aga endal hakkas suu vingu kiskuma.
„Põnnisid küll,“ kinnitas Jüri, „ära sa seda räägi.“ Ja Värdi poole: „Mis sa siin pingi peal kükitad? Ma vaatasin aknast, istub ja istub, ei liiguta varvastki.“
„Hea soe istuda,“ ütles Värdi.
„Lähme siit ära, vanamees näeb. Ta on täna tige ja uriseb. Kas öösel kuulsid, kui ta tuli?“
„Ei. Jäin vara magama, ei kuulnud sedagi, kui ema tuli.“
„Ega midagi olnudki. Ta väsis eile ruttu ära. Laulis natuke ja hakkas seletama, kuidas ta noores põlves oli sõjaväes parabanni löönud, aga jäi poole peal magama. Kompvekke tõi küll.“
„Ai paganas!“ ehmatas järsku Värdi ja osutas maja poole. Trepil seisis Timusk, kühmus ja kössis, palja peaga, helepunased juuksed sarjas ning sassis. Ta hoidis mõlema käega pintsakukraed kõrgel kaela ümber ja vahtis otsivalt ringi. Värdi haaras ruttu Toomi käe ja kargas püsti.
„Ei maksa karta,“ sosistas Jüri, „kaine peaga ta ei tee kedagi.“
Timusk nagu tahtis hakata värava poole sammuma, kuid seisatas äkki, mõtles pisut ja pöördus siis pesuköögi juurde. Toomi jooksis kilades Värdi selja taha.
„Ära karda,“ ütles Timusk ja katsus naeratada, „ma olen küll hirmsa näoga, aga vanapagan ei ole. Ega Romani ole siin näha olnud?“
„Ei ole,“ ütles Jüri, „aga see väike poiss on küll siin, keda te eile tahtsite ära tappa.“
Timuski kissis ja kõverad silmad läksid hirmu täis. „See siis ikka on õigus, mis eit rääkis,“ ütles ta nagu enesele ja haaras kahe käega peast kinni. „Seesama väike?“
„Sama jah,“ ütles Värdi kurjalt.
Timusk vaikis kohkunult. Siis tõstis ühe silma üles ja küsis peaaegu õnnelikult: „Aga Roman oli mind õpetanud, jah?“ Ta katsus lõuga. „Siit on kõik praegugi valu täis. Andis vist, hea mees, küll kõva litaka. Hirmus, hirmus. Aga mis ma enne seda toas olin teinud? Ilusa suure kummuti lõhkusin ära! Kõik puruks, sahtlid välja ja küljelauad põiki. Ei tea, kas saabki enam parandada, võib-olla peab ahju viskama!“
„Kas te ikka olete söönud keisriga ühes lauas?“ küsis Jüri.
„Seda olen ma küll teinud, see on õigus. Siis, kui olin Peterburis soldatiks.“
„Misuke see keiser on?“ päris Jüri edasi.
„Ah misuke ta on? Nagu inimene ikka. Niisuke kitsehabemega, väike mehike. Ninaots püsti. Pildi peal on ta hoopis ilusam, ei tunne äragi.“ Siin tulid Timuskile kõik äsjased mured jälle meelde ja ta hakkas tänitama: „Ah sellelesamale väikesele pojule tahtsin liiga teha? Tule siia, kullakene, tule siia, ma annan sulle musu.“
Toomi, kes ettevaatusest oli läinud õige kaugele, ronis nüüd trepist üles ja kadus koridori.
„Oi-jah!“ ohkas Timusk ja tõusis püsti. „Pean Romani üles otsima, pean teda tänama selle hea põraka eest, mis mind päästis hirmsast teost. Kuldaväärt mees, kallis inimene!“ Ta kõndis ebakindlal sammul värava poole, krae üleval, helepunased juuksed peas püsti nagu tulekeeled.
Vahepeal oli ebamäärane tume vari poiste selja taha ilmunud. Nad ei märganud seda enne, kui raske käsi vajus Jüri õlale. Jüri alustas suure kuraasiga: „Ära janda…“, aga äkki ta vaikis ja vajus hoopis kössi. Ta oli näinud käeomaniku nägu.
„Tule aga nüüd siia,“ ütles Romani ema veidralt käriseva ning katkeva häälega, „sina, lillede purukspeksja, sina suli!“ Ta tõstis poisi üle pingi ja hakkas peopesaga laduma hoope selle pehmele kohale. Jüri siples kõigest jõust ja kisendas, kuidas jaksas. Siis löödi majaaken mürtsudes lahti ja väike ümariku näoga naine hüüdis aknalaual seisva piimakannu tagant heledal häälel:
„Mis sa seal teed, häbematu inimene! Lase mu laps lahti!“
„Su laps on kurjategija!“ hüüdis Romani ema jaheda käriseva häälega vastu ja jätkas peksmist. „Kas sina maksad kinni mu kalli lille?“
Naine aknal neelatas sügavasti ja veri tungis talle kohinal näkku. „Lase kohe la-a-a-hti!“ kisendas ta raevunult ja tagus suure lauanoaga vastu aknalauda. „Peksa parem oma poega, seda loodrit! Või sitsib ta sul jälle kinni?“
Romani ema pöördus nüüd järsu nõksatusega akna poole ja ta käed lõtvusid. Jüri tõmbas enese äkilise tõmbega lahti, kähistas Värdile: „Teeme sääred!“ ja pistis kogu jõust värava poole jooksma. Värdi järgnes talle pisut väiksema hooga. Selja taga oli kuulda naiste ikka ägedamaks muutuvat kädinat.
Jüri ei jäänud enne seisma kui keset heinamaad. Ta lõõtsutas, kohendas pükse ja sirtsatas vihaselt sülitada. „Küll on mõrtsukas!“ kirus ta. „Mis ma talle tegin? Mõni lill või asi. Ja kui katskii kogemata lendas, on see’s minu süü? Küll ma talle veel näitan!“
„Said haiget kah?“ küsis Värdi.
Jüril oli natuke piinlik. „Tühja!“ vastas ta silmi tõstmata. „Ta ei saanud ju midagi teha. Ainult paar matsu trehvas pihta. Oleksin talle õige kõrvetanud, aga ei taha ju vanainimest lüüa.“
Viimane iause oli koolist õpitud ja öeldi hoopis teise häälega, ametlikult ning kuivalt. Siiski tõstis öeldu suuresti Jüri meeleolu ja juba ta naerataski, kõndides raudtee poole.
Nad ronisid raudteekõrgmikule ja vaatasid üle rööbaste Pelgulinna poole. Värdi oli tõsine ning vait, vahtis endamisi rööbastele, nägemata midagi, pea sügavais mõtteis. Viimaks küsis ta:
„Kas sa kuulsid, mis su ema ütles?“
„Kus ma’s seda, ainult kisa.“
„Ta ütles, et Roman on looder ja et kas ta jälle sitsib kinni.“
Jüri ümatas ebamääraselt.
„Miks ta niimoodi ütles?“ küsis Värdi. „Kas…“ ta pidas väikese vahe, nagu tuleks hingamisest puudu, „kas… ta siis on kinni istunud või?“
„I’tea…“ venitas Jüri põigeldes, „siin ikka räägitakse, et ta… et olevat teinud kõiksuguseid tempe ja… kes teab, võib-olla eided niisama loravad.“
„Aga miks nad ütlevad, et on istunud?“
„Ei tea. Kord küll tuli kardavoi ja viis ta kaasa. Oli mitu kuud ära.“
„Siis ta istus ju?“
„Vist
