et juba kaugel Paldiski maanteel inimesed kõrvu kikitasid. Rahvas ümberringi naeris, ässitas ja parastas. Enamjagu olid töölt tulnud, alles pesemata ja tahmased, näod toredast vaatepildist ärevil. Lapsed keksisid ja kilkasid, üks poiss tagus uue maja kõrgel trepil kaikaga vastu tühja veeämbrit.
„Sakutab oma naist,“ ütles Jüri ja trügis Värdiga asjaosalistele lähemale. „Eided on appi läinud, aga mis nad saavad teha. Oleks…“ Jüri vaatas pisut pelgunult ümberringi, „oleks Romani ema siin, see murraks küll Timuski maha, nii et naksub.“
„Tulge ometi appi!“ kilas üks appirutanud eitedest. „Noored mehed, kas teil häbi ei ole? Siin tapetakse inimest, aga teie irvitate!“
„Ei ta tapa kedagi,“ naeris keegi noormees sinises tööpluusis, tühi piimapudel peos. „Timusk teeb prouale laubaõhtust sauna. Noh, Timusk, looma nülid, aga naistest jagu ei saa?“
Timusk viskas pea selga ja jõllitas noormehele näkku. „Mis asjapakk sina siin oled?“ karjus ta. „Sa, poiss, pea suu kinni, kui vanemad inimesed talitavad!“
„Kisama oled kange, aga eided teevad tuule jalge alla,“ sõnas noormees.
„Ah sa eluvägi!“ hõigatas Timusk veel kangemas vihas. „Või teevad tuule alla! No tule sina, prussakas, mehe ette, tule välja, karga rusika alla!“ Ta pöördus äkiliselt noormehe poole ja laskis naised vabaks. Punase rätikuga naine saputas seelikut, pühkis rätikunurgaga nutust nina ja lipsas heledasti kätsatades rahva sekka.
Noormees piimapudeliga taganes paar sammu ja naeris.
„Sust pole ju meest, mis ma sinna tulen,“ ütles ta.
Timusk tagus mõlema rusikaga vastu rinda, taarutas edasi-tagasi kõndida ja kisendas:
„Siin seisab härra, kes on keisriga ühes lauas söönud! Kes tuleb välja, kes tahab kaela murda? Kes teist, ritsikad, julgeb nina ette tulla? Tulge välja, tulge, rätsepad, mehega võitlema!“
Värdi vaatas kogu etendust pinevil ja himukalt. Oli lõbus ja veidralt paha olla — mõlemad korraga. Ta soovis, et see kõik kohe lõpeks, aga mõtles sealsamas: peaks veel midagi juhtuma, peaks nad mitte veel laiali minema. Ta laskis silmad üle rahvasõõri libiseda, soovides ja ühtaegu mitte soovides, et keegi kargaks välja ja paneks rinna Timuskiga kokku. Silmad libisesid siia-sinna ja jäid äkki ühte punkti kinni. Värdi tundis, kuidas süda tõusis rinnus kõrgele, otse kurgu alla — seal seisis ju Toomi, taevas hoidku, kui…
„Hurraa!“ möirgas Timusk äkki, kummardas pisut ja haaras jala juures seisva poisipõnni jalgupidi kämmalde vahele. Ta tõstis mehikese kõrgele pea kohale, keerutas kui kaltsunuustakut ja kisendas:
„Kes tuleb välja kurni viskama, kes julgeb tulla mehega kaigast loopima?“
Hele karjatus paiskus Värdi suust, hele ja meeleheitlik. Järgmisel hetkel oli ta juba Timuski juures, haaras mehel vöö ümbert ja kisendas hinge tõmbamata, vahet pidamata, enesest ja kogu maailmast hoolimata:
„Jäta!… Anna siia!“
Suitsu ja alkoholi kibe ving tungis talle ninna, mehe keskpaik oli kuum ja lämbutas hinge. Värdi silmis polnud muud kui hirm, metsik ja kogu keha vallutav hirm. Ma tapan selle mehe! käis tal segane helgatus läbi pea. Oleks mul nuga, oleks mul ainult nuga!… Samal hetkel ta rohkem tundis kui nägi, et keegi ilmus ta kõrvale, keegi suur ja pikk, ta nägi ainult jalgu ja pintsakutaskut. Kisendus tardus hetkeks Värdi suus, ta neelatas sügavasti, raskelt lõõtsutades, ja tõstis silmad aegamisi ülespoole. See oli noor mees, sirge ja sihvakas, kogu kehalt nõtke ning vetruv, müts pisut viltu süsimustadel juustel. Mees ütles:
„Anna laps siia.“
See oli öeldud rahulikult ning vaikselt, ent niisuguse jõuga, et Timusk vaikis silbi pealt ja jäi ütlejale üksisilmi otsa vaatama. Siis kummardus pikk mees pisut-pisut ettepoole, haaras poisi välkkiire liigutusega Timuski püstiseisvate kämmalde vahelt ja samal pilgul sähvatas terav löök. Timusk võppus jalul, haaras kätega õhku ja paiskus siis täie raskusega vastu maad.
Võõras mees hoidis Toomil kõvasti ümbert ja vaatas naeratades talle näkku. Poiss, valust ja surmahirmust uimane, oli mõlemad käed löönud ümber mehe kaela ja surus nina talle tihkelt põue nagu kassipoeg. Mees kõditas väikemeest pöidlaga lõua alt ja sõnas pehmelt:
„Kõdi-kudi, tidi-todi. Pole viga midagi, hing sees ja kondid terved.“
Värdi jälgis meest kogu oma olemusega ja korraga oli tal selge: see ei ole keegi muu kui Roman! Ükski teine ei oleks teinud niiviisi, ei ükski neist, kes siin õuel naersid. Värdi tundis, kuidas kogu kehas ehmatusepinge surinal lõdvenes ja pisarad purskusid iseenesest kahest tänulikust silmast. Mees küsis:
„See on su vend?“
„Jah,“ vastas Värdi.
„Vii ta nüüd voodisse. Magab välja ja ongi kõik jälle korras.“
Mees pani Toomi ettevaatlikult Värdi ette maha, naeratas rõõmsalt ja kõndis pika aeglase sammuga eemale. Värdi vahtis talle üksisilmi järele, unustades hingamisegi.
Rahvas oli vahepeal laiali valgunud, ainult mõned üksikud olid veel minekul. Vaatemäng oli lõppenud, mis siin enam. Kõik olid oodanud, et Timusk, saanud selle toreda sähvaku lõua alla, kargab meeletus vihas püsti ja läheb lahti ägedaks lööminguks. Aga Timuski oli ootamatu löök toonud vägevate maailmast harilikku maailma tagasi ja end oiates maast üles upitades oli ta urisedes ning ägades taarunud majja.
„Noh, kas nägid?“ küsis vaimustusest ärevil Jüri. „Kuidas virutas üheainsa täie klõmmdi! lõua alla, ja valmis. See oligi Roman.“
„Ma tean,“ ütles Värdi.
„Oli ikka kõhe tunne küll, kui ta poisi pihku haaras. Igavene hull! Küllap oleks sindki keerutanud, kui Roman poleks tulnud.“
„Muidugi,“ vastas Värdi masinlikult, tõstis Toomi sülle ja sammus maja poole. Poiss vigises tasakesi, suurest pingutusest väsinud ning uimane.
1 Katskii — omaaegne osavusmäng. Pulk löödi pika kepiga võimalikult kaugemale ja sammudega mõõdeti pulga lennutee pikkus.
2. SUURTÜKK
Päike kuldas pühapäevast hommikut. Õu ja majad helendasid rõõmsas säras ja ümberringi oli vaikne, nagu ei muul ajal. Tubades puhati veel nädalast rasket töövaeva ja ainult siit-sealt kostis läbi lahtise akna mõni üksik lapsekilgatus või tasane laulujoru. Ebalevalt ja aralt kõlasid kustki kitarri tinisevad helid ja pehme naisehääl laulis nukralt sinna juurde: „Oh saja, lumeke, ja kata hellaste…“
Värdi istus pesuköögi juures väikesel pingil ja kuulatas teraselt. See oli tuttav laul ja kostis tänavaveersest väikesest majast. Seal oli aken lahti ja aknalaual erendasid potililled heleroosade õitega.
„… see üksik vaikne haud, kus hiilgab ristilaud,“ jätkati laulu ja hääl murdus lõpusõnade juures eriti kurvaks ning kaeblikuks. Kordeses oli seda laulu laulnud Huugi sakste toatüdruk, kuid veel kaeblikumalt ning nutusemalt, visates lõputoonid äkilise nõksuga nii kõrgele üles, et hääl klirisedes katkes ja laulja ise kiljudes läkastama
