kedagi peenikese häälega, aga vuntsi huvitas ilmselt muu: ta mühatas rahulolevalt, nähes kössitõmbunud poisikest, ja tõstis hoobiks ogalises saapas jala. Karistussalklane oli nähtavasti unustanud, et mägiloongid pole samasugused kui loongid, kes elavad Orus.
Tu Samai ei mäleta, kuidas ta nuga triibulise põrna tungis. Tu Samai mäletab ühtteist džunglis veedetud aastat. Esimene relv – taadi mustrilise kabaga iselaskja, siis – vintpüss, vana, aga oma, ehtne, lahingutrofee; seejärel – automaat. See oli juba päevil, kui võitlejate rühmad suureks Õigluse Armeeks ühinesid. See ründas, jättes metsaloomade rõõmuks maha triibulistes kombinesoonides laipu. Linnad olid lähedal, siis päris käeulatuses. Triibulised lidusid itta.
Tu Samai ei unusta kunagi, kuidas ta kõndis võitlejate rivis mööda Pao-Tuni lõõmavaid tänavaid. Vaba Darhai sümbol – teravarinnaline lind tokon, kes elab ainult vabaduses – hajutas oma laialilaotatud tiibadega udu. Armastatud ja Lähedane ise võttis Tu Samai käest lipuvarda. See käepigistus sööbis Tu Samai mällu igaveseks.
Nüüd aga valvab caicheng Tu Samai Oranži liini. Võitlus pole läbi, kuigi kõik poisid ei mõista veel seda. Seal, Oranži liini taga kõnnivad veel triibulistes kombinesoonides mitteinimesed. Seal – Oranži liini taga – on Tu Samai koduküla.
«Vend caicheng!»
Tu Samai virgus.
«Kuulen, vend juhendaja!»
«On aeg…»
«Jah, loomulikult, juba tulen.»
… Kurjategija keha oli välult juba ära viidud. Läbi häda keerukaid märke tehes ei suutnud Tu Samai vabaneda mõttest, et hommikuse prillipapa asemele oleks vabalt võinud sattuda vend juhendaja. Vend juhendaja ei teadnud ju, mida tähendab töötada viiendast eluaastast alates – nii kui jalad kandma hakkasid, võid mööda nõlva roomata ja la vilju korjata – vähemalt kakssada päevas. Kakssada! Või peksab järelevaataja bambuskepiga su selga, metsistudes ise punetavaid vorpe vaadates. Vend juhendaja pole päevagi džunglites mädanenud. Tema õppis Pao-Tuni ülikoolis ja teadis Suurt Vabadust ainult paksude raamatute järgi. Vend juhendaja tõmmul käsivarrel kiiskab abieluvõru. Aga kus on Tu Samai kihlatu? Tu Samai sulges silmad ja kujutles vend juhendaja isa, venda ja onu pikkades oranžides keepides – millegipärast oli caicheng selles kindel. Ja mis peamine: juhendaja oli sündinud Orus!
Aga Armastatud ja Lähedane ütles: «Raamatud – see on hea!» Ja seepärast teeb Tu Samai põletavat vihkamist ületades neid arusaamatuid kõverikke, kuulates õpetaja jälestusväärselt meloodilist häält…
Snaiper nihutas oksi, et vaadet avardada. Siit, baaniani võras asuvast hästi maskeeritud pesast oli Kaheksakümne Viies kordon näha nagu peopesal. Snaiper heitis pilgu kellale ja siis sihikusse. Õigel hetkel kronomeeter piuksatab. Treenitud pilk libises üle laigulistes kombinesoonides kõhetute figuuride, otsides esimest ohvrit. Esimest sel päeval, mitte Snaiperi jaoks üldse. Sõrmed libisesid harjumuspäraselt üle sälkude püssikabal, üle kõigi kuuekümne üheksa, peatudes hetkeks igal neist. See oli sigala eest. Parim sigala ümbruskonnas, soe sigala, kus põrsad kunagi ei surnud. See, see, see – ja nii kuni üheksandani – kaheksa muu suuruse suurepärase maatüki eest; muld oli seal õrn ja katsudes pehme nagu Tiao, poodniku tütar. See on Tiao eest, kes ei jõudnudki Snaiperi majja tulla.
Teda oli alati maa poole tõmmanud. Ta armastas kõndida läbi kerge hommikuse udu, jalad uppumas Oru pehmesse mutta, ja tervitada tööle kiirustajaid. Ta armastas väga maad, rohkem kui vanemad vennad, aga isa kutsus ta enda juurde ja ütles: «Sõidad Pao-Tuni õppima. Perel on tarvis oma advokaati.»
Isaga ei vaielnud kunagi keegi. Seda enam noorim poeg. Ta polnud siis veel Snaiper. Ta sõitis õppima, kuid naasis vaheaegadeks ning naeratas töötajatele, kes noorhärra ees kummardasid, ning jagas lihtsaid kingikesi, mille üle nad lastena rõõmustasid… Siis aga sai kõik see otsa.
Viiskümmend seitse, viiskümmend kaheksa, viiskümmend üheksa. Isa. Vennad. Maja. Räpased džunglibandiidid tulvasid lainena mägedest alla ja uputasid tasandikukülad, ning neetud Surematu Isanda töllmokad põgenesid nende eest, jättes saatuse hoolde need, kelle selja taga seisid põlvkondade kaupa oranžides keepides eellased. Kuuskümmend kaheksa, kuuskümmend üheksa! Täna tuleb ümmargune number.
Värskelt värvatud poisikesed teda ei huvitanud; Snaiper jahtis alati suuremat saaki. Caicheng’i embleemidega mägilasest barbar äratas huvi, aga sellised jõuavad enamasti kuuli eest kõrvale põigata, oma reputatsiooni aga Snaiper hoidis.
Seal ta on, seitsmekümnes! Snaiper vilistas naudingust. Prillidega siidikäest haisev reetur näis kuidagi tuttav, võimalik, et nad olid isegi ülikoolis kohtunud. Aga kui ka mitte, vahet polnud: sääraseid oli seal palju. Ja just nemad olid kõiges süüdi. Sellised, nagu see mägilane-caicheng, olid ohutud. Sellised võivad põletada, tappa, röövida, aga lõpuks surevad bambuse otsas, või kui veab, avavad oma sitases külakeses kokkuröövitud kraami poe. Aga prillipapadest raamatutargad, kes on oma oranžid keebid kappidesse unustanud, tampisid neile pähe idiootlikku mõtet, et inimene on siga. Ja mis peamine: see seal, kes neid alatuid sõnu tahvlile kirjutas, oli samuti pärit Orust!
Snaiper võttis kaitseriivi maha ja lükkas kuuli rauda.
Kell piuksatas.
… Õpetaja langes alles näoli platsi kinnitrambitud mullakamara poole, Tu Samai aga teadis juba, et Laskja on surnud. Caicheng lasi harva mööda, sellepärast ta caichengiks oligi saanud.
Oranži liini taga läksid liikvele tihedalt läbipõimunud põõsastikud, nagu oleksid nad ainult seda lasku oodanudki. Tuhmil urinal liikusid Kaheksakümne Viienda suunas jässakad soomukid, nende järel aga küürutades jalaväeahelikud. Triibulistes kombinesoonides kujud sobitusid hästi sihikusse. Poisid võtsid oma kohad sisse ja neil olid täiesti täiskasvanute näod. Igaüks neist paistis nüüd Tu Samai eakaaslasena…
Kolme tunni pärast suutsid ainult kolm soomukit kümnest tagasi üle Oranži liini roomata. Tu Samai ohkas kergendusega ja läks staapi helistama, et kanda ette järjekordsest piiri-intsidendist. Ta ei jõudnud veel torugi ära panna, kui eemal seisva künka tagant sööstis kordoni suunas kaheksa purpurmusta noolt, mis segasid ühtlaseks massiks kollased bambusonnid, rohelise murukamara ja punased inimihu räbalad.
Tu Samai ei viivitanud.
«Ladjok!»
«Jah, caicheng!» üks kolmest ellujäänust, seljas kohatult suur kombinesoon, ajas end vankudes Tu Samai ees sirgu.
«Jookse, Ladjok! Jookse staapi ja ütles, et see on sõda!»
Poisike silmitses õudusega komandöri moonutatud nägu.
«Ma ei lähe.»
«Lähed…» Ja caicheng haaras püstoli.
«Ei!» Ladjok raputas värisedes pead.
«Poiss, see on sõda!» Tu Samai huuled võpatasid. «See on sõda, meil ei ole aga enam sidet. Jookse…»
Ja poisi poole rohkem tähelepanu pööramata vaatas caicheng ringi: tema selja taga seisid veel kaks. Triibulised ahelikud ületasid Oranži liini.
«Näidiskordon Kaheksakümmend Viis! Suure Vabaduse eest, Armastatud ja Lähedase eest – edasi!»
