veetlevale kaasale tervitusi üle andmast.»
Isand ei suutnud siiski teda haaranud erutust varjata: pisut laienesid ja välkusid pruunid kollaste tähnidega silmad. Peastaabi ülem lubas endale sisemise muige. Oskus ennast valitseda on kõrge kunst, mis pole võimetekohane kaugeltki igaühele. Ja loomulikult mitte tantsijanna pojale mägiloongide kandist. Kadunud Surematu Isand, praeguse papa, oli pisut vabameelne – ta valis liignaisi ilu järgi.
Kui värskelt määratud Pao-Tuni kuberner oli juba uste juurde jõudnud, peatas teda Õndsuse Palee isikliku sekretäri mesine hääl:
«Marssal, te unustasite oma ordeni.»
… Kaheksateist minutit hiljem võttis saadik don Miguel Juan Rodrigo Santa-Maria de Guerro-Blanco-i-Carvajal vastu Surematu Isanda.
ÜÜGA teatab:
… Enarba kraatri ekspeditsiooni traagiline ebaõnn planeedil Galug. Doktor Ziegel ütleb: «Me proovime veel kord.»
… Konverentsi majandussektsiooni plenaaristungil puhkesid pingelised debatid boëthiuse kasutamise üle. Obstruktsioonikatseid tabas fiasko.
… Ulatuslik skandaal puhkes Galaktika Demokraatliku Konföderatsiooni Finantskontrolli Valitsuses. Inspektorit, keda tuntakse hüüdnime «Väikemees» järgi, süüdistatakse hiiglasliku altkäemaksu võtmises.
… Suurriikide saadikud pidasid seeria konsultatsioone seoses Darhai konflikti eskaleerumisega. Saavutatud on põhimõtteline kokkulepe. Kohtumised möödusid üksteisemõistmise õhkkonnas.
3
Maa, Kõigi Planeet. Walvis Bay.
3. juuli 2098 Galaktika ajaarvamise järgi.
Helesinised lained limpsivad sametist liiva. Ei ühtegi pilve taevas. Veebruar on Lõuna-Aafrikas pehme, hiiliv kuu. Juuli tuuled ja augusti tormid on veel kaugel. Nagu pilkeks on selle paradiisliku nurgakese nimeks ikka veel jubedavõitu Luukererannik. Aeg-ajalt tulevad taastärganud savannist rannikuliivale uudishimulikud antiloobid, et vaadata kummalisi inimesi, kes ukerdavad soolases vees, libiseda väärikalt lamamistoolidest mööda ja saada seda, millega vana bušman Hendrik, kaitseala valvur, neid kunagi ei hellita.
Nagu ikka, kihab haiaediku ümber rahvamass. Vaatepilt on seda väärt: kaks harrastajat kahe elukutselise vastu. Kaks teravate elamuste otsijat kahe helesinise hai vastu. Mõned nimetavad seda spordiala «tasakaaluajastu corrida’ks». Kuigi neil on mõneti õigus, pole haidel peaaegu vähimatki võimalust mitte ainult võidule, vaid isegi pääsemisele. Jah, juhtub teinekord ka vastupidi. Aga nii harva, et Kõige Elusa Sõprade Kosmiline Liiga peab juba aastaid kompromissitut, kuid tulutut võitlust selle tapmise alaliigi vastu. Praegugi leidus kaasaelajate summas kenake neidis, kes ergutas kalu. Muide, tal ei vedanud: juba kaks minutit enne kontrollaja lõppu rahunes punetav vesi ja lõhkiste kõhtudega haid vajusid põhja. Surunud teineteisel kätt, läksid võitjad lahku.
«Leemurike, kas sa tõesti tahtsid, et lõhkise kõhuga oleksin seal ulpinud hoopis mina?»
«Kutsuge mind Elmiraks, Andrei.»
«Jäta… oleks ma teadnud, et see on sinu jaoks nii tähtis, poleks ma üldse sinna roninudki.»
«Mul pole mõrtsukalt vastutulekut tarvis.»
«Aga see oli ju aus võitlus…»
«Just nimelt. Sa käitusid nagu mingi… muistne sõdur!»
«Solvad, ülemus… Muistse sõduri oleks see elajas ära söönud, nii et silm poleks ka pilkunud. Ja üldse, miks sulle sõdurid ei meeldi?»
«No tead!»
Tõepoolest, põhimõtted – see pole sul kilo rosinaid. Neis järele anda oskavad vähesed, aga kaitsma viimse hingetõmbeni on kõik meistrid. Aga… Armunute tülid ei kesta kaua. Ja kuigi Leemurike oli kõige elusa veendunud kaitsja, polnud tundetute silmade ja teravate hammasteridadega suur kala isegi vaatamata oma vaieldamatult traagilisele saatusele küll see, kes oleks võinud nad tõsiselt tülli ajada. Igal juhul kirju seltskonnani, mis end vee ääres mõnusalt sisse oli seadnud, naasid Andrei ja Elmira mitte küll veel lõplikult leppinuna, aga ka mitte enam tülitsevatena. Vastuvõtt oli etteheitev.
«Oo, Andrjuša! Kitarr ei jõua sind ära oodata…»
«Olge nüüd, poisid, te olete ju kõike kuulnud. Või… eritellimuse peale,» kiire pilk Elmira poole, «üks väga vana laul!»
«Läigib vasena öine roog,
lõkkes kustuvas suitseb maa.
Kopteritel suurem on hoog,
kui ma sooviksin lennata.
Meie vahel taas nagu sein,
vaikus ajada hulluks mis võib;
sinu osaks saab kirjalein,
kirjutada ma siit ei või.»
Keelte pehme sõrmitsemine kogus jõudu, tugevnes, kitarr ei sosistanud enam, see rääkis, vaikselt ja võimsalt.
«Valla lahvatab silmapiir,
põhjani taevasina see joob.
Sõda ja rahu mu all pole siin,
ainult sõda, mis surma toob.
Kõiki meid ootab kuskil kuul,
täna surma me tellime.
Sihtmärk maa, koos me nagu tuul,
sest et käsk on meil selline…»
Laul kõlas kahel häälel. Andrei hiljutine paarimees haiaedikust, pikka kasvu blond nooruk, punane märk rinnas, oli oma seltskonna maha jätnud, istus nüüd nende juurde ning liitus viimase salmiga.
«Jalge all jälle kindel maa.
Relvad hauguvad ammu siin,
neil, kes oodand meid, huultel «Hurraa!»,
võõras keeles, kuid ikkagi.
Koit ööst kiikab aknasse,
tardub viivuks kõik sõjateil,
bareti Maa lükkab kuklasse,
helesinise nagu meil…
Mõlemad seltskonnad olid kuidagi märkamatult ühiseks ringiks sulandunud. Nooruke poiss, vaat et kõige noorem siin, üritas lauljatele lähemale pääseda, aga ta suruti eemale, hõigates: «Jaan, kõrvad kütan kuumaks!»
«Suitsu kustutan, kostab hõik,
ootab kopter, libe on maa.
Jõuan koju kord, räägin kõik,
aga vabanda, kirjas ei saa…»
Laul katkes keelte lühikese nuuksatusega,
