kallutas arst end Sofie poole ja silitas tema põske. „Küll sa varsti aru saad.”
Sofie üritas protestida ja karjus nii kõvasti, kui suutis, kuid hingamismask, mis üle tema näo venitati, summutas kõik helid. Enne kui ta arugi sai, olid voodil pidurid maha võetud ning ta sõidutati uuringuruumist välja koridori.
Kui ta saaks vaid millestki kinni haarata, ükskõik millest, ning tõmmata end voodist välja, et kõik mõistaksid, mis toimub. Aga ta ei suutnud. Ta vaid lamas seal, vahtis üles lae poole ja vaatas, kuidas möödusid luminofoorlambid ja avanesid uksed.
Ta nägi nii palju nägusid: rasedaid emasid ja tulevasi isasid, ämmaemandaid ja arste. Kõik nad olid nii lähedal, kuid samas nii kaugel. Ta kuulis liftiuksi avanemas ning tema järel sulgumas. Või need siiski avanesid? Ta oli segaduses.
Seejärel oli ta taas kahekesi arstiga, kes vilistas meloodiat, mis kõvade kiviseinte vahel kajas. See oli ainus heli, mida ta kuulis, peale tema enda hingamise, mis hakkas talle meenutama lapsena põetud astmat. Tol ajal oli ta end täiesti abituna tundnud, kui pidi mängimise peatama, et õhku ahmida. Nüüd tundis ta end nii abitu kui ka väikesena ning ei soovinud midagi muud, kui kokku kukkuda ja nutta. Aga ta ei saanud isegi seda teha.
Luminofoorlambid tumedas betoonlaes lõppesid ning siis nägi ta, kuidas kõigepealt tema jalad ja seejärel ülakeha kanderaamile tõsteti. „Küll sa varsti aru saad,” oli arst öelnud. Kuidas peaks ta sellest aru saama? Ainus, millest ta mõelda suutis, oli see ilukirurg Malmöst, kes oli oma patsientidele midagi süstinud, nii et need ei saanud vastu hakata, kui ta neid vägistas. Kuid miks peaks keegi tahtma teda vägistada?
Ta lükati pea ees kiirabiautosse ning ta püüdis keskenduda helidele. Ta kuulis juhipoolset ust avanemas ja mootorit käivitumas. Nad hakkasid liikuma ja pöörasid Ringvägenilt lääne poole ning jätkasid seejärel mööda Hornsgatanit Hornstulli suunas, kus nad siis mööda Liljeholmeni silda linnast välja sõitsid. Alguses ei valmistanud marsruudi jälgimine raskusi, kuid pärast ringteed muutus see keerulisemaks ning siis kaotas ta igasuguse suunataju.
Umbes kakskümmend minutit hiljem peatusid nad lõpuks. Tal polnud aimugi, kus nad olid, aga ta kuulis, kuidas avanes garaažiuks. Kiirabiauto sõitis umbes kolmkümmend meetrit sissepoole, enne kui mootor välja lülitati.
Kiirabiauto uksed avanesid ja ta tõmmati välja ning lükati kanderaamiga teele. Uued luminofoorlambid ajasid üksteist laes taga. Kiirus kasvas ning arsti sammud kõval betoonpõrandal kajasid, kuni need äkitselt peatusid. Sofie kuulis võtmete kõlinat ja piiksuvat heli ning seejärel elektrimootori käivitumist.
Ta veeretati pimedasse ruumi ning tundus, nagu miski sulgus tema järel. Sisse lülitati ereda valgusega laelamp, mis valgustas otse selle all olevat ristkülikukujulist lauda. Sofie ei näinud ühtki akent ega suutnud hoomata ka ruumi suurust. Ta nägi vaid lampi ja lauda, mida ümbritsesid mitmesugused seadmed. Teda lükati edasi ning nüüd märkas ta, et laud oli kaetud kilega ja selle keskkohast allpool oli mitu klambrit ning umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga auk. Ristkülikukujulise laua kõrval oli väiksem metallist laud, mida kattis valge rätik, millele oli asetatud rida kirurgiriistu.
Kui ta kääre, tange ja skalpelle nägi, sai ta väga hästi aru, miks ta siia oli toodud – ja mis teda ees ootas.
2
Fabian Risk luges sõnumi veel kord läbi, enne kui tõstis pilgu oma mobiiltelefonilt ja kohtas klassijuhataja hämmeldunud pilku. „Mul on kahju, aga paraku paistab, et peame ilma temata alustama.”
„Tõesti? Nojah, kui me just peame,” ütles klassijuhataja, demonstreerides väga selgelt oma pahameelt.
„Mis mõttes, ema ei tulegi?” Matilda olekust oli näha, et ta hüppaks pigem Västerbronilt alla, kui teeks vestluse läbi ilma Sonjata. Ning Fabian mõistis seda tunnet hästi, sest paarilt viimaselt kokkusaamiselt oli eri põhjustel puudunud tema. Kuigi Matilda käis juba kolmandas klassis, ei mäletanud ta isegi tütre klassijuhataja nime.
„Matilda, ema peab kahjuks tööd tegema. Sa ju tead, kui kiire tal on, kui mõni näitus ees seisab.”
„Ta ütles, et tuleb siia.”
„Ma tean ja ma olen päris kindel, et ta on täpselt sama pettunud kui sina, aga ma olen kindel ka selles, et saame sellega ikkagi ilusti hakkama.” Ta patsutas tütre pead ning vaatas abiotsivalt klassijuhataja poole, kes vastas naeratusega, mis oli sama mittemidagiütlev kui professionaalsel pokkerimängijal.
„Jäta järele.” Matilda lükkas käe eemale ja kohendas roosasid juukseklambreid, mis tema õlgadeni ulatuvaid tumedaid juukseid paigal hoidsid.
„Mis puutub Matilda õppimismotivatsiooni ja võimet õppetunde jälgida, siis on kogu õpetajate kollektiiv andnud ainult positiivset tagasisidet.” Klassijuhataja tuhnis oma paberites. „Nii emakeeles kui matemaatikas on ta üks parimatest …” Ta jäi vait ja põrnitses Fabiani mobiiltelefoni, mis oli laua peal vibreerima hakanud.
„Vabandust.” Fabian pööras telefoni ümber ja nägi üllatusega, et helistajaks oli Herman Edelman. Edelman oli olnud Fabiani ülemus alates sellest ajast, kui ta Stockholmis riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos tööle hakkas. Isegi kuuekümne aasta vanusena oli Edelman sama jõuline ja sama näljane tõe järele, kui alati oli olnud. Fabian võis kätt südamele pannes öelda, et ilma Edelmanita poleks temast uurijana asja saanud.
Aga Edelmani polnud keegi alates lõunast osakonnas näinud. Pärastlõunase kohvipausi ajaks polnud ei Fabian ega ka ükski teine meeskonnaliige temast midagi kuulnud ning nad olid hakanud muretsema, kas midagi ehk juhtunud ei ole.
Kuid nüüd ta helistas. Ja seda pärast tööpäeva, mis võis tähendada vaid ühte: midagi oli tõepoolest juhtunud. Midagi, mis ei kannatanud oodata.
Fabian oli juba kõnet vastu võtmas, kui klassijuhataja köhatas. „Meil ei ole tervet õhtut aega. Te ei ole ainsad lapsevanemad, kellega ma kohtuma pean.”
„Vabandust, kuhu me jäimegi?” Fabian keeldus kõnest ja pani telefoni kõrvale.
„Matilda. Teie tütar.” Klassijuhataja pressis näole virila naeratuse. „Nagu ma ütlesin, kogu õpetajaskonnal on Matilda kohta vaid häid asju öelda. Aga …” Ta vaatas Fabianile otse silma. „Kui sobib, siis räägiksin teiega meelsamini privaatselt.”
„Jah? Okei. Ma arvan, et sobib küll. Eks ole ju, Matilda?”
„Millest te räägite?”
„Olen kindel, et need on mingid täiskasvanute asjad.” Fabian pöördus klassijuhataja poole, kes noogutas naeratades. „Matilda, kas ootaksid mind koridoris? Tuleme varsti.”
Matilda ohkas ja astus demonstratiivselt jalgu järel vedades klassiruumist välja. Fabian vaatas tütrele järele, suutmata siiski loobuda mõtlemast, mida Edelman temast küll tahtnud oli.
„Nõnda siis, asjalugu on selline.” Klassijuhataja asetas vaheliti sõrmedega käed enda ette lauale. „Olen erinevatelt inimestelt kuulnud, et on tõsised märgid, et Matilda …” Taas katkestas teda Fabiani vibreeriv telefon. Tema ärritust oli võimatu mitte märgata.
„Te peate mind vabandama, aga ausalt öeldes ei saa ma aru, mis toimub.” Ta võttis telefoni ja keeras selle teistpidi. Seekord oli
