„Pidage hetkeks, kas te tahate öelda, et justiitsminister on kadunud?” küsis Edelman. Stenberg kohendas lipsu ja noogutas järsult.
„Oleme valitsushoonete ja Rosenbadi ümbruskonnas olevad alad läbi otsinud ja võtnud ühendust nii tema perekonnaga kui ka justiitsministeeriumi personaliülemaga,” teatas rohelise lipsuga mees. „Kuid hetkel on kõik ühtmoodi segaduses.”
Ruumi laskus vaikus. Kohalviibijad püüdnuks justkui mõista fakti, et üks riigi kõrgeima positsiooniga ministritest, kes lõppkokkuvõttes vastutas ka nende tegevuse eest, oli jäljetult kadunud.
„Ja sina nimetad seda pisiasjaks?” Edelman vangutas pead.
„Herman, ma ei pidanud üldse seda silmas.” Furhage naeratas Edelmanile. „Ärme hakkame siin norima. Nagu te väga hästi teate, ei oska me käesoleval hetkel öelda, kas …”
„Ta on kadunud, kurat võtaks! Kui mitu poliitikut peab selles riigis oma elu ohverdama, enne kui me üles ärkame? Selles mõttes, et kas Grimåsil ei ole siis ööpäevaringset ihukaitset?”
Furhage pöördus sinise lipsuga mehe poole, kes köhatas kurgu puhtaks. „Noh, eks see kõik ole ressursside ja prioriteetide küsimus. Me tegime riskianalüüsi, mille tulemusena otsustasime, et seni, kuni ta viibib ühes parlamendihoonetest, otsene oht teda ei ähvarda.”
Aga nüüd on meil vähemalt pealtkuulamiskindel kuubik, milles istuda ja juttu rääkida, mõtiskles Fabian, samal ajal kui Furhage andis rohelipsule märku vajutada üht nuppu laua sisse ehitatud kontrollpaneelil.
Mööda seina laskus ekraan. „Need kaadrid on pärit kõnealuse ukse juures asuvatest turvakaameratest,” selgitas ta projektorit käivitades.
Videos, mis polnud palju pikem kui minut, kõndis vasakus käes diplomaadikohvrit kandev Carl-Eric Grimås kahekordse klaasiga turvauste suunas. Nendeni jõudnud, tõmbas ta oma pääsukaardi lugerist läbi, avas esimese ukse, seejärel teise ja kadus siis väljas möllavasse lumetormi.
Fabian tundis tema riietuse ära ajalehes ilmunud piltide järgi: suure musta karusnahkse kraega talvemantlist ja eksimatult äratuntavast mütsist oli saanud ministri kaubamärk. Video vasakus nurgas oli ajatempel, mis näitas tõepoolest 15.24.
Projektor lülitus välja ja ekraan roomas helitult tagasi lakke.
„Ja üks teie autodest ootas väljas, et ta peale võtta,” märkis Fabian, kelle arvates kõlas kõik täiesti segasena.
Rohelips noogutas. „Ma lisan, et sel ajal oli tihe lumesadu ja autojuht ei näinud selgelt tervet teed ukseni.”
„Millal ta saabus?”
„Kui sa mõtled Grimåsi, siis tema saabus kell 11.43 läbi parlamendi läänehoone peaukse,” ütles rohelips ja näis enesega rahul olevat, et suutis anda kiire ja täpse vastuse.
„Kell 11.38 lahkus ta Rosenbadist ja kõndis kiire tempoga mööda Strömgatanit, aga üle Riksbroni mineku asemel valis ta pikema tee Vasabroni ja Kanslikajeni kaudu – koos ihukaitsjaga,” lisas sinilips.
„Ja millal algas arupärimiste debatt? Kaheteistkümnest?”
„Ei, alles kaksteist kolmkümmend, aga Grimås ei jää kunagi hiljaks.”
„Ja auto, mis teda ootas. Mis kellast see kohal pidi olema?”
„Kell kolm,” vastas sinilips ja rüüpas lonksu vett.
„Niisiis, kuigi on teada, et ta peab alati kellaaegadest kinni, ei lahku ta parlamendihoonest enne kui 15.24.”
Lipsudega mehed vahetasid pilke, mille peale Furhage oma häälepaelad puhtaks köhatas.
„Lubage mul üks asi selgeks teha. Te pole siin selleks, et juurdlus üle võtta. Vastupidi, olete siin vaid selleks, et saada teavitatud. Niikaua, kuni me ei ole kindlad, kas mingi kuritegu üldse on korda saadetud, oleme meie need, kes seda juurdlust kontrollivad.”
„Ja mis siis veel võis juhtuda kui mitte kuritegu?” küsis Edelman habet siludes.
„Fakt on see, et praeguse seisuga pole meil tegelikult midagi, mis osutaks kuriteole, ja nii nagu … vabandage, kuidas teie nimi oligi?” pöördus Furhage Fabiani poole.
„Fabian Risk.”
„Nii nagu Risk vihjas, on meil siin terve rida vastamata küsimusi. Küsimusi, millele me praegu püüamegi vastuseid leida. Igasuguste järelduste tegemine on minu arvates mõttetu. Muidugi teavitame teid jooksvalt.”
„Näha on. Te olete seda teadnud juba täna kella poole neljast ja informeerite meid alles nüüd. Kas see ongi teie jooksvalt teavitamine?”
„Ütleme siis nii: käesoleval hetkel ei ole meil ei laipa ega ka konkreetset ähvardust. Pole midagi, mis viitaks, et tegemist võiks olla terroriakti või millegi muu taolisega. Seevastu on aga üsna palju tunnistajaid, kes ütlevad, et minister on viimasel ajal olnud stressis ja hajevil, mis viitab sellele, et ta on kadunud omal vabal tahtel ja soovib lihtsalt, et teda rahule jäetakse.”
Edelman mühatas. „Kas te selle peale olete mõelnud, et võib-olla on see teie niinimetatud riskianalüüs puhas jama? Ehk püüate nüüd vaid enda meeskonnale pisut aega võita, et kõik oma läbikukkumise jäljed kustutada?”
„Herman, püüame ikka viisakuse piiridesse jääda,” sõnas Furhage, kes ei paistnud tegevat probleemi sellest, et Edelman teda ründas. „Keegi ei püüa siin midagi ära kustutada. Kui see nii oleks, siis me ei istuks siin praegu. Me tahame täpselt sama asja nagu teiegi – uurida välja, mis juhtus. Ja loomulikult on väga võimalik, et tegime oma riskianalüüsis vale hinnangu. Aga see ei muuda fakti, et see juurdlus jääb meile, kuni me saame kinnitada, et kuritegu on tõepoolest korda saadetud. Ma tahan toonitada, et me ei soovi teid sugugi sellest juurdlusest eemal hoida, vaid tahame kasutada eelist töötada vaikselt. Me mõlemad teame, Herman, et niipea kui sa oma masinavärgi tööle paned, on see iga kõmulehe esikaanel ja me ei saaks teha enam midagi muud, kui päevast päeva pressikonverentse pidada.”
„Ja kui ma sellega kaasa ei tule?”
„Küll sa tuled. Ja et sind liigsest peavalust säästa, olen ma selle Crimsoniga juba selgeks rääkinud.” Fabian jälgis Edelmani, kes istus vaikselt, nii et tema näos ei liikunud ainuski lihas. Tal oli just vaip jalge alt tõmmatud ja ta oli mängust väljas. Furhage oli ilma tema teadmata juba peadirektoriga ühendust võtnud ja saanud rohelise tule hoida riiklik kriminaaljuurdlusbüroo uurimisest eemal. Kõike arvestades said nad siin infot just Crimsoni korraldusel. Seda võis võrrelda vaid noa selga löömisega.
Tema ülemus istus, lastes sekunditel tiksuda, avaldamata, mis tema peas toimub. Ta võttis rahulikult ühe käega oma sigarillokarbist sigarillo, samal ajal kui teine käsi õngitses taskust päevi näinud Ronsoni tulemasina. Enne kui keegi sõnagi jõudis öelda, hõõgus tema sigarillo juba leekivpunaselt. Ei Furhage ega ka ükski lipsudest öelnud midagi. Alles pärast kaht sügavat mahvi kustutas Edelman oma sigarillo ühte klaasidest.
„Hästi, aga nüüd oleme siin lõpetanud. Jään siis ootama jooksvat informatsiooni selle kohta, kuidas kogu see asi areneb.”
„Muidugi.” Furhage sirutas käe. „Sa oled
