tegemist küllaga. Ainsad, kellel praegu midagi käsil pole, oled sina ja Rehnberg. Ja niipalju kui mina tean, on Rehnberg Kopenhaagenis.”
„Okei, aga saad sa mulle öelda, mis juhtus?”
„Ma eeldan, et sellest meid informeeritaksegi. Näeme viis enne kaheksat Säpo ees. Seniks nägemiseni.”
Fabian võttis vabakäeseadme kõrvast ja tegi pöörde Nytorgsgatanile. See polnud esimene kord, kui tema teed Rootsi salateenistusega ristusid, kuid mitte kunagi varem polnud teda väljaspool tööaega kokkusaamisele kutsutud, mida võis seletada ilmselt sellega, et ta oli toiduahelas liiga madalal kohal. Seevastu Herman Edelman käis seal pidevalt ning ei lasknud käest võimalust rõhutada, kui tähtis on istuda alati seljaga vastu seina, kui tahtsid nendega kohtumise üle elada.
Ja nüüd soovis ta, et Fabian temaga kaasa läheks.
„Ei, see ei ole võimalik, Fabian. Mul on kahju, aga sa pead sellega muul viisil hakkama saama.”
„Mis mõttes muul viisil hakkama saama?” küsis Fabian, vaadates aknast välja üle lumiste katuseharjade. Ta kuulis, kuidas Sonja järjekordse vähki tekitava mahvi võttis ning seejärel suitsu välja ohkas. See oli märk sellest, et naine oli väga halvas tujus.
„Ma ei tea. Pead improviseerima. Mul ei ole praegu aega enam rääkida.”
„Oota nüüd veidi,” ütles Fabian, kes nägi nende kõnelust kuulava Matilda peegeldust aknas. Ta võttis puldi, lülitas televiisori mängima ja keeras heli tugevamaks.
Kaheksa päeva pärast playboy Adam Fischeri jäljetut kadumist teatas politsei, et käsitlevad juhtumit inimröövina.
„Sonja, see ei ole minu otsus. Mul ei ole põhimõtteliselt valikutki.”
„Ja sa arvad, et minul on?”
Meiega koos on stuudios kriminoloogiaprofessor Gerhard Ringe …
„Kas ma peaksin oma pintslid lihtsalt maha viskama ja ütlema Ewale, et näitust ei tule?”
„Ei. Aga …”
„Okei siis.”
„Palun rahune nüüd maha.”
Mis ajendas politseid sellist infot avaldama? Ja miks ei ole me kuulnud lunarahast?
„Ma olengi rahulik,” ütles Sonja ja ei teinud katsetki varjata, et võttis järgmise mahvi. „Ma ei saa lihtsalt aru, miks see järsku nii suur probleem on just siis, kui üksainus kord olen mina see, kes peab tööd tegema.”
„Okei, ma püüan midagi korraldada. On sul aimu, millal sa koju jõuad?”
„Jah. Kui valmis saan. Ja palun ära küsi minult, mis kellast, sest ma ei tea. Ma tean vaid seda, et iga sekundiga vihkan ma neid maale üha enam,” ütles ta uue mahvi ja uue ohkega. „Vabandust. Ma olen nendest lihtsalt nii tüdinenud ja väsinud, et tahaks need kõik täis oksendada.”
„Kullake, küll see kõik laheneb. Sul on alati enne näitust selline tunne ja siis saad sa järsku mingi ilmutuse ja kõik loksub paika.”
„Eks me näe.”
„Ma mõtlen midagi välja, nii et ära selle pärast muretse.”
„Okei.”
„Armastan sind.”
„Räägime hiljem.”
Fabian istus koos Matildaga köögilaua taha ja võttis oma pitsa välja. „Kuidas see banaanipitsa maitses?”
„Hästi. Aga ma tahan sinult midagi küsida.”
„Jah?”
„Kas emme ka ütles, et ta armastab sind?”
Nende pilgud kohtusid ja Fabian mõtles, kuidas ta peaks vastama. „Ei, ausalt öeldes mitte.”
„Võib-olla sellepärast, et ta on nii suures stressis.”
Fabian noogutas ja võttis suure suutäie pitsast, mis oli nüüdseks juba külmaks läinud.
3
See polnud Fabianil esimene kord Säpos olla, kuid mitte kunagi varem ei olnud ta läbinud nii palju turvakontrolle ega pääsenud nii kaugele hoone sisemusse. Ta oli suunataju täielikult kaotanud. Alles pärast mitut lifti ja akendeta koridori juhatati tema ja Herman Edelman suurde kahvatu valgusega ruumi. Nii palju kui Fabian mäletas, oli see esimene kord, kui Edelmanil polnud midagi öelda.
Vahetult enne seda, kui ta kodust lahkuma pidi, oli Theodor saalihokist koju jõudnud ja pärast kiiret läbirääkimist nõustunud Matilda järele vaatama. Kuigi oli täiesti tavaline kolmapäevaõhtu, lubas Fabian lastel kartulikrõpse süüa ja limpsi juua ning oma tubades videoid vaadata. Tema ainuke vastunõue oli, et lapsed sellest Sonjale ei räägiks ning Matilda sellest koolis joonistust ei teeks.
„Teie kaks olete ilmselt Herman Edelman ja Fabian Risk.” Pimedusest ilmus üks naine ja tervitas neid kättpidi. „Tere tulemast! Anders Furhage ja ülejäänud juba ootavad.”
Naine juhatas nad mööda halli edasi. Kui Fabiani silmad hämarusega harjusid, märkas ta päris mitut tumedat kuubikut, mis näisid meetri kõrgusel põranda kohal vabalt hõljuvat. Ta oli kuulnud pealtkuulamiskindlatest ruumidest, mis olevat Säpo eelarve kümnete miljonitega lõhki löönud, kuid see oli esimene kord, kui ta neid oma silmaga nägi. Edelman seevastu ei pilgutanud silmagi, vaid puhastas taskurätikuga oma väikeseid ümaraid prille ja marssis edasi. Fabian polnud teda nii tõsise ja süngena näinud sellest ajast, kui Edelmani naine kümme aastat tagasi vähki suri.
„Palun, kas annaksite mulle oma mobiiltelefonid,” ütles naine ja peatus trepi juures, mis viis üles, ühe hütitaolise kuubikuni. Selle massiivne uks oli avatud, reetes, et kuubikut sai kindla peale hermeetiliselt sulgeda.
Nad tegid, nagu palutud, ja läksid astmeid mööda üles kuubikusse, mis oli värvitud pruuniks ning mille põrandat kattis seinast seinani tumepunane vaip. Kolm ülikondadega meest, kes kõik kandsid eri värvi lipsu, istusid ümber ovaalse pähklipuust laua, millel olid mõned klaasid ja mineraalveepudelid. Fabian tundis silmapilkselt ära peadirektor Anders Furhage, kes tõusis püsti ja tervitas neid samal ajal, kui uks nende järel sulgus.
„Ma tänan teid, et tulite nii lühikese etteteatamise peale. Ma olen kindel, et te saate aru, et kõik, mida selle kohtumise käigus räägitakse, on täielikult konfidentsiaalne.” Fabian ja Edelman noogutasid ning võtsid istet.
„Asume siis kohe asja juurde,” ütles Furhage ja vaatas neile mõlemale otsa. „Üles on kerkinud midagi, nimetame seda situatsiooniks, mis tegelikult võib osutuda ka mittesituatsiooniks – üheks ebaoluliseks väikeseks pisiasjaks.”
Fabian heitis pilgu Edelmani poole, kes paistis olevat samasuguses hämmingus nagu temagi.
„Melvin Stenberg vastutab meil siin isikukaitse eest ja võib meile rohkem rääkida,” jätkas Furhage, enne kui noogutas sinise
