kui ma liiga hilja helistan,” ütles Fabian, kuigi talle tundus, et naine ei kõlanud kaugeltki väsinuna.
„Pole hullu. Õhtu on alles noor ja sa ju tead mind.”
„Kust mina tean, ehk oled maha rahunenud, perekonna loonud ja varakult ärkama hakanud.”
Ta kuulis, kuidas naine liini teises otsas naeris. Niva Ekenhielmile oli tuumperekond pea sama ebatõenäoline kui elu kuu peal. Nad olid olnud kuus aastat kolleegid riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos, kus naine töötas IT-uurijana või siis sci-fi-mendina, nagu nemad tema ametit kutsusid. Oli olnud pigem reegel kui erand, et kui kõik teised juba läinud olid, siis Nina veel töötas, rassis öö läbi ega lahkunud enne järgmist hommikut, kui teised inimesed hakkasid uuesti tööle tulema.
Fabian oli talle seltsi pakkunud ja veetnud mitmel juhul öö jaoskonnas. Harilikult oli põhjus see, et ta oli ise parasjagu seotud mõne juurdlusega, mis tekitas tal unetust, aga mõnikord oli see lihtsalt võimalus oma paberitööd valmis teha.
Kõikidel sellistel puhkudel oli Sonja väljendanud nii tugevat armukadedust, et see oli ähvardanud kogu nende suhte hävitada. Nii Nina sarm kui ka tema välimus olid tublisti üle keskmise. Lisaks sellele oli ka tema suhtumises midagi teistsugust. Alguses oli Fabian oletanud, et naine käitub nii kõikide meestega, kuid varsti sai ta aru, et Nina flirdib temaga. Isegi kui ta andis naisele mõista, et ei ole temast huvitatud, jätkas Nina vihjete tegemist ja varjas üha vähem oma tegelikke eesmärke.
Kuid sel korral oli Fabian see, kes midagi tahtis.
„Fabian, mida ma sinu heaks teha saan? Ega sa ometi lahutanud ei ole, või oled?”
„Ei, sellist õnne meil ei ole.” Fabian kahetses öeldut silmapilkselt ning püüdis seda naeruga päästa. „Nali naljaks, aga mul on seoses ühe juurdlusega sinu abi vaja, kuid see peab jääma teie asutuse seinte vahelt väljapoole.”
„Kas sellega homseni saab oodata?”
„Eelistatavalt mitte.”
Fabian suunas pilgu Münchenbryggerieti konverentsikeskusele teisel pool Riddarfjärdenit ja hakkas lugema, mitu akent oli valgustatud. Ta kuulis, kuidas Niva kõrgetel kontsadel mööda kriuksuvat parkettpõrandat edasi ja tagasi kõndis.
„Okei, räägi mulle.”
6
Niikaua kui Karen Neuman mäletas, oli ta alati pimedust kartnud. Kui ta väike oli, uskus ta, et tema voodi all või kardinate taga peitsid end kollid, ning seepärast jättis ta magama heites alati tule põlema. Tema vanemad pidasid seda tema vanuse kohta täiesti normaalseks käitumiseks ning olid veendunud, et ta kasvab sellest peagi välja. Probleem muutus aga hoopis hullemaks ja kui Karen teismeikka jõudis, kannatas ta nii tõsise unetuse käes, et pidi magamiseks võtma unerohtu.
Enam ta voodialustesse koletistesse ei uskunud, aga hirm pimeduse ees hoidis teda endiselt oma haardes ning ilma tablettideta ta hakkama ei saanud, iseäranis nüüd, kus talv oli algamas ja iga päevaga võttis pimedus üha enam ja enam võimust.
Nad elasid vanas sõrestikmajas, mis ei teinud asja sugugi paremaks. Maja oli väga kaunis ja kõik, kes neile külla sattusid, kinnitasid, et sellest avaneb vapustav vaade Öresundi väinale, kuid Karen ei olnud kunagi suutnud seda tõeliselt nautida, sest ükskõik kuidas seda ka väänata, ei olnud nende lähim naaber sugugi mitte meri – see oli pimedus.
Rõhumistunne rinnus oli aja jooksul pisut järele andnud, seda tänu paljudele teraapias veedetud tundidele ja õuevalgustitele, mille eest Aksel oli pidanud väiksemat sorti varanduse välja käima. Tunne ei olnud veel aga kaugeltki kadunud, kuigi nüüd suutis ta juba toime tulla üksinda koju jäämisega, kui Aksel kolmel õhtul nädalas TV 2-s oma õhtuse show kallal töötama pidi. Nendel õhtutel nõudis ta, et kõik tuled majas põleksid, hoolimata Akseli protestidest suurte elektriarvete kohta.
Kuid täna õhtul oli rõhumistunne tema rinnus tavapärasest kuidagi reaalsem, isegi käegakatsutavam. Kohe, kui ta pisut peale kella üheksat joogatrennist koju oli jõudnud, tundis ta, et midagi oli õhus. Esmalt oli ta märganud üht sportautot, mis oli pargitud Gammel Strandvejst pisut edasi, kõrvalisse kohta. Üks pargitud auto polnud muidugi midagi ebatavalist. Vastupidi, see oli suhteliselt tavaline, et inimesed jätsid oma auto maha, et mööda mereranda jalutada, aga mitte talvekuudel. Ja kindlasti ei olnud tavaline see, et Rootsi numbrimärkidega auto nii kaugele Tibberupi oli eksinud, isegi kui arvestada, et see asub vaid kilomeeter või nii Louisiana kunstimuuseumist põhja pool.
Ta püüdis võidelda ahvatlusega hirmule järele anda, nagu ta terapeudile lubanud oli, ning jätkas rahulikult läbi aia maja poole kõndimist. Aga kui aiavalgustus sisse ei lülitunud, kuigi ta liikumisanduri ees hüppas ja kätega vehkis, tundis ta abitust enda üle võimust võtmas ning tema pulss kahekordistus. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, ukseni, keeras selle lukust lahti ning lülitas häiresüsteemi värisevate sõrmedega välja.
Majasisene valgustus õnneks töötas ja ta pani kaugjuhtimispuldiga kõik tuled põlema. Karen läks kööki, keetis suure kruusitäie vett ning lisas pisut sidrunimahla, näputäie Himaalaja soola ja mett, et pärast Bikrami seanssi ainetasakaal kehas taastada. Oletades, et kaitsmed olid läbi läinud, tundis ta endasse rahu naasmas.
„See oli kindlasti tühiasi,” kordas ta vannituppa kõndides endale valjuhäälselt. Ta haaras oma tahvelarvuti, mis kohvilaual lebas, ning otsis välja Lisa Nilssoni, kelle hääl talle alati rahustavalt mõjus. Lakke peidetud kõlaritest hakkas voogama muusika. Alguses oli Aksel kurja vaeva näinud, et teha talle selgeks muusika voogedastuse eelised tavalise CD-plaadi mängimise ees. Nüüd ei suutnud ta enam ettegi kujutada elu ilma vabaduseta võtta muusika vaid nupulevajutusega kaasa igasse tuppa oma majas. Karen kõndis vannituppa ja lasi vanni kuuma vett täis.
Ta võttis joogariided seljast, pani juuksed üles, ronis mullivanni ja lasi massaažijugadel keha töödelda. Ta lõdvestus ja sulges silmad. „See oli kindlasti tühiasi,” kordas ta endamisi ning laulis palale „Himlen rundt hörnet” kaasa nii hea rootsi aktsendiga, kui oskas.
Aksel oli teda hoiatanud, et veedab öö tõenäoliselt Vesterbro korteris ning ei saabu koju enne kui alles hommikusöögi ajaks. Saates olid külalised, kes peaaegu kindlasti soovivad pärast saadet mõned napsid teha. Aga Karenil ei olnud üksinda kodus ajaveetmisega probleeme. Pärast vanniskäiku lisab ta eilsele kanasalatile pisut kinoad, sätib end teleri ette ja vaatab nii mitu „Mad Meni” osa järjest, kui suudab, kuigi Aksel eeldab, et Karen vaatab pigem tema saadet.
Aga kohe, kui Lisa Nilssoni hääl vaibus, tuli ebakindlus hiilides tagasi. Kas ta kuulis hallis ust sulgumas? See ei saanud ju Aksel olla, ega ju? Saade polnud isegi veel alanud. Karen vajutas mullivanni juhtpaneelile, nii et massaažijoad vaikisid, ning küünitas üle vanniserva, et muusika tahvelarvutis enne järgmist laulu pausile panna. Tema käsi oli selleks liiga märg ja peagi jätkas Lisa lauluga „Aldrig, aldrig, aldrig”.
Kareni peast keerlesid läbi mõtted. Kas ta peaks end vannituppa lukustama või riskima ja minema vaatama, kas majas tõesti keegi on? Ta ronis vannist välja ja kuivatas käed, et muusika kinni keerata. Vaikus laskus ruumile nii ootamatult, et lausa ehmatas teda. Terve tema keha oli nüüd vedruna pinges ning ta tundis end jälle viieaastasena – viieaastasena, kelle voodi all on koll.
Ta lipsas üle põranda vannitoa ukse juurde ja surus kõrva vastu ust. Ta kuulis vaid enda hingamist. Ta pidi kogu julguse kokku võtma, et link alla vajutada ja uks praokile lükata. Kriiksatus, mis sellega kaasnes, oli
