ära jääda. Karen torkas pea ukse vahelt välja ja hüüdis mehe nime, kuid keegi ei vastanud. Ja miks oleks pidanudki? Ta oli ju üksinda kodus – või kas ikka oli?
Ta hüüdis uuesti, seekord väga kõvasti, kuid sai vastuseks sellesama lämmatava vaikuse. Ilmselt oli ukse sulgemise heli kõlanud siiski vaid tema enda peas. Kareni isa ütles alati, et tal on elav kujutlusvõime.
Ta raputas pead ja otsustas tagasi vanni minna, et maha rahuneda, kuid muutis peaaegu silmapilkselt meelt ning tõusis uuesti püsti ja kuivatas end. Hoolikalt määris ta kehavõiga oma keha, eriti armi ümbert. Alati, kui ta peegli ees alasti seisis, vaevas teda süütunne, kuigi möödas oli juba üle kümne aasta. Pealegi ei paistnud, nagu kavatseksid tundenärvid kunagi paraneda. See piirkond kehal oli tundetu ning kui ta sõrmedega ühte kohta puudutas, tundis ta puudet hoopis teises kohas. Aga ta ei kaevanud – kõigel oli oma hind.
Karen pani selga oma siidkimono, lahkus vannitoast, vilistades laulu „Himlen runt hörnet”, ja suundus kööki. Hallis oli jääkülm nagu alati ning ta tuletas endale meelde Aksli kallal näägutada, kuni mees nõustub sinna põrandakütte panema. Praegu oli aga külmem kui harilikult. Ta peatus poolelt sammult ja pöördus välisukse poole, mis oli paokil. Kas ta ei olnud seda korralikult sulgenud? Ta lukustas selle enda järel alati, isegi keset päeva.
Ta oli koju saabumisest peale väga närviline olnud. Kõigepealt see pargitud auto ja seejärel aiavalgustus, mis ei töötanud. Ma olen lihtsalt hooletu olnud, mõtles ta ust kinni pannes. Kindluse mõttes kontrollis ta, kas see oli ikka lukus, enne kui jätkas teekonda kööki, kus tõstis omale taldrikule kanasalatit ja võttis külmikust pudeli gaseeritud veega. Ta sättis kõik kandikule ja läks elutuppa. Siis hakkas helisema telefon.
Karen tõstis kandiku kõrvale ja läks telefoni haarama. Vastamise asemel põrnitses ta seda, otsekui püüdes puhtalt vaimu jõul telefoni vaikima sundida, kuid see keeldus kuuletumast.
Viimaks kogus ta julguse kokku ja võttis toru. „Jah, halloo?”
„Miks sa ei vastanud?”
„Aksel? Oled see sina?”
„Jah, keda sa siis ootasid? Helistasin mitu korda su mobiilile. Aga …”
„Mu mobiilile?” Alles nüüd tuli talle meelde, et tal polnud õrna aimugi, kuhu ta selle pannud oli.
„Tahtsin lihtsalt kontrollida ja veenduda, kas sul on okei, et ma linnas ööbin.”
„Kas sa tõesti pead?”
„Kullake, sa ju tead, kuidas need asjad on. Mõned külalised enamvähem nõuavad, et me pärast show’d välja läheme, ja Casper on üks nendest.”
Karenile tundus, et ta kuulis hallist mingit müra, aga sel korral ei olnud see ukse sulgumise heli. See kõlas nagu midagi hoopis teistsugust, peaaegu nagu millegi veeremine. Või oli see vaid õues ulguv tuul?
„Vabandust, ma ei pannud tähele. Mida sa ütlesid?”
„See polegi tähtis. Mine voodisse. Tulen homme koju värske leivaga.”
„Ei, ma tõesti tahan, et sa täna öösel siin oleksid. Palun, kas saaksid kohe praegu koju tulla?”
„Mismoodi? Ülekanne algab kaheksa minuti pärast.”
„Ma tean, aga mulle tundub, et miski või keegi on … ma ei ole päris kindel. Kas sa tuleksid lihtsalt koju? Palun, ma anun sind.”
„Kullakene, ma isegi ei tea, mitu korda me sellest juba rääkinud oleme: pimedus võib olla raske. Me kõik tunneme samamoodi, aga voodi all ei ole koletisi, ma luban sulle. Neid ei ole seal kunagi olnud ega hakka ka kunagi olema. Okei? Kui sa teleka käima paned, siis ma peaaegu nagu olekski kodus.”
„Okei.”
„Ma pean nüüd minema. Ma armastan sind ja näeme homme.”
Aksel katkestas kõne ja Karen pani ohates telefoni käest. Ta läks halli ja vaatas ringi, kuid ei näinud midagi erilist – kuni langetas pilgu põrandale. Välisukse juurest oli läbi terve halli ja veel edasi ümber nurga koridori lahti rullitud läbipaistvast kilest pinnakaitse.
„Halloo?” hüüdis ta vastust saamata ning läks mööda kilerada ümber nurga koridori. „Vabandage? Halloo!”
Maja oli täiesti vaikne, välja arvatud kilekiht, mis tema jalge all krabises. Teda üllatas, et ta ei jooksnud täpselt vastupidises suunas. Ta tundis, nagu oleks miski temas kartmisest väsinud. Ta oli pigem vihane kui hirmunud. Mis tahes koletis see ka polnud, kavatses ta sellele otse silma vaadata – vähemalt seda käskis tema terapeut tal alati teha.
Ta läks piki kaitsekilet magamistuppa ja vaatas ringi. Kile, millel ta seisis, ulatus risti üle kogu põrandat katva vaipkatte kaheinimesevoodile.
„Halloo, kas siin on keegi? Kui on, siis tulge välja! Tulge välja, kui julgete! Tulge siia ja vaadake mulle silma!” Ta ootas ning tundis, kuidas tal jalad all värisesid. „Seda ma arvasingi! Kui tegutsemiseks läheb, siis oled sina see, kes põnnama lööb!”
Ta ootas, kuid ei näinud midagi peale kilekatte voodil ja oma jalgade all. Siis kuulis ta midagi, sisinat otse enda selja taga. Kui ta ümber pööras ja püüdis kindlaks teha, kust see heli tuleb, nägi ta kapiukse liistude vahelt välja immitsemas valget suitsu. Ta isegi ei kaalunud põgenemist. Selle asemel sammus ta otse kapi juurde, nagu polnuks tal muud valikut, kui teada saada, mis seal sees on.
Niipea kui ta ukse avas, mõistis ta, et tal oli algusest peale õigus olnud.
Kapist astus tema poole keegi, kellel olid tumedad riided ja saapad ning kelle nägu varjas gaasimask.
„Kes sa oled ja mida sa siin teed?” Karen puhkes nutma ja tundis, kuidas tal jalad alt vajusid. „Vasta mulle. Palun! Mida sa tahad? Miks sa siin oled!?”
Aga vastust Karen ei saanud. Ta kuulis vaid gaasimaskist tulevat sisinat. Ning ta ei pidanud enam kunagi kartma.
7
Läbi üha võimenduva lumetormi linnast välja sõites hoidis Fabian Risk mõlemat kätt roolirattal. Ta püüdis eirata ebamugavat tunnet, et ei suutnud hoomata oma uue ülesande potentsiaalset ulatust. Ta oleks pidanud Edelmani korraldused tagasi lükkama ja hoopis koju laste juurde sõitma, kuid ei saanud sellele selga keerata.
Edelman oli ülesande spetsiaalselt talle määranud ning ta tundis end piisavalt hästi teadmaks, et jätkab sellega, hoolimata sellest, kui palju hoiatustulesid vilkus. Justiitsminister oli pärastlõunast saadik jäljetult kadunud ning nii nagu Edelman, ei uskunud ka Fabian hetkekski, et minister oli otsustanud vaateväljast kaduda omal soovil ning ilmub varsti taas välja.
Midagi oli ilmtingimata juhtunud.
Fabian helistas koju, kuid tema kõne läks otse kõneposti, mis ärgitas teda pärast helisignaali midagi ütlema. Ta jättis Matildale ja Theodorile teate, öeldes, et jõuab koju arvatust pisut hiljem ja et lapsed peaksid lihtsalt voodisse minema, ehkki eeldas, et nad olid seda juba teinud. Kell on ju juba üle poole kaheteistkümne, mõtles ta, pannes CD-mängijasse Harold Buddi ja Brian Eno albumi „The Pearl”. See polnud kaugeltki tema lemmikalbum, aga see oli üks esimesi CD-sid, mis ta
