noogutab veidi kaugemal istuva, Tobiasest kakskümmend aastat noorema kaaslase poole.
„Sa tulid siia oma autoga, et saaksid talle oma kallist autot näidata. Auto võiks olla Itaalia oma, aga nendega korralikult sõitma õppimine võtab aega ja sina pole kannatlik tüüp, nii et lepid kergemini manööverdatava Porschega.”
Tobias pilgutab silmi.
„Sa oled juba liiga palju joonud, aga kavatsed sellest hoolimata ise koju sõita, sest ei taha oma kallihinnalist autot tänavale parkima jätta. Mis tähendab, et sa ei hooli ohtudest ega tagajärgedest, ei iseendale ega teistele. Kuna sa tulid autoga, siis ei ela sa linnas, vaid kas Lidingöl või Djursholmis. Sinu peene hääldusega „i” järgi arvan, et Lidingöl, aga lausemeloodia vihjab, et oled sündinud ja üles kasvanud kuskil läänerannikul.”
Ta teeb pausi, laseb mehel mõne hetke piinelda ja väldib endiselt Stephi pilke. See on lausa liiga lihtne. Ja naljakas.
„Brioni ülikond, Rolexi kell, Fendi lips,” jätkab ta. „Loomulikult punane, sest lugesid kellegi biograafiast, et see on võimu värv. Biograafiad on muide ainsad raamatud, mida sa loed. Ja alles üsna hiljuti oled sa lasknud endale juukseid siirata.”
Ta toetab selja vastu seljatuge. Püüab oma rahulolu varjata.
„Kokkuvõttes, Tobias, kehastad sa kõndivat riskialdist keskeakriisi. Mis sa selle hinnangu kohta arvad?”
Laua ümber on endiselt hauavaikus. Tobias ahmib õhku, justkui hakkaks ta plahvatama.
Ette hoiatamata puhkeb Steph naerma. Vali ja nakatav naer haarab seltskonna kaasa ja peagi meeleolu paraneb.
„Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud,” ütleb Stephanie, kui naer on üle läinud lõbusaks suminaks. „Laura on fucking eluohtlik.”
Tobias tühjendab veiniklaasi ühe sõõmuga.
„Kurat, kuidas sa seda kõike tead?”
Toon on solvunud, ent samas tunnustav.
„Kas sa tahad seda tõesti teada?” küsib Laura.
Sumin laua ümber lakkab. Laura vaatab mehele rahulikult otsa.
„Lugesin ärilehe artiklit sinu kohta. Seal oli juttu sinu päritolust ja elukohast, ning et sa oled juba aastaid abielus. Aga sinu kaaslasel ei ole laulatussõrmust.” Ta noogutab taas noorema naise poole, kelle käed on laual nähtaval. „Ajalehes oli sul pildi peal pealegi kõrgem laup.”
Ja sul on sõrmedel midagi kleepuvat, ma oletan, et see on Rogaine, juhuks, kui siirdamine ei õnnestunud, sest sa ei suuda kiilaks jäämisest midagi hullemat ette kujutada. Viimase info jätab ta enda teada. Lõppude lõpuks on kõigel oma piir.
Tobias läheb näost jälle punaseks. Šokk ja üllatus on jõudnud lahkuda. Ta on nüüd vihane, alandatud ja kaalub arvatavasti, kas peaks Laurat bitch’iks nimetama, püsti tõusma ja välja tormama, või teeskleb ta ka teise põse ette keeramist ja käitub hea kaotajana. Laura peab viimast võimalust tõenäolisemaks. Muu variant oleks lihtsalt tobe.
„Ja auto?” küsib tema lauakaaslane. „Kuidas sa teadsid, et ta sõidab Porschega?” Laura kehitab õlgu.
„Ta jõudis kohale vahetult pärast mind ja parkis maja ette. Nägin neid autost välja tulemas, kui ma välisuksest sisse astusin.”
Kõik pahvatavad uuesti naerma. Tobias istub oma kohal, irvitab kohmetult ja teeskleb koguni, et see teeb talle nalja. Tark otsus.
Üks naine laua ääres naerab nii, et tal tekib peaaegu õhupuudus. Ta kohmerdab oma veeklaasiga, ajab selle ümber ja kui ta laua kohale kummardab, satuvad tema lokid põlevale küünlale liiga lähedale.
Laura näeb, mis kohe juhtuda võib, ja teeb suu lahti, et naist hoiatada. Aga on juba liiga hilja. Ootamatu leek, sellele järgnev karjatus.
Kõik on hetkega möödas. Lokk on ära kärsanud, leek kustutatud. Alles on vaid erutatud hääled ja põlenud juuste kirbe lõhn.
Kõigi tähelepanu on naisele suunatud, nii et keegi ei märka, kuidas Laura püsti tõuseb ja toast välja kiirustab. Kõht tõmbub krampi, kael on higine.
Ta jõuab napilt WC-ukse enda järel lukustada, külma vee jooksma keerata ja juuksed kõrvale tõmmata, enne kui kraanikaussi oksendab.
Ta loputab suud ja nuuskab mitu korda, et põlenud juuste haisust ninas lahti saada. See ei taha aga kaduda.
Ta vaatab ennast peeglis. Leiab, et on veelgi kahvatum kui tavaliselt.
„Rahune,” pomiseb ta. „Rahune maha.”
Natukese aja pärast tunneb ta end paremini. Ta kuulatab söögitoast kostvaid hääli. Ärritunud hääled on maha rahunenud. Kerge tuuletõmme annab märku, et keegi on akna lahti teinud.
Tagantjärele mõistab ta, et polnud sugugi hea mõte Tobias niimoodi maatasa tampida. Kui ta poleks oma etendust andnud, poleks naine oma juukseid põlema pannud ja tal ei tuleks praegu Stephi marmorkraanikaussi oksest puhtaks loputada.
Peavalu on tugevamaks läinud, kõige parema meelega tahaks ta lihtsalt koju sõita, ukse lukku panna ja üldse mitte kellegagi suhelda. Aga ta ei taha Stephi alt vedada.
Ta võtab käekotist mobiili. Üks sõnum ja kaks vastamata kõnet. Esimene on kontaktilt, kelle nimi on Andreas eksabikaasa/stalker.
Stephi üks väikestest naljadest, mida ta pole viitsinud ära parandada. Oma süü, et ta mobiili hetkeks järelevalveta jättis. Pealegi polegi see ju päris vale.
Aasta pärast lahutust helistab Andreas ikka veel peaaegu iga päev. Viimaste nädalate jooksul on kõnesid rohkem olnud. Loomulikult peaks ta meest paluma see asi lõpetada. Seletama, et nad mõlemad peavad oma eluga edasi minema. Ometi pole ta seda teinud.
Teine vastamata kõne on võõralt numbrilt. Lauatelefonilt, mille suunakood tundub kuidagi tuttavana.
Ta avab telefonis otsinguäpi. Selgub, et number kuulub Ängelholmis asuvale Håkanssoni õigusbüroole, ja kohe, kui ta kohanime loeb, hakkab ta peas helisema õrn häirekell. Enne, kui ta jõuab järele mõelda, helistab ta juba tagasi. Tegelikult ta ei oota, et keegi reede õhtul kell kaheksa vastaks.
„Håkansson.”
Mees teisel pool otsas räägib saatejuht Sten Bromani meenutavat põrisevat Skåne murrakut.
„Tere, minu nimi on Laura Aulin. Te olete mulle mõni tund tagasi helistanud.”
„Jah, väga hea, et te helistate …”
Ta kuuleb paberikrabinat.
„Jah, asi puudutab teie tädi. Heddat. Hedda Aulini. Kas olete temaga viimasel ajal rääkinud?”
Häirekell heliseb üha valjemini ja Laura tunneb taas iiveldust.
„Meil … ei ole mingit kontakti.”
„Tõesti?”
„Ei,
