ka mitte.
„Marcus juhtus temaga mõni päev tagasi Stureplanil kokku, ta oli koos ühe naisega. Tundus, et tal oli veidi piinlik.”
Ema viimane lause kõlab nagu küsimus. Justkui ootaks ta Lauralt mingit selgitust.
„Lahutusest on terve aasta möödas. Andreas võib käia kohtamas, kellega tahab.”
Mingi lühike heli telefonis, võib-olla turtsatus.
„Ega jah, isegi tema kannatus pole ju lõpmatu.”
Laura on oodanud seda kommentaari sellest saadik, kui jutt Andrease peale läks. Väikest sapist repliiki, mis meenutaks Laurale, et ta on naeruväärne. Et ta peaks otsekohe tembutamise lõpetama ja paluma Andreasel end tagasi võtta enne, kui on liiga hilja.
„Kas sa teadsid, et tädi Hedda on surnud?”
Välgumihkel klõpsatab. Ema suitsetab endiselt, ehkki isa suri kopsuvähki. Pikk väljahingamine, tubakasuitsu täis ohe, Laura hindab aga samal ajal mõttes automaatselt viiekümne viie aastase suitsetamisega kaasnevat haigestumisriski.
„Jah, ma kuulsin midagi,” ütleb ema. „Kahju küll.”
„Miks sa mulle ei helistanud?”
Vaikus, seejärel veel üks suitsune ohe.
„Ma vist ei mõelnud sellele. Meil on Pierre’iga maja juures palju tegemist olnud. Ja sinu elu on ju samuti vist üsna kiire? Muide, kust sa seda kuulsid?”
„Üks jurist helistas eile õhtul. Hedda jättis Gärdsnäseti testamendiga mulle.”
„Ah nii.”
Laura aimab neutraalsetes sõnades rahutust.
„Mis sa arvad, miks ta nii tegi?”
„Pole aimugi. Hedda oli alati natuke omamoodi. Nagu sa kindlasti mäletad, polnud tal viisakust endast isegi siis märku anda, kui su isa suri. Tema lihane vend! Pärast kõike, mida me tema heaks tegime. Muuseas, milleks sulle mingit vana puhkeküla vaja on?”
Terav toon on tagasi. Vihje, et ta tegi või teeb midagi valesti. Laura ignoreerib seda.
„Matus on laupäeval. Ma kavatsen minna.”
Veel üks mahv.
„Kas see on sinu meelest arukas tegu?”
„Ma olen Hedda üks lähemaid omakseid.”
„Siis ainult selle pärast sõidadki kohale? Sest sa oled nii hea südamega?”
Laura surub lõuapärad uuesti kokku.
„Küllap sa lähed ikka poisi pärast,” jätkab ema. „Selle leidlapse pärast.”
Laurat on läbi nähtud, tunne lööb tal põsed õhetama.
„Tema nimi on Jack.”
Ema turtsatab.
„Ta lasi jalga, on sul ikka meeles? Jättis su maha siis, kui sul kõige raskem oli.”
„Jah, ma mäletan.”
Sõnad lõikavad südamesse, sest see on tõsi.
„Sa olid vaevalt kuusteist, teismelise tobe armumine. Ja ometi mõtled sa siiani temale. Kindlasti loodad, et ta ilmub matusele.”
Laura sunnib end mitte vastama.
„Mina sinu asemel hoiaksin sealt eemale. Gärdsnäset on kohutav koht, pärast kõike seda, mis juhtus, ei saa ma aru, kuidas sa üldse …”
Ema vaikib ja tõmbab kaks kiiret mahvi.
„See, mida ma püüan sulle öelda, Laura …” Hääl on leebem, peaaegu veidi kurb. „… on see, et minevikus ei tuleks tuhnida. Sellest tuleb harva midagi head, usu mind.”
Laura seisab magamistoas suure peegli ees. Kõhkleb hetke, avab siis hommikumantli ja laseb sel põrandale langeda. Viimane dušisoojus haihtub ja värin käib üle keha.
Tuba on hämar, teisest toast paistvas napis valguses on tema nahk veelgi valgem kui tavaliselt. Ta päästab krunni valla ja raputab punased juuksed õlgadele. Paneb käed rinnale risti. Peeglilt pilku pööramata keerab ta end aeglaselt. Laik õla peal algab vasaku abaluu kohalt. Mida enam ta end keerab, seda suuremaks laik kasvab, muutub suureks krobeliseks armkoeks, mis ulatub õlast allapoole üle ristluude. Ta võdistab end taas.
Põgusaks hetkeks tuleb kõik jälle tagasi. Leekide mühin, tahma, kõrbenud juuste ja liha lõhn on nii intensiivne, et ta tunneb suus selle maitset.
Valu seljas, kuum ja külm korraga.
Seejärel hõljuv tunne, kui keegi teda üle jää külmale mustavale veele üha lähemale kannab. Ja lõpuks karjed. Tema ja kellegi teise karjed.
3
Mahlabaar asub Birger Jarlsgatanil, Stephanie spordisaali lähedal, see on täis naisi, kes võiksid olla üksteise kloonid. Sulejoped trenniriiete peal, laitmatud soengud, ühes käes mahlaklaas, teises telefon. Vestlused meenutavad pigem monolooge, sest keegi ei vaata üksteisele silma.
Steph erineb ülejäänud külastajatest ühe olulise omaduse poolest. Ta on tõepoolest trennis käinud, seda loeb välja niihästi tema riietusest kui ka laupa katvast kergest higist. Steph ei tee midagi poole jõuga, see on üks neist asjadest, mis Laurale tema juures meeldib. Go big or go home, nagu Steph armastab öelda. Laura ei käi kunagi spordisaalis. Higised masinad, ühised riietusruumid, ühisdušid ja uudishimulikud pilgud.
„Ühesõnaga sa tahad sõita Skåne pärapõrgusse selleks, et matta tädi, keda sa pole terve igaviku näinud, ja seda kõike ainult sellepärast, et näidata koht kätte oma emale, kellega sa eriti ei suhtlegi?”
Steph võtab lonksu mahla, milles on nii palju koostisosi, et nende segamiseks kulus mehel leti taga neli minutit.
Laura ei vasta, esiteks sellepärast, et Stephi jutus on oma iva, teiseks sellepärast, et ta ei saa kõike rääkida. Ta hõõrub peopesi vastamisi, püüdes sõrmeotsi üles sulatada. Väljas on miinuskraadid ja ehkki pole veel detsembergi, on kümne sentimeetri kõrgused lumevaalud kõnniteede ääres jõudnud juba pruunikashalliks tõmbuda.
„Kui kaua me oleme teineteist tundnud?” küsib Steph. „Kas me ei saanud tuttavaks samal aastal, kui ma siia kolisin?”
„Järgmisel aastal. Sa kolisid Rootsi 2015. aasta septembris, me kohtusime esimest korda 2016. aasta jaanuaris.”
„Varsti niisiis kaks aastat. Tundub, nagu oleks sellest rohkem aega möödas. Igal juhul oled sa tüdimuseni kuulnud minu jutte mu eksabikaasadest ja ameeriklaste ning rootslaste erinevusest. Mina tean praeguseks kõike sinu pehmelt öeldes kummalistest suhetest su ema ja deadbeat noorema vennaga. Lahutusest ja stalker-Andreasest samuti. Aga ühestki rikkast tädist Skånes pole sa sõnagi lausunud.”
Steph
