sain täna hommikul juristilt meili. Hedda oli põhimõtteliselt puupaljas. On vaid suur tükk korralikult laenudega koormatud maad, see on ka kõik.”
„I stand corrected. Sul on vaene tädi, kellest sa pole varem sõnagi lausunud. Miks?”
Sest ma olen kõik selle ammu selja taha jätnud, tahaks Laura vastata. Aga see pole loomulikult tõsi. Selle asemel põikleb ta vastusest kõrvale ja kehitab vaid õlgu.
„Sa tead, et me kolisime väga palju, kui ma väike olin,” lausub ta. „Isa töötas suurema osa ajast Kagu-Aasias, nii et mul tuli peaaegu igal aastal kooli vahetada.”
Stephanie noogutab vastuseks.
„Pikematel koolivaheaegadel olin ma tädi juures tema puhkekülas Skånes. Heddal ei olnud lapsi, nii et ta oli mulle nagu teine ema. Mul olid seal sõbrad. Ma armastasin seal käia.”
„Ah nii.”
Täiuslikud kulmud on ikka veel kõrgele kergitatud. Laura hingab vaikselt sisse.
„Sel talvel, kui ma olin viisteist, juhtus õnnetus. Tulekahju …”
Steph kummardab huvi tundes lähemale.
„Pidasime sõpradega puhkeküla talveks suletud klubihoones luutsinapidu. Tüüpiline teismeliste värk. Järsku tekkis tulekahju.”
Ta peatub, mõtleb, kui palju peaks rääkima. Otsustab siis ametliku versiooni kasuks.
„Klubihoone põles maani maha. Hirmus suits ja segadus. Kõik püüdsid välja pääseda. Üks minu sõpradest jäi tulle.”
Steph kahvatab. Tema silmad hakkavad läikima.
„Kui kohutav!”
Steph paneb käe tema käsivarrele. Laura on sellest peaaegu liigutatud. Steph võib äriasjades olla kõva kui kivi ja ropu suuga nagu hobuseparisnik. Aga see kõik on vaid pealispind.
„Tema nimi oli Iben,” lisab Laura. „Me olime parimad sõbrad.”
Steph pigistab tema kätt ja nad istuvad hetke vaikides.
„Mis …” Steph köhatab. „Mis edasi sai?”
Laura kogub ennast. Ülejäänust on kergem rääkida, ent kaugeltki mitte lihtne.
„Minu vanemad viisid mind kõigest mõni päev hiljem koju Hongkongi. Samal ajal jäin ma haigeks. Sain mingi viiruse, mul tekkis ajukelmepõletik ja olin mitu kuud haiglas. Kui uuesti jalule sain, ei tahtnud ema ja isa rääkida ei juhtunust ega tädi Heddast. Veelgi vähem ei tahtnud nad lubada mul sinna tagasi sõita.” Ma nimetan viirust talvetuleks, muu hulgas rikkus see ära mu sisemise termostaadi, see on ka põhjuseks, miks ma peaaegu kogu aeg külmetan.
Viimase selgituse hoiab ta endale, samuti asjaolu, et ta on õudusunenägude tõttu pidanud peaaegu kogu elu ravimeid võtma. Selle asemel rõhutab ta oma juttu süüdlasliku naeratusega, mida pole sugugi raske ette manada. Steph on silmanähtavalt vapustatud.
„Oh kurat, milline lugu.” Ta pigistab taas Laura kätt. „Kindlasti jube kogemus.”
Laura kehitab õlgu, oskamata kuidagi paremini reageerida.
„Sellest on nüüd juba palju aega möödas. Tegelikult pole ma sellele enam aastaid mõelnud.”
Vale puha, aga Steph oma praeguses meeleseisundis seda ei märka.
„Ja tädi ei püüdnud sinuga rohkem ühendust võtta?”
Laura raputab pead.
„Me kirjutasime teineteisele, aga nende kuude jooksul, mil ma haiglas olin, ei andnud Hedda endast kordagi märku. Muidugi kurvastas see mind, aga ma kirjutasin talle ikkagi, hoolimata sellest, et vastust ei tulnud. Umbes aasta pärast ehk loobusin. Ma ei saanud temalt enam ühtegi kirja ega isegi mitte armetut postkaarti, kuigi ta oli mulle seni ema eest olnud.”
„Isegi mitte siis, kui said täiskasvanuks?”
Laura lõualuud on pingul.
„Ma pole Heddast 1987. aasta talvest saadik mitte midagi kuulnud. Tegelikult ei saa ma aru, miks ta otsustas puhkeküla mulle jätta. Aga Hedda oli natuke teistsugune …”
„Mis mõttes?”
„Ta maalis, tegeles keraamikaga, õmbles ise omale riideid ja kõik see kuuekümne kaheksanda aasta värk. Isa nimetas teda talvituma jäänud hipiks.”
„Minu meelest väga armas.”
„Oligi. Vähemalt siis, kui ma laps olin. Mulle meeldis tema juures elada. Polnud mingeid reegleid, mingeid …”
Laura märkab, kuidas suunurgad alateadlikult ülespoole kerkivad ja näole ilmub õrn naeratus.
„Aga Hedda oli ka uskumatult jonnakas. Ja pika vihaga.”
Talle meenuvad kõik need korrad, kui ta esikukapile laotud postivirna kontrollis. Ema ärritunud pearaputust, kui ta küsis, kas talle tõepoolest ühtegi kirja ei ole. Kuidas saab viieteistkümneaastasele nii teha? Kellelegi, keda oled kohelnud nagu oma last? Ta hõõrub jälle sõrmeotsi vastamisi. Külm ei taha järele anda.
„Ja nüüd on leppimiseks juba liiga hilja. On veel vaid viimane hüvastijätt. Kuradi kurb ikka.”
Steph tõmbab mahlaklaasi lähemale ja närib mõtlikult joogikõrt.
„Kas su noorem vend tuleb samuti matusele?”
Laura raputab pead.
„Nad ei kohtunud Marcusega kordagi. Ta on minust ju seitse aastat noorem ja ema ei tahtnud meid mõlemaid suvevaheajaks ära saata.”
„Sa tahad öelda, et ta ei tahtnud Marcust ära saata? Ei suutnud oma väikesest printsist nii kaua eemal olla.”
Steph torutab huuli ja räägib titekeeles, Laura naeratab tahtmatult.
„Ema ja tädi Hedda ei saanud kuigi hästi läbi.”
„Su tädi hakkab mulle järjest rohkem meeldima.”
„On veel üks põhjus, miks ma tahan sõita.”
Tegelikult ei kavatsenud ta rohkem midagi rääkida, aga Steph oskab alati ta tuju paremaks teha.
„Ahaa …” Steph kummardab lähemale. „Intriig tiheneb.”
„Seal oli üks poiss. Kaotasime samuti kontakti pärast seda, kui …” Laura otsib õigeid sõnu. „Kõik juhtus.”
Steph kergitab pisut lõuga, uurib teda hoolikalt ja see teeb Laura ootamatult närviliseks. Pilk otsekui põletaks temast ja tema mõtetest läbi. On nii palju asju, millest ta pole rääkinud. Millest ta on vaikinud, mida ta on sundinud end unustama.
Steph pahvatab
