ühendust. Nad haihtusid sõna otseses mõttes.
Ametlik versioon oli selline.
Tõmbasin taskust Nice-Matini artikli, mida olin juba oma sada korda lugenud. Pealtnäha tavapärane teade, milles sisalduv informatsioon ähvardas pea peale pöörata kõik, mida juhtumi kohta seni teati. Tänapäeval vannutakse muudkui tõtt ja läbipaistvust, aga tõde on harva selline, nagu esmapilgul paistab, ning antud juhtumi puhul ei saanud see tuua ei leevendust, leinatööd ega tõelist õiglust. Tõde pidi kaasa tooma üknes õnnetust, inimjahti ja laimu.
„Oh! Vabandust!”
Laudade vahel joostes oli üks kohmakas gümnasist oma seljakotiga koka ümber ajanud. Tänu kiirele reageerimisele jõudsin klaasi õhust kinni püüda, enne kui see oleks kildudeks kukkunud. Kuivatasin laua mitme salvrätiga ära, aga jooki oli pritsinud ka pükstele. Läksin läbi kohviku tualetti. Kulus tubli viis minutit, enne kui ma plekid maha sain, ja veel teist sama palju, et püksid ära kuivatada. Parem oleks, kui vilistlaskokkutulekul ei arvataks, nagu oleksin ma püksi teinud.
Suundusin tagasi terrassile, et toolileenilt jakk haarata. Lauale pilku heites tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. Vahepeal oli keegi artikli kokku murdnud ning päikeseprillid selle peale asetanud. Klassikalised värviliste klaasidega Ray-Banid. Kes mulle selle halva nalja tegi? Vaatasin ümberringi. Dino rääkis tankla juures ühe tüübiga. Hannah kastis teisel pool terrassi geraaniume. Kui kolm leti ääres lõunastavat prügivedajat välja arvata, oli siin veel paar ära eksinud gümnasisti, kes tegid MacBookis koolitükke või tšättisid mobiiltelefonis.
Kuradi päralt…
Pidin prillid pihku võtma, veendumaks, et ma ei näe viirastust. Prille laualt tõstes märkasin ajaleheväljavõttele jäetud sõnumit. Üksainus sõna korraliku ümara käekirjaga:
Kättemaks.
2
Klassi priimus ja pahad poisid
Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku.
GEORGE ORWELL
1.
Paint It Black, No Surprises, One…
Otse kampuse sissepääsu juures tervitas külalisi kooliorkester Rolling Stonesi, Radioheadi ja U2 meloodiatega. Muusika, ühtaegu kohutav ja kaasahaarav, saatis saabujaid Hobukastanite väljakuni linnaku südames, kus pidid toimuma hommikused üritused.
Sophia Antipolis, mis asus mitme haldusüksuse (sealhulgas Antibes’i ja Valbonne’i) piiril ning mida tutvustati tihtipeale kui Prantsuse Silicon Valleyt, kujutas endast väikest rohelist oaasi keset ülemäära betoonitud Côte d’Azuri. Tuhanded kõrgtehnoloogiale spetsialiseerunud iduettevõtted ja kontsernid olid end siinse kahe tuhande hektari suuruse männimetsa varjus sisse seadnud. Asupaigal olid tugevad trumbid, et meelitada kohale tipptegijaid kogu maailmast – kolmveerand aastast sirav päike, Vahemeri ja Alpide suusakeskused kõigest kiviviske kaugusel, rohkelt sportimisvõimalusi ja häid rahvusvahelisi koole, mille seas paistis iseäranis silma Saint-Exupéry gümnaasium. Ranniku-Alpide hariduspüramiidi tipp. Kool, kuhu kõik vanemad lootsid ühel päeval oma võsukesed panna, uskudes gümnaasiumi moto tõotatud tulevikku: „Scientia potestas est.”
Möödusin valvuri majakesest ning läksin edasi piki administratiivhoonet ja õpetajate tuba. Ehitatud 1960. aastate keskel, hakkas koolilinnak vananema, aga tervikuna mõjus see endiselt erakordselt. Kampuse arhitekt oli oskuslikult ära kasutanud Valbonne’i platoo ainulaadset looduskeskkonda. Tol laupäeva hommikul oli õhk mahe ning taevas sügavsinine. Kesk männikut ja Vahemere taimestikku, kaljuseinu ja järske tõuse-laskumisi sulandusid terasest, betoonist ning klaasist kuubid ja rööptahukad harmooniliselt kokku künkliku maastikuga. Mäe jalamil seisid ümber suure järve pooleldi puude varjus värvilised kahekorruselised majakesed. Ühiselamud, mis olid saanud nime Côte d’Azuris viibinud suurkujude järgi – Pablo Picasso, Marc Chagall, Nicolas de Staël, Francis Scott Fitzgerald, Sidney Bechet, Graham Greene…
Viieteistkümnendast üheksateistkümnenda eluaastani olin ma elanud siin, vanemate käsutusse antud ametikorteris. Mälestused sellest ajast olid veel värsked. Eriti too imeline tunne igal hommikul, kui silmi avades otse männimetsa vaatasin. Minu toast oli avanenud samasugune uskumatu pilt sillerdava järvepeegli, puidust ujuksilla ja paadikuuridega, nagu ma seda praegu enda ees nägin. Pärast kahtekümmet New Yorgis veedetud aastat olin lõpuks suutnud panna end uskuma, et eelistan Manhattani elektrisinist taevast mistraali-ja tsikaadilaulule, Brooklyni ja Harlemi energiat eukalüpti- ja lavendlilõhnale. Aga on see ikka tõsi? mõtlesin ma endamisi, keerates ümber Agoraa (1990. aastate alguses raamatukogu kõrvale ehitatud klaashoone, milles asus mitu auditooriumi, aga ka kinosaal). Jõudsin punastest tellistest gooti mõjutustega ajaloolise õppehooneni, mis meenutas mõningaid Ameerika ülikoole. Ehitis oli ajast ja arust ja täiesti kokkusobimatu ülejäänud arhitektuuriansambliga, aga oli sellest hoolimata olnud alati Saint-Exi au ja uhkus, mis andis gümnaasiumile ivyleague’liku hõngu ja lapsevanematele tähtsa tunde, et nende võsukesed käivad kohalikus Harvardis.
„Nonii, Thomas Degalais, tulid järgmise romaani tarbeks inspiratsiooni koguma?”
2.
Selja tagant kostev hääl üllatas mind ning ümber pöörates vaatas mulle vastu Stéphane Pianelli lustlik nägu. Pikad juuksed, musketäri kitsehabe, John Lennoni stiilis ümmargused prillid ja mahukas üleõlakott – Nice-Matini ajakirjanik nägi välja niisama iseäralik nagu kooliajalgi. Ainsaks möönduseks praegusele ajale oli T-särk, mida ta kandis varrukateta vesti all ja mida kaunistas kuulus Φ-täht, Prantsuse vasakäärmusliku partei La France Insoumise’i sümbol.
„Tervitus, Stéphane,” vastasin ma tema kätt surudes.
Jalutasime koos veidi edasi. Pianelli oli minuga ühevanune ja samuti siitkandist pärit. Käisime kuni keskkooli lõpuni samas klassis. Mäletasin teda kui hea suuvärgiga suurepärast kõnemeest, kes ajas oma raudse loogikaga õpetajad nii mõnigi kord segadusse. Ta oli üks vähestest gümnasistidest, kes poliitikast midagi jagas. Keskkooli lõpetamise järel, kui tema eksamite tulemused oleksid võimaldanud tal astuda Sciences-Po ettevalmistuskursustele Saint-Exis, otsustas ta jätkata õpinguid hoopis Nice’i ülikooli kirjandusteaduskonnas. Teaduskonnas, mida minu isa kutsus „töötute vabrikuks” ja ema veel radikaalsemalt „vasakpoolsete logardite bandeks”. Ent Pianelli oli oma mässumeelsust harrastanud teadlikult. Kirjandusteaduskonna kampuses Carlone’is liitus ta sotsialistlike liikumistega MNEF ja MJS ning samal ajal tuli ka tema esimene tähetund, kui ta astus ühel 1994. aasta kevadõhtul üles France 2 telesaates „Tulevik on noorte kätes”. Enam kui kahe tunni vältel said otsesaates sõna kümned noored, kes seisid vastu kurikuulsale miinimumpalgale CIP-ile, mida valitsus läbi suruda proovis. Olin saadet hiljuti riikliku telearhiivi kodulehel näinud ning Pianelli enesekindlus suisa rabas mind. Ta võttis kaks korda sõna, kasutades juhust, et kogenud poliitikud paika panna. Tõeline jäär, kes ei löönud mitte millegi ega kellegi ees risti ette.
„Ja mida sina Macroni võidust arvad?” küsis ta mult igasuguse sissejuhatuseta. (Nii et poliitika paelus teda endiselt.) „Sinusuguste inimeste jaoks on see hea uudis või mis?”
„Kirjanike jaoks?”
„Ei, rikaste sigade jaoks!” kostis ta põlevi silmi.
Pianelli armastas lõõpida, ta võis
