veatut, kirjanduslikku inglise keelt, mida ta tollal kõneles. Olin tihti juurelnud, kuidas sai temasugune tüdruk armuda Hervé Lesage’i. Meest kutsuti Régis’ks – nimi pärines tollasest kuulsast telesaatest ja selle mantrast „Régis on jobu”. Kooliajal oli tal mittemidagiütlev välimus ja aju asemel hernes, ta tegi kohatuid märkusi, esitas õpetajatele teemaväliseid küsimusi ning, mis kõige hullem, ei tundunud taipavat, et tema pruut on sada korda šikim, kui tema eales olema saab. Kakskümmend viis aastat hiljem, seljas seemisnahkne jakk ja näol rahulolev ilme, tundus Régis täpselt samasugune jobu. Miinuspunkte tõi asjaolu, et ta kandis peas Pariisi Saint-Germaini jalgpalliklubi nokatsit. No comment.
Riietuse mõttes pälvis grand prix’ siiski Fabrice Fauconnier. Air France’i piloodina ilmus ta kokkutulekule uhkelt lendurivormis. Jälgisin, kuidas ta blondide kiharate, tikk-kontsade ja kohendatud rindade vahel ringi patseerib. Kunagine nägus noormees polnud end käest lasknud: tema kehaehitus oli endiselt atleetlik, aga oma hallide juuste, sügava pilgu ja silmanähtava edevusega mõjus ta nagu vana ilueedi. Paar aastat tagasi olin sattunud tema lennule. Ta arvas, et valmistab mulle rõõmu, kui kutsub mind maandumiseks kokpitti, nagu ma oleks ikka veel viieaastane…
5.
„Vaata aga, meie lendur-pistrik3 on ikka kõvasti vanemaks jäänud!”
Fanny Brahimi pilgutas mulle silma ja embas siis soojalt. Ka tema oli korralikult muutunud. Kabiilia päritolu väikest kasvu, lühikeste blondide juuste ja heledate silmadega naine kandis kõrgeid kontskingi ning liibuvaid teksaseid. Kaks ülemist lahti jäetud nööpi lasid aimata tema rinnapartiid ning vööga tolmumantel pikendas siluetti. Eelmises elus olin teda tundnud kui grunge apostlit, kes lohistas jalas kulunud nahast Doc Martenseid ning uppus vormitutesse ruudulistesse särkidesse, lapitud kampsunitesse ja lõhkistesse Levi’s 501 teksadesse.
Fanny, hakkajam kui mina, oli kuskilt klaasi šampanjat välja võlunud.
„Popkorni ma paraku ei leidnud,” sõnas ta minu kõrvale trepile istudes, justkui hakkaksime kohe filmi vaatama.
Nagu kooliajalgi, kandis ta kaelas fotoaparaati – Leica M kaamerat – ja asus rahvahulgast pilte klõpsutama.
Olin Fannyd tundnud terve elu. Käisime koos tema ja Maxime’iga Fontonne’i linnajao algkoolis, mida kutsuti ka „vanaks kooliks”, sest see tegutses Kolmanda Vabariigi aegsetes kaunites hoonetes, erinevalt René-Cassini kooli standardehitistest, mille Antibes’i linn oli hiljem rajanud. Teismelistena olime Fannyga lähedased sõbrad. Ta oli minu esimene tüdruksõber, see oli põhikooli lõpuklassis. Ühel laupäeva pärastlõunal, kui olime käinud kinos vaatamas „Vihmameest” ning sõitsime bussiga tagasi Fontonne’i poole, kummalgi üks kassetipleieri klapp kõrvas, vahetasime mõned kohmakad musid. Neli-viis suudlust laulude „Puisque tu pars” ja „Pourvu qu’elles soient douces” vahepeal. Olime koos kuni gümnaasiumi eelviimase klassini, siis kasvasime lahku, aga jäime sellegipoolest sõpradeks. Fanny oli üks neist küpsetest ja vabameelsetest tüdrukutest, kes keskkooli lõpuklassis kõigi poistega magasid, ilma et oleksid end kellegagi sidunud. Saint-Exis polnud see tavaline ja paljud mõistsid ta hukka. Mina olin teda alati austanud, nii väga kehastas ta minu silmis teatud laadi vabadust. Ta oli Vinca sõbranna, hiilgav õpilane ja armas tütarlaps, kolm põhjust, miks ma teda kalliks pidasin. Ta õppis meditsiini ja reisis sõjaväearstina ning humanitaarmissioonidel osaledes palju ringi. Kohtasin teda juhuslikult paar aastat tagasi ühes Beiruti hotellis, kui seal prantsuskeelse kirjanduse messil osalesin, ning siis mainis ta mulle ka oma kavatsust Prantsusmaale naasta.
„Kas sa kedagi õpetajatest oled näinud?” uuris ta.
Näitasin peaga N’Dongi, Lehmanni ja Fontana ehk matemaatika-, füüsika- ja bioloogiaõpetajate poole.
„Sadistid kampas koos,” märkis Fanny neid pildile püüdes.
„Selle koha pealt ei saa sulle vastu vaielda. Sa töötad Antibes’is?”
Ta noogutas.
„Ma olen juba kaks aastat Fontonne’i kardioloogiaosakonnas töötanud. Ma ravin su ema. Ta pole rääkinud?”
Minu vaikimisest sai ta aru, et ma ei teadnud sellest midagi.
„Pärast kerget infarkti on ta jälgimise all, aga kõik on praegu normis,” kinnitas Fanny.
Olin nagu puuga pähe saanud.
„Meil on emaga keerulised suhted,” vastasin mina, et teemat vältida.
„Nagu kõigil poistel või mis?” märkis ta ega esitanud rohkem küsimusi.
Siis osutas ta veel ühe õpetaja poole.
„Vaat tema oli äge!” hüüatas Fanny.
Mul kulus hetk aega, enne kui ma ta ära tundsin. DeVille, ameeriklannast õpetaja, kes andis ettevalmistuskursusel inglise kirjandust.
„Ja ikka veel täitsa püss,” ohkas Fanny. „Nagu Catherine Zeta-Jones!”
Õpetaja DeVille oli oma meeter kaheksakümmend pikk. Ta kandis kõrgeid kontsi, liibuvaid nahast pükse ning ilma kraeta jakki, tal olid pikad ja sirged juuksed, mis langesid õlgadele nagu pulgad. Saleda, sihvaka kehaehituse tõttu paistis ta noorem kui nii mõnigi tema endistest õpilastest. Kui vana ta oli, kui ta Saint-Exi saabus? Kakskümmend viis? Kõige rohkem kolmkümmend. Kuna olin valinud teaduskallaku, polnud ta mind kunagi õpetanud, aga mäletasin, et õpilased hindasid teda väga, eriti mõned poisid, kes teda peaaegu kummardasid.
Silmitsesime Fannyga mõnda aega vanu koolikaaslasi ja jagasime mälestusi. Mulle meenus teda kuulates, miks ta mulle alati nii väga meeldinud oli. Fannyst õhkas positiivsust ja energiat. Ja tal oli hea huumorisoon, mis ei tule kunagi kahjuks. Ometi polnud tema lapsepõlv kerge. Tema ema oli kaunis, tõmmu, õrna ja samas tapva pilguga blondiin, kes töötas Cannes’is Croisette’i bulvaril rõivapoe müüjana. Kui me esimeses klassis käisime, jättis ta oma abikaasa ja kolm last, et järgneda ülemusele Lõuna-Ameerikasse. Enne kui Fanny Saint-Exi internaati vastu võeti, elas ta pea kümme aastat isa juures, kes oli ehitusel toimunud tööõnnetuse tõttu halvatuks jäänud. Ta kasvas koos kahe vanema vennaga, kellest kumbki polnud just helge pea, viletsas sotsiaalkorteris. Sellises kohas, mida Antibes-Juan-les-Pins’i turismivoldikust juba naljalt ei leia.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
