raipe lõpuks kätte!” mõtles Sihvard puu otsas platvormil istudes ja unega võideldes. „Saaks ühegi kätte! Siis hakkavad teised ehk pelgama.”
Karabiini, mida ta praegu käes hoidis, usaldas ta täielikult. Priidik oli sellega viimase kümnekonna aasta jooksul küll vaid tosin kitse ja ühe põdra lasknud, aga käsi oli tal jätkuvalt kindel ning silm selge. Karabiinile paigaldatud öösihik lubas ka pimedal ajal metslooma jalust maha võtta.
Lehte oli alguses väga pahandanud, kui ta aastaid tagasi esimese metskitsega koju tuli, ja Priidikut salakütiks sõimanud, aga kui mees seletas, et kui loom on minu talumaa peal, siis on ta ka minu loom ning sellega talitan kuidas tahan, jäi naine lõpuks vagusi.
„Mina teen oma maa peal mida tahan.” lisas Priidik. „Eraomand on puutumatu!”
„Metsloomad peaksid siis eramaal ka olema puutumatud.” arvas Lehte kitse liha lõikudes.
„Võib-olla... Minu metsas võivad nad siiski päris ohutult jalutada.” vastas mees ja lisas: „Ussisoo Tõnis laseb enda metsas ühe põdra teise järel. Muud liha ei söögi enam. Ütleb, et võtab riigilt oma metsa müügist saadud raha tagasi mille Maapank temalt varastas. Põderhaaval.”
„Nojah... Tal ju nüüd kunagi maha saetud metsa asemel tublisti põdranoorendikku kasvamas.”
„Tema asi. Pole minu mure mida ta oma metsas teeb.” arvas Priidik naabrimehe tegemistest. Ussisoo Tõnist ei peetud salakütiks, sest ta ei rääkinud enda tegemistest selles vallas kellelegi ning ka Sihvardile, kui naabrimehele, vaid vihjamisi. Ei ulatunud ka seadusesilm iga metsataluni ning see oli põhjuseks, miks Kõrtsi peremees enda perele mõnikord metslooma liha lubas. Ei olnud ta ju kitse laskmisega riigilt miljoneid viioldanud ja kitse hind oli võrreldes meedias kajastatud finantsafääridega kaduvväike. Suured vargad sõidavad praeguselgi ajal tõllas ja väikesed ripuvad võllas, aga see ei keelanud mehel vahetevahel karabiini peidukohast välja võtta ning oma talu metsas veidi ringi vaadata.
„Murdjaid tahaks praegu küll lasta…” muigas Priidik mõttes ning püüdis kinni vajuvaid silmi lahti hoida. Ta oli saarepuu otsa teinud enda arvates liiga mugava lavatsi, sest see lubas mugavat istumist ja Une Mati oli kohe ka varmas võimalust passima. Õnneks oli Jumal loonud sääsed ja andnud need Luciferi käsutusse ning need väikesed kuid tüütud põrgulised ei lubanud magama jääda ja Une Matil polnud, vähemalt ka sel sääsepirinat täis jaanikuu ööl, pea mingeid šansse.
Sander sündis Lehte väitel enneaegsena, aga oli igati tubli ja asjalik põnn. Unustas end küll mõnikord tissi otsa magama, aga ju siis oli ema süles nii mõnus olla. Naabri Aino arvas Sandril olema nii Priidiku, kui ka Lehte näojooni, aga mees ei suutnud lapse välimusest küll midagi tuttavat välja lugeda. Titel ikka tite nägu. Kui ta sellest Lehtega rääkis, arvas see, et kes teab, kellesse poeg on läinud, sest ei pea ju laps olema kohe ema või isa nägu ja võib väga hästi olla niisugune nagu mõni kaugem esivanem.
„Me ei tea ju millised olid meie esivanemad, Jürrid ja Marrid, või kes veel...” arvas selle kohta Lehte ja lõpetas jutu.
Kui Sander oli juba õuemurul vudija mees, küsis Lõusa Keskuse poe juures veidi vindine Ussisoo Tõnis Priidikult, nagu muuseas, et mis sa poisile isanimeks panid? Kas Kaarel või Priidik?
Sihvard oleks selle küsimuse peale heameelega naabrimehe kulmu rulli löönud ja silma alla teise laksuga sinise laterna pannud – Tõnis näeks ka öösel õues vett viskamas käia, aga ümberringi oli liiga palju inimesi ning tasus siis tühjast tüli teha? Oli ju temalgi lapse enneaegse sünni puhul kohe Lehte endine tööandja, Kaarel, meelde tulnud, aga eneseuhkus ei lubanud vana asja meelde tuletada ning vaevalt oleks Lehte midagi tunnistanudki. Ütles ta ju tookord, kui Priidik ta autoga Julie juurest endale teenijatüdrukuks tõi, et kui midagi niisugust oleks olnud, siis ma poleks enam pühitsenud, oleksin pannud ta sinna, kus temasuguste koht.
„Võib-olla oli Lehtel Kaarli naisest ja lastest kahju ning vaikis vägistamise maha?” mõtles Kõrtsi peremees ning võttis püssi kindlamini kätte. Oleks Kaarel olnud siin, laskeulatuses, oleks üks kuul olnud tema. Nii, igaks juhuks. Õhupuhastamiseks.
Sander oli Priidiku poeg ja ei olnud ka, aga see ei tähendanud seda, et poiss oleks olnud mehele vähem kallis kui tema teised lapsed, Joonas ning Tereese. Sihvard püüdis Kaarlile mitte mõelda ja ega igapäevane elu andnudki selleks mahti. Tööd tahtsid tegemist, talu orjamist, elu elamist, ning lapsed kasvatamist. Vaid vahetevahel, kui Priidik istus üksi saunas, õllepudel ees, tulid talle nukrad mõtted pähe. Ja siis ka mõtted Sandrist. Viimasel ajal ei tahtnud Lehte enam oma mehega kuigi kaua saunas koos olla. Ütles, et ta on nii paksuks ja koledaks muutunud, et ei taha enam alasti poseerida. Pole ammuilma enam modell. Priidik kinnitus, et iga naise kehakumerus on kui armusang tema kehal, ei veennud Lehtet. Siiski, talutööst higised seljad tahtsid ikka pesemist ning nii mõnigi valutav koht mudimist ning masseerimist. Ja Lehte oli jätkuvalt ahvatlev kõigi oma armusangadega.
„Limpsi nüüd oma õlut, aga ära üle pinguta.” ütles Lehte tavaliselt, kui oli abikaasa kallistustest ning suudlusest pääsenud ning hommikumantli paljale ihule tõmmanud ja saunast ära hakkas minema. „Ma lähen telerist seepi vaatama.”
„Seep on ikka see mis puhastab ihu ja värskendab hinge!” mõmises saunaline muiates ning võttis sauna eesruumi seina ääres olevast külmikust „Saku Tumeda” ning avas selle avajat kasutamata. Sõrmes oleva abielusõrmusega sai pudelilt korgi imehästi maha. Mõnikord oli ta joonud peale sauna mitu õlut jutti ja see oligi põhjuseks miks Lehte soovitas mehel mitte üle pingutada.
Jah. Priidik oleks Tõnise kulmu heameelega rulli löönud ja ainult see, et nad ei olnud poe ees üksi, takistas seda tegemast.
„Sander on ju Tõnise poeg!” vastas Sihvard.
„Keri kuradile!” urises Ussisoo peremees ja tõmbus pahaselt kõrvale. „Sa ei saa ka naljast aru.”
„Sul on lollakad naljad, kallis naabrimees, sellepärast ma ei mõista neid.” vastas Kõrtsi peremees ning sellega jutt lõppeski.
Tookord jutt lõppes, aga kripeldama jäi see Priidiku hinge küll ja kripeldab siiamaani. Ja küsida ei taha kelleltki. Äkki Sander ongi Kaarli poeg? Parem, kui ei mõtle sellele ja veel parem, kui ei tea. Tõe teadasaamine võivat tõeotsijale olla mõnikord niivõrd hirmus ja õudne, et ta kahetsevat tõe teadatahtmist eluaeg.
Vaikselt maas lamavad lambad hakkasid äkki määgides ringi jooksma ning Priidik nägi lammaste hulgas suurt, beeži värvi koera. Mees võttis karabiini kindlamalt kätte ja tulistas. Koer ei teinud kuulmagi, see-eest jäi maha üks lammas.
„Sa kurinahk!” vandus tulistaja ning sihtis hoolsamalt. Seekord sai koer pihta ning tema valukisa kostus üle lammaste määgimise.
Mees ronis püssi kaasa haarates kiiresti puu otsast alla ning jooksis lammaste juurde. Koer tahtis mehe lähenedes teda rünnata, aga tagumised jalad ei võtnud vedu.
„Säh!” ähkis Priidik ning saatis kuuli loomale silmade vahele. „Said!”
Püssi otsaga korjust liigutades nägi ta koera kaelarihma. Sellele oli külge pandud helkurid!
„See ju Tõnise Morgan!” imestas mees. „Morgan pidi ju olema õpetatud ja lausa medalitega koer!”
Tõsi. Priidik ei olnud küll ühtegi medalit Tõnise koeral näinud, aga naabrimees ärples võimaluse korral ikka, et temal on medalitega koer ja nii tark, et saab isegi inimkeelest aru.
„Muidugi
