pidid Tõnise jutu järgi päästma auhinnatud koera autode eest, aga ei suutnud päästa teenitud kuuli eest. Morgan pidi nüüd minema parematele jahimaadele.
Morgani lähedal ukerdas maas koerale määratud kuuli saanud lammas ja mehel ei jäänud muud üle kui vöölt puss tõmmata ning loomal kõri läbi lõigata.
„Täpselt nagu venelastel Powersi luurelennuki alla tulistamine kuuekümnendatel aastatel.” vandus Sihvard. „Enne ikka enda lennukile pihta ja siis alles Powersile. Raisk!”
Mees võttis koeral jalgadest kinni ja taris selle elektrikarjuse juurde ning viskas siis üle aia. Sama tegi ta lambaga ning mõtles sealjuures, kumb oli raskem, kas Morgan või lammas? Vist ikka Morgan.
Kõrtsi peremees võttis karabiini rihmapidi selga ning hakkas kodu poole minema. Lammas tuli käruga koju viia ning ka Morgan tahtis matmist. Ootamatu lambapraad oli perele kindlustatud ja Priidiku arvates ei olnud tal niipea vaja saarepuu otsa tehtud platvormile lambaid valvama minna. Lammaste murdja oli karistuse saanud. Tõnisele ei kavatsenud ta asjast kõssatagi, sest sellest võis vaid probleeme tulla ja kindlasti tulekski, ning süüdlaseks tehakse ikka tema, mitte aga Ussisoo Morgan. Ta ei tahtnud naabrimehega suhteid rikkuda. Omakohus ei ole riigi poolt aktsepteeritud, olgugi, et paljud kohtulahendid lausa karjuvad Sihvardi arvates Omakohtu järele. Karabiin võetakse muidugi ära, ning trahvid ja muu jama sellele lisaks. Pannakse veel vangigi. On seda siis vaja? Karabiini läheb kindlasti veelgi tarvis, sest ega Morgan pole ainukene, kes võõrast vara ihaldaks. Parem ei kõssa sellest kellelegi. Lehtele peab kindlasti rääkima, arvas Priidik, aga teiste ees jääb tema suu küll lukku.
Morgan lebas, hambad irevil, haua kõrval ning Priidik mõtles, et kui koera eest oleks rohkem hoolitsetud, elaks ta siiani ja mine tea, võitnuks koerte näitustel tõesti isegi mõne medali. Nüüd sai ta medalite asemel auga väljateenitud puhkepaiga sellesama saarepuu alla, mille lähedal ta kurja tegi, ning mille otsast teda karistati ja tema saatuse ning haua kohta võis rääkida vaid üks mees, Kõrtsi Priidik.
Enne looma auku ajamist võttis Sihvard temalt kaelarihma ära. Ta tahtis selle saata kallile naabrimehele, Ussisoo Tõnisele. Väärtpanderolliga. Oli ju ka Morgan väärt koer olnud, helkuritega, ja sai aru inimkeelest ning oskas hinnata lambaliha.
Mees vantsis kodupoole, karabiin õlal ja aiakärus, mida ta enda järel vedas, süütult surma leidnud lammas. Minnes tuli talle millegipärast meelde Lehte jutt saarepuust kui halva energiaga puust.
„Sellepärast sa ehitadki puu otsa lavatsi, et tahad seal halba teha.” torises naine. „Puu oled sa küll õige valinud!”
„Õige koht jah.” kinnitas Priidik ja lisas: „Paremat kohta lavatsi jaoks, kust lammaste murdjat passida, pole öö kopli lähedal olemaski.”
„Saarepuu on halva energiaga puu ja seal sa teedki ainult halba!”
„Ära aja lorijuttu!” keelas mees. „See oleks halb kui ma vaataksin tegevusetult pealt kui meie lambaid üksteise järel maha murtakse.”
„Riik maksab kahjud kinni.”
„On sul see raha juba taskus?” küsis Priidik. Teda hakkas naise torisemine juba ärritama. „Öeldi ju, et lambaid on murdnud hulkuvad koerad ning seda kahju riik ei kompenseeri. Ma pean ise oma loomi kaitsma. Omavastutus.”
„Omavastutus ei tohi olla veel omakohus!”
„Kurjategija hävitamine pole omakohus vaid õigusemõistmine.” torises mees. „See õigus mul ju ometi on?”
„Kes sulle selle õiguse andis?” küsis Lehte ja irvitas: „Sa oled siis kõvem mees kui peaprokurör, või kes? Ma ei teadnudki.”
„Loodus ei salli tühja kohta. Sa tead seda küll.” seletas Priidik. „Ja kui riik ei suuda, pigem ei taha minu loomi kaitsta seadusega, siis pean mina selle lünga täitma. Ja täidangi, räägi mida sa tahad!”
„Sind pannakse vangi!”
„See oleks minule au ja riigile häbi.”
„Kuidas nii?” Lehte niigi kaarjad kulmud tõusid imestunult lausa looka. „Kuidas nii?”
„Kui riik karistab inimest selle eest, et ta tegi ära selle mida riik pidanuks tegema, aga ei teinud, siis see on ju au tegijale ja häbi karistajale.”
„Olgu!” ütles naine. „Mis me vaidleme, sina ajad ju ikka oma.”
„Ei ole pääsu, kulla naisukene.” vastas Priidik muiates. „Lammaste murdmisele on vaja lõpp teha muidu pole sul varsti enam ühtegi looma kellelt villa niita.”
„Tee siis nii, kui seda õigeks pead. Mina ei sega, aga puu oled sa küll vale valinud. See on halva energiaga puu ja tuleks hoopis maha saagida. Siin saab ainult halba olema.”
Ja nüüd oligi Lehte ennustus täitunud. Surm oli selle puu juures juba vikatiga vehkinud.
II peatükk
„Seiger, kabluta siia!” hüüdis Anti Kubjas valjult oma töölaua tagant. „Kuuled, Ursula?”
Objektihaldur tegi meelega karmi häält. Kontoris kikitati kõrvu - kohe läheb diskussiooniks, sest Anti ja Ursula suhteid ei saanud kuidagi heaks nimetada. Antil oli kombeks kamandada, oli tal selleks õigus või mitte. Haridus poleks lubanud tal objektihaldurina töötada, aga oskus pugeda ja näidata end sellel alal pädevana, oli ta siis või mitte, kindlustas talle ametikoha. Võibolla just sellepärast kandis ta Põhja-Korea diktaatorile sarnast soengut, aga tema juuksed olid heledad ning ka välimuselt ei sarnanenud ta Kim Jong Un’iga.
„Kuidas, palun?” Ursula tõstis silmad arvutiekraanilt ja vaatas sinnapoole kus oli Anti töölaud.
Objektihaldur mõistis koheselt, et täna ei ole see päev, mil iga tema soovi jooksujalu täidetakse ja mahendas hääletooni:
„Ursula, palun tule siia.”
„Sinul vaja, sina ka tule…” vastas Ursula tööd katkestamata.
„Hea küll…” nohises Anti vastuseks, kuid mõttes seadis valmis rünnakuplaani.
„Sa õpid meil soome keelt?” küsis objektihaldur ja jäi Ursula töölaua kõrvale seisma.
„Jah, tean võibolla selle keele grammatikast ühtteist, eriline rääkija ma paraku veel ei ole. Kodutee küsimisega saan siiski hakkama, kui olen näiteks Helsingis ära eksinud.” naine pani hiire käest ning kohendas punaste raamidega prille mis nii hästi sobisid tema tumedate silmade ja juustega. Õlgade ümber pandud valge, heegeldatud sall lisas naiselikkust.
„Meile tulevad nüüd soomlased külla ja mul on vaja, et sa tuleksid tõlgiks.”
„Ei tule! Minu keeleoskus ei ole selleks piisavalt hea. Pealegi tööasjus ma seda keelt ei puhu, sest soome keele kursuste eest ei olnud tööandja nõus maksma.”
„Mis see siia puutub? Meil on vaja.”
„Kui teil oleks vaja, siis te ka maksaksite koolituse eest.”
„Mis sa targutad ja tänitad alati? Sa käid ju koolitusel tööajast, mis koolituse eest maksmist sa veel nõuad?”
