oskad ju küll soome keelt! Sinu jaoks täiesti piisavalt ja ka sinu tasemel, nagu ma kuulen. Muuseas, kirjakeeles ehk grammatiliselt õige on „Ota suihin!” Suurimad tänud tehtud ettepaneku eest, kuid ei paku huvi. Ei ole vaja endale suhu igasugu jama toppida!” Ursula põsed lõid punetama ja ta asus kohe vasturünnakule. Ei ole nii, et iga mats tema peale haukuda tohib! Kuna muud midagi hetkel meelde ei tulnud, siis kõlbas Kubjast ka hambaorkidega torkida:
„Miks sa nende puidust hambaorkidega, mis sinu arvuti monitori kõrval räpases topsis on, oma hambaid lõhud? Sinu hambumuse juures on see totaalne lollus!”
„Mis asja? Jälle sa tänitad!” urises Kubjas sest jälle tahtis Ursula teda paika panna. Kuid eneseuhkus ei lasknud tal seda asja niisama jätta, seda enam, et nende lähedal kikitasid töölaudade taga kõrvu mõned tiimikaaslased kellele see kõik nalja tegi ja pakkus huvi. Kuidas tänane dialoog jätkub? Anti ja Ursula läbisaamine oli ju teada. Kes sel korral peale jääb?
Ursula andis hagu edasi:
„Anna andeks, et hoolin! Minu varalahkunud isa ütles ikka, kui ema ta kallal tänitas, et nad on nii kaua abielus olnud, et kui naine ta kallal võtab, siis on kõik superhästi, sest see tähendab, et emal pole temast pohlad. Ja tean kehvadest hammastest ühtteist, mul endal samasugused. Sul olid kuskil harjakesed olemas selleks, ma olen neid näinud, otsi need parem üles. Õige töövahend iga töö jaoks ehk õppinud mehed, Rootsi riistad, nagu sa ise pidevalt ütled.”
Anti hakkas pintsaku taskutes tuhlama ja tõi nähtavale kondoomi paki ja ootas Ursula reaktsiooni.
„Nojah, tubli oled, et enda tervise ja ohutuse peale mõtled isegi siis, kui iha sind niidab, kuid meil on hetkel üleval ju hoopis teine teema. Kondoome hammaste vahele toppida ei ole vist kõige mõistlikum, või kuidas? Otsi edasi. Muuseas, miks vedeleb sinu arvuti kõrval sekretäri kohvitass ja lusikas? Sa ju tead, et talle ei meeldi, kui tema asju näpitakse.”
„Kui teda lakkuda ei saa, siis lakun vähemalt ta lusikat...” irvitas Anti.
„Nojah, sinu suu, ise tead, mis sinna topid.” turtsus Ursula. Anti hakkas jälle nilbeks muutuma. „On sul mõni asjalik küsimus ka? Ma ei kavatse siin sinuga lolli juttu rääkida.”
Anti sai aru, et pall on veeremas tema väravasse ja ta kipub selles kahevõitluses alla jääma. Oli vaja tal seda üldse alustada? Tuli hakata päästma olukorda:
„Ursula, milleks sa selle imeliku tugitooli kontorisse muretsesid?”
„Mina ei muretsenud, vaid töötervishoiu volinik organiseeris selle siia. Tead ju isegi, aga pead ikka õiendama! Ja teadmiseks sulle, et selle tooli peal saab selga puhata. Inimesed istuvad sundasendis praktiliselt kogu päeva ja neil on vahepeal vaja lasta end horisontaalasendisse, et selg saaks puhata. Milles probleem?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
