suudaks temagi midagi teha. Teda pole võimalik… pole võimalik aidata. Ma mässisin ta soojalt sisse. Luuderohi andis talle rohuteed ja sõnus ta magama. Mina tõin ta koju. Tüdruk peaks olema nii kuueseitsmeaastane, aga ta kaalub vähem kui kaheaastane. Ta ei ärganudki õieti üles. Kuigi ta kähiseb otsekui… Ma tean, et sina ei saa ka midagi teha. Aga ma tahtsin, et sa tuleksid.”
„Tulen hea meelega,” ütles Goha. Aga enne Lõokese majja astumist sulges ta silmad ja hoidis hetke hirmunult hinge kinni.
Lõokese lapsed olid õue saadetud ja maja oli vaikne. Laps lebas teadvusetult Lõokese voodis. Külalausuja Luuderohi oli määrinud nõiapuusalvi ja kõikeraviva toimega võiet väiksematele põletushaavadele, kuid polnud puutunud paremat näo- ja peapoolt ega paremat kätt, mis oli luuni söestunud. Ta oli joonistanud voodi kohale Pirri ruuni ja jätnud asja sellega.
„Kas sa saad midagi teha?” küsis Lõoke sosinal.
Goha seisis ja vaatas põlenud last. Tema käed püsisid paigal. Ta raputas pead.
„Sa ju õppisid seal üleval mägedes ravimiskunsti?” Lõokeses kõnelesid ahastus, häbi ja raev, ning need anusid leevendust.
„Isegi Ogion ei suudaks teda terveks teha,” ütles lesk.
Lõoke pöördus huulde hammustades kõrvale ja hakkas nutma. Goha võttis tal ümbert kinni ja silitas tema halli pead. Nad embasid teineteist.
Lausuja Luuderohi tuli köögist ja kortsutas Gohat nähes kulmu. Kuigi lesk ei loitsinud ega kasutanud kunagi võlusõnu, räägiti, et Gonti saarele tulles oli ta elanud kõigepealt maagi hoolealusena Re Albis, et ta tundis Roke Arhimaagi ja et tal oli kindlasti mingi võõras ja imelik vägi. Kartes oma eesõigust kaotada, läks lausuja voodi juurde ja toimetas seal midagi, kuhjas mingit ainet kausikesse ja pani selle põlema, nii et see suitses ja haises, ta ise aga pomises samal ajal üha uuesti ja uuesti raviloitsu. Vänge taimesuits ajas põlenud lapse köhima ning ta tõusis võpatades ja värisedes poolistuli. Ta hakkas kiiresti hingama, lühikeste tõmmetega ja kähinal. Tundus, et tema ainus silm vaatas üles Gohale otsa.
Goha astus ettepoole ja võttis tüdruku vasaku käe enda pihku. Ta rääkis temaga oma emakeeles. „Ma teenisin neid ja läksin nende juurest minema,” lausus ta. „Ma ei anna sind neile.”
Laps vahtis teda või tühjust ning püüdis hingata, püüdis üha uuesti ja uuesti hingata.
Teekond pistrikupessa
Rohkem kui aasta hiljem tuli ühel Suure Tantsu järgsel palaval ja pikal päeval põhjast Keskorgu sõnumitooja ja päris lesk Goha järele. Külaelanikud näitasid talle teeotsa kätte ning ta jõudis õhtu hakul Tamme tallu. Sõnumitooja oli teravate näojoontega ja vaheda pilguga mees. Ta vaatas Gohat ja lambaid naise taga aedikus ning ütles: „Toredad talled. Re Albi maag palub, et sa tema juurde läheksid.”
„Ta saatis sind?” päris Goha uskumatult muiates. Kui Ogionil teda vaja oli, kasutas ta kiiremaid ja uhkemaid sõnumitoojaid: kotkakisa või enda häält, mis lausus vaikselt tema nime – kas sa tuled?
Mees noogutas. „Ta on haige,” ütles ta. „Ega sa mõnda utetalle müüa ei taha?”
„Võib-olla tahangi. Kui soovid, võid rääkida lambakarjusega. Ta on seal tara juures. Kas sa süüa tahad? Sa võid ööseks siia jääda, aga mina asun kohe teele.”
„Täna õhtul?”
Seekord ei olnud naise leebelt põlglikus pilgus muigevarjugi. „Ma ei kavatsegi aega viita,” ütles ta. Ta rääkis natuke vana karjuse Selgeojaga, keeras siis ringi ja läks tammesalu kõrvale mäekülje sisse ehitatud majja. Sõnumitooja järgnes talle.
Kivipõrandaga köögis andis laps, kellele mees heitis vaid ainsa pilgu ja pööras siis kiiresti silmad kõrvale, talle piima, leiba, juustu ja rohelisi sibulaid ning läks siis sõnakestki lausumata minema. Ta ilmus uuesti koos naisega, mõlemal jalas rännukingad ja käes kerged nahkkompsud. Sõnumitooja läks nende järel välja ning lesk keeras majaukse lukku. Nad hakkasid kõik koos minema, mees oma asju ajama, sest Ogionilt sõna toomine oli tähendanud vaid teene osutamist tõsisema ülesande, Re Albi isandale tõujäära ostmise kõrval, ning naine ja põlenud laps jätsid temaga hüvasti seal, kus tee küla poole keeras. Nad läksid üles seda teed mööda, kust tema alla oli tulnud, suundusid kõigepealt põhja ja siis läände, Gonti mäe eelmäestikusse.
Naine ja laps kõndisid seni, kuni pikast suvisest videvikust hakkas saama pimedus. Siis keerasid nad kitsalt teelt kõrvale ja jäid laagrisse väikeses orus jõekese kaldal, mis voolas kiiresti ja vaikselt, peegeldades pajuvõserike vahel kahvatut õhtutaevast. Goha tegi kuivast rohust ja pajulehtedest magamisaseme, mis oli otsekui jänes pajude vahele varjunud, ning mässis lapse teki sisse. „Nüüd,” ütles ta, „oled sa kookon. Hommikul saab sinust liblikas ja sa koorud kookonist.” Lõket ta üles ei teinud, vaid lebas, mantel ümber, lapse kõrval, jälgis, kuidas tähed üksteise järel sirama lõid, ning kuulas uinumiseni jõekese vaikset juttu.
Kui nad aoeelses külmas ärkasid, läitis lesk väikese lõkke ning ajas kuumaks kastrulitäie vett, et lapsele ja endale kaerakörti keeta. Väike sandistatud liblikas ilmus võdisedes oma kookonist nähtavale ja Goha jahutas kastrulit kasteses rohus, et laps saaks seda käes hoida ja sellest rüübata. Kui nad jälle teele asusid, tõmbus idakaar kõrge tumeda mäe-eendi kohal juba heledamaks.
Nad kõndisid terve päeva kergesti väsiva lapse tempos. Naise süda ihkas sammu lisada, aga ta kõndis aeglaselt. Ta ei jaksanud last pikemat aega süles kanda ning jutustas talle teekonna hõlbustamiseks igasuguseid lugusid.
„Me läheme ühe mehe, vana mehe juurde, kelle nimi on Ogion,” rääkis naine, kui nad rühkisid edasi mööda kitsast, läbi metsa üles looklevat teed. „Ta on teadjamees ja võlur. Therru, kas sina tead, kes on võlur?”
Kui lapsel oli olnudki nimi, siis ei teadnud ta seda või ei tahtnud öelda. Goha kutsus teda Therruks.
Laps raputas pead.
„Ega mina ka ei tea,” ütles naine. „Aga ma tean, mis nad teha suudavad. Kui ma olin noor, sinust vanem, aga ikkagi noor, oli Ogion mulle isaks, nagu mina olen sulle praegu emaks. Ta hoolitses minu eest ja püüdis mulle õpetada, mida mul oli vaja teada. Ta jäi minu juurde ka siis, kui ta oleks parema meelega üksi ringi uidanud. Talle meeldis kõndida mööda kõiki neid teid, kus meiegi praegu kõnnime, ning uidata mööda metsi ja metsikuid paiku. Ta käis terve mäe läbi, vaatas ja kuulas. Ta kuulas alati, seepärast kutsuti teda Vaikijaks. Aga minuga Ogion rääkis. Ta jutustas mulle igasuguseid lugusid. Mitte ainult neid kuulsaid lugusid, mida kõik õpivad, laule sangaritest ja kuningatest ja ammustest juhtumistest kaugetel maadel, vaid ka lugusid, mida tema üksi teadis.” Goha kõndis mõnda aega edasi ja jätkas siis. „Ma räägin sulle nüüd ühe niisuguse loo.
Üks asi, mida võlurid teha suudavad, on kellekski teiseks muutumine – teise kuju võtmine. Nad nimetavad seda kujumuutmiseks. Tavaline lausuja võib võtta endale teise inimese või mõne looma välimuse, nii et sa ei ole hetkeks kindel, keda sa näed – ta oleks otsekui maski ette pannud. Aga võlurid ja maagid on suutelised palju enamaks. Nad võivad saada selleks maskiks, nad võivad tõesti mõneks teiseks olendiks muutuda. Nii näiteks võib võlur, kes tahab üle mere pääseda, kuid kel pole paati, muuta ennast kajakaks ja üle mere lennata. Aga ta peab ette vaatama. Kui ta jääb kauaks linnuks, hakkab ta mõtlema nagu lind ja unustab, kuidas inimene mõtleb, ning võib juhtuda,
