nad tõesti vaadata laiu metsaga kaetud nõlvu ja kiviseid aasu ja lahe ääres asuvat linna ning näha kaljusid, mis valvasid lahesuuet, ja tumedal veel laastudena või vesisitikatena liuglevaid laevu. Kaugel eespool nende teeraja kohal eendus mäeseinast üksik kalju – see oli Overfell, millel asus Re Albi küla, Pistrikupesa.
Therru ei kurtnud väsimust, aga kui Goha peagi küsis: „Noh, kas hakkame edasi minema?” raputas tee ning taeva- ja meresügavike vahel istuv laps pead. Päike paistis soojalt ning nad olid orus söödud hommikueinest saadik pika tee maha käinud.
Goha võttis veepudeli välja ja nad jõid uuesti, siis andis naine lapsele kotikese rosinate ja hikkoripähklitega.
„See paik, kuhu me läheme, paistab juba,” ütles Goha, „ja kui võimalik, tahaksin ma enne pimedat kohale jõuda. Ma ei malda oodata, millal ma Ogioni näen. Küllap sa väsid väga ära, aga me ei kõnni kiiresti. Ja tänase öö veedame seal turvalises ja soojas majas. Jäta kott enda kätte, pista see vöö vahele. Rosinad tegid su jalad tugevaks. Kas sa tahaksid saua – nagu võluritel –, et sul oleks kergem käia?”
Therru mugis rosinaid ja noogutas. Goha võttis noa, lõikas lapsele tugeva sarapuuvõsu, märkas siis teest kõrgemal mahalangenud lepapuud, murdis selle küljest ühe haru ning laasis selle endale tugevaks ja kergeks kepiks.
Nad asusid uuesti teele ja laps rühkis rosinatest turgutatuna naise kõrval. Goha laulis nende mõlema lõbuks armastuslaule ja lamburilaule ja Keskorus õpitud ballaade, aga äkitselt vakatas ta keset laulu. Ta peatus ja sirutas käe hoiatavalt välja.
Neli meest nende ees teel olid neid märganud. Polnud mõtet katsuda metsa peitu minna, et oodata, kuni nad edasi või mööda lähevad.
„Rändajad,” ütles Goha vaikselt Therrule ja sammus edasi. Ta surus lepakepi tugevasti pihku.
Lõokese sõnad jõukude ja varaste kohta ei olnud lihtsalt iga põlvkonna tavapärane nurin, et miski pole enam see mis varem ja et maailm läheb hukka. Viimaste aastate jooksul oli rahu ja usaldus Gonti linnades ja maakohtades kaduma hakanud. Noored mehed käitusid omaenda rahva hulgas nagu võõrad, kasutasid kurjasti külalislahkust, varastasid ja müüsid varastatud kraami. Varem nii harv kerjamine oli muutunud tavaliseks ning tühjade kätega jäänud kerjus ähvardas vägivallaga. Naised ei käinud enam meeleldi üksi tänaval ja teedel ning see vabaduse ahistamine ei meeldinud neile sugugi. Mõni noor naine jooksis kodunt ära ja liitus varaste ja salaküttide jõukudega. Tihti tulid nad juba aasta pärast tusastena, läbipekstutena ja rasedatena koju tagasi. Ning külanõidade ja lausujate seas liikusid kuuldused, et nende ametiga on midagi viltu: loitsud, mis olid alati ravinud, ei ravinud enam, leidmissõnadega ei leitud midagi või leiti vale asi, armujoogid ei tekitanud meestes mitte armukirge, vaid verejanulist armukadedust. Ja räägiti, et asi oli veel hullemgi, inimesed, kes ei teadnud võlukunstist midagi, kel polnud aimugi selle seadustest ja piirangutest ning nende rikkumise ohtudest, väitsid, et neil on vägi olemas ja tõotasid oma järgijatele imelist rikkust ja tervist, tõotasid isegi surematust.
Goha koduküla lausuja Luuderohi oli rääkinud mornilt sellest võluväe nõrgenemisest ning Valmouthi nõid Pöögipuu oli sedasama öelnud. Pöök oli kaval ja tagasihoidlik mees, kes oli tulnud Luuderohule appi Therru põletushaavade valu ja arme leevendama. Ta oli öelnud Gohale: „Ma arvan, et aeg, mil saavad juhtuda säärased asjad, on allakäigu aeg, ühe ajastu lõpp. Kui mitu aastasada on möödunud sellest, mil Havnoris oli kuningas? Asi ei saa nõndaviisi edasi minna. Me peame jälle keskuse poole pöörduma, või me oleme kadunud, saar pöördub saare vastu, inimene inimese vastu, isa lapse vastu…” Ta oli vaadanud Gohale natuke arglikult, aga ometi selge ja kavala pilguga otsa. „Erreth-Akbe sõrmus on Havnorisse tagasi viidud,” ütles ta. „Ma tean, kes selle sinna viis… See oli kindlasti märk, märk sellest, et tulemas on uus ajastu! Aga me ei ole sellele vastavalt toiminud. Meil ei ole kuningat. Meil ei ole keset. Me peame leidma oma südame, oma jõu. Võib-olla võtab Arhimaag lõpuks midagi ette.” Ja nõid lisas veendunult: „Lõpuks on ta ju Gontilt pärit.”
Aga ei olnud tulnud mingeid teateid ühestki Arhimaagi teost ega ühestki Havnori Trooni pärijast ning kõik läks üha halvemaks.
Seetõttu nägi Goha hirmu ja morni vihaga, kuidas neli meest tema ees teel kahekaupa kummalegi poole teed astusid, nii et tema ja laps pidid nende vahelt läbi minema.
Kui nad kindlalt edasi sammusid, hoidis Therru ennast väga tema lähedale, langetas pea, kuid ei võtnud Gohal käest kinni.
Üks rändajatest, kummis rinnaga mees, kelle ülahuulel kasvasid mustad karmid suu peale vajuvad karvad, hakkas pisut muiates rääkima. „Hei, sina seal,” ütles ta, aga Goha rääkis samal ajal ja valjemini. „Tee pealt eest!” ütles ta ja tõstis oma lepakepi üles, otsekui oleks see olnud võlurisau. „Mul on asja Ogioni juurde!” Ta kõndis meeste vahelt läbi ja läks otse edasi, Therru tema kõrval sibamas. Mehed pidasid jultumust võlukunstiks ja jäid paigale. Võib-olla oli Ogioni nimel ikka veel mingi vägi. Aga võib-olla oli see vägi Gohas või lapses. Sest kui nad kahekesi mööda olid läinud, ütles üks mees: „Kas nägid?” sülitas ja tegi kurja tõrjuva märgi.
„Nõid ja tema värdjas,” ütles teine. „Las lähvad!”
Kolmas, nahkmütsi ja vammusega mees, seisis ja vahtis veel hetke, kui teised juba oma teed looberdasid. Tema näoilme väljendas vastikust ja jahmatust, aga paistis, et ta oleks tahtnud naisele ja lapsele järele minna, kuid siis hõikas karvase ülahuulega mees: „Tule juba, Osavkäsi!”, ja ta kuulas sõna.
Käänaku taha jõudnud, võttis Goha Therru sülle ja kiirustas temaga edasi, kuni oli sunnitud lapse maha panema ja hinge tõmbamiseks seisatama. Laps ei esitanud ühtki küsimust ega püüdnud viivitada. Niipea kui Goha edasi minna suutis, kõndis laps nii kiiresti, nagu jaksas, tema kõrval ja hoidis naisel käest kinni.
„Sa oled punane,” ütles ta. „Nagu tuli.”
Therru rääkis harva ja üsna segaselt, sest ta hääl oli väga kähe, aga Goha sai temast aru.
„Ma olen vihane,” ütles Goha mõrult naerdes. „Kui ma olen vihane, lähen ma punaseks. Nagu teie, punased inimesed, teie, läänemaade barbarid… Vaata, seal ees on asula, selle nimi on Pöögilätted. See on ainus küla selle tee ääres. Teeme seal peatuse ja puhkame natuke. Võib-olla õnnestub meil kusagilt piima saada. Ja kui me saame siis edasi minna, kui sa arvad, et sa jaksad üles Pistrikupessa minna, jõuame loodetavasti enne ööd kohale.”
Laps noogutas. Ta tegi oma rosina- ja pähklikoti lahti ja sõi natuke. Nad rühkisid edasi.
Päike oli ammu loojunud, kui nad sammusid läbi küla ja jõudsid Ogioni maja juurde kaljutipus. Läänes mere kohal, tumedast pilvemassist kõrgemal vilkusid esimesed tähed. Puhus meretuul, mis koolutas lühikest rohtu. Madala ja väikese maja taga karjamaal mökitas kits. Ainus aken kumas ähmaselt ja kollaselt.
Goha toetas oma ja Therru kepi ukse kõrval vastu seina, võttis lapsel käest kinni ja koputas ühe korra.
Keegi ei vastanud.
Ta lükkas ukse lahti. Tuli koldes oli kustunud, seal olid ainult söed ja hall tuhk, aga laual seisev õlilamp põles tillukese leegiga ning Ogion ütles oma madratsilt toa teises otsas põrandal: „Tule tuppa, Tenar.”
Ogion
Tenar pani lapse läänealkoovi voodisse magama. Ta tegi koldesse tule. Ta läks ja istus, jalad risti, Ogioni õlgmadratsi kõrvale maha.
