valgusesädet.
„Sa oleksid võinud üksi surra,” ütles naine ägedalt.
„Aita mul seda teha,” lausus vana mees.
„Veel mitte,” palus Tenar, kummardas ja puudutas laubaga võluri kätt.
„Täna öösel mitte,” nõustus võlur. „Homme.”
Ta tõstis käe ja silitas korra Tenari juukseid, sest nii palju jõudu tal veel oli.
Tenar ajas end uuesti sirgu. Koldetuli oli põlema süttinud. Selle valgus veikles seintel ja madalal lael ning heitis varje, mis pika toa nurkades tihenesid.
„Kui Ged ometi tuleks,” pomises vana mees.
„Kas sa kutsusid teda?”
„Kadunud,” ütles Ogion. „Ta on kadunud. Pilv. Udu maade kohal. Ta läks läände. Kaasas pihlapuuoks. Mustavasse uttu. Olen oma haukast ilma.”
„Ei, ei, ei,” sosistas Tenar. „Ta tuleb tagasi.”
Nad vaikisid. Tulesoojus hakkas neile mõlemale kontidesse tungima, laskis Ogionil lõdvestuda ning kord tukastada, kord virguda, laskis Tenaril nautida puhkust pärast pikka jalul oldud päeva. Ta masseeris oma jalgu ja tuikavaid õlgu. Ta oli osa viimasest pikast tõusust Therrut süles kandnud, sest laps oli hakanud temaga sammu pidada püüdes õhku ahmima.
Tenar tõusis püsti, soojendas vett ja pesi endalt teetolmu. Ta soojendas piima ja sõi Ogioni sahvrist leitud leiba, seejärel istus ta uuesti võluri kõrvale. Kui mees magas, istus Tenar ja mõtles, jälgides tema nägu, koldetuld ja varje.
Ta mõtles sellest, kuidas üks tüdruk oli istunud kunagi ammu siit kaugel vaikides ja mõeldes keset ööd ilma akendeta toas; tüdruk, keda oli kasvatatud teadmises, et ta on üksnes ärasöödu, maa pimedusevägede preestrinna ja teenija. Ja siis oli elanud naine, kes oli istunud talumaja rahulikus vaikuses, kui mees ja lapsed magasid, et mõelda, et tunnikese üksi olla. Ja nüüd oli siin see lesknaine, kes oli toonud kaasa põletusarmidega lapse, lesk, kes istus surija juures ja ootas ühe mehe tagasitulekut. Tegi seda, mida teevad kõik naised, mida teeb ükskõik milline naine. Aga Ogion ei olnud kutsunud teda ei teenija, ei naise ega lese nimega. Seda ei olnud teinud ka Ged Haudade pimeduses. Ega ka tema ema – veel kaugemas minevikus, veel rohkemate aastate eest –, see ema, kellest ta mäletas ainult tulevalguse soojust ja kollakaspruuni värvi, see ema, kes oli andnud talle nime.
„Ma olen Tenar,” sosistas naine. Tuli, mis haaras endasse kuiva männioksa, lahvatas erekollase leegikeelena üles.
Ogioni hingamine muutus raskemaks ja ta ahmis õhku. Tenar aitas teda, nagu oskas, kuni mehel kergem hakkas. Nad mõlemad magasid natuke aega, naine tukastas võluri unelevas ja ekslevas vaikuses, mida lõhkusid kummalised sõnad. Kord küsis võlur keset ööd valjusti, otsekui oleks ta teel mõnd sõpra kohanud: „Kas sa oled siis siin? Kas sa nägid teda?” Ja kui Tenar ennast püsti ajas, et tuld kohendada, hakkas võlur jälle valjusti rääkima, aga seekord tundus ta kõnelevat kellegagi ammu möödunud aastatest, sest ta ütles selgesti nagu laps: „Ma katsusin teda aidata, aga majakatus langes sisse. See langes neile peale. See oli maavärin.” Tenar kuulas. Ka tema oli maavärinat näinud. „Ma püüdsin aidata!” ütles hirmunud poisike vana mehe häälega. Siis hakkas ta taas õhku ahmima.
Koiduvalgel äratas Tenari heli, mida ta pidas kõigepealt meremühaks. See oli tugev tiivakohin. Madalalt üle maja lendas linnuparv, linde oli nii palju, et nende tiivalöögid olid otsekui tormituul ja akna taga läks nende libisevatest varjudest hämaraks. Tundus, et nad tegid maja kohal ringi ja lendasid siis minema. Nad ei häälitsenud ega karjunud ja Tenar ei teadnud, mis linnud need olid.
Sel hommikul tuli majja mitu inimest Re Albi külast, millest põhja pool Ogioni maja üksikuna asuski. Käis üks karjustüdruk, üks naine tuli Ogioni kitsi lüpsma ning veel teised küsima, mida nad tema heaks teha saaksid. Külalausuja Sammal näperdas ukse taga lepakeppi ja sarapuuvõsu ning piilus lootusrikkalt tuppa, aga isegi tema ei riskinud sisse tulla, ning Ogion urises oma koti pealt: „Saada nad minema! Saada nad kõik minema!”
Näis, et tal oli nüüd rohkem jõudu ja ta tundis ennast paremini. Kui väike Therru ärkas, rääkis Ogion tüdrukuga sel napil, lahkel ja vaiksel moel, mida Tenar hästi mäletas. Laps läks välja päikese kätte mängima ning võlur küsis Tenarilt: „Millise nimega sa teda nimetad?”
Ta tundis küll Loomise Päris Keelt, kuid ei olnud kunagi põrmugi kargadi keelt õppinud.
„Therru tähendab põlemist, leegitsevat tuld,” vastas Tenar. „Ahah!” ütles Ogion, tema silmad lõid kiirgama ja ta kortsutas kulmu. Tundus, et hetkeks otsis ta vajalikke sõnu. „Tema,” ütles ta. „Tema – teda hakatakse kartma!”
„Teda kardetakse juba nüüdki,” kostis Tenar kibedalt.
Maag raputas pead.
„Õpeta teda, Tenar,” sosistas ta. „Õpeta talle kõike! – Mitte Roke teadmisi. Nad kardavad… Miks ma ometi sul minna lasksin? Miks sa ometi ära läksid? Kas selleks, et tuua siia tema – liiga hilja?”
„Tasa, tasa,” ütles Tenar hellalt, sest maag pidas võitlust sõnade ja hingeõhu pärast, kuid ei suutnud kumbagi leida. Ta raputas pead, kähises: „Õpeta teda!” ja jäi vaikselt lamama.
Süüa Ogion ei tahtnud ja jõi ainult natuke vett. Keset päeva jäi ta magama. Vastu õhtut ärgates lausus maag: „See on nüüd käes, tütar,” ja ajas end istuli.
Tenar võttis tal käest kinni ja naeratas talle.
„Aita mul püsti tõusta.”
„Ei, ei!”
„Jah,” lausus võlur. „Välja. Ma ei saa toas surra.”
„Kuhu sa minna tahaksid?”
„Ükskõik kuhu. Aga kui ma jaksan, siis metsarajale,” kostis Ogion. „Niitude kohal kasvava pöögi juurde.”
Kui Tenar nägi, et Ogion oli suuteline püsti tõusma ja otsustanud välja minna, aitas ta vana meest. Koos jõudsid nad ukse juurde, kus maag peatus ja vaatas oma maja ainsas toas ringi. Uksest paremat kätt seisis toanurgas tema pikk nõrgalt helendav sau. Tenar sirutas käe, et seda maagile ulatada, aga Ogion raputas pead. „Ei,” ütles ta, „mitte see.” Ta vaatas uuesti ringi, otsekui otsides pilguga midagi puuduvat või unustatut. „Lähme,” ütles ta lõpuks.
Kui karge läänetuul Ogionile näkku puhus ja ta kõrget silmapiiri vaatas, ütles ta: „Nii on hea!”
„Las ma kutsun külast inimesi, kes teeksid sulle kandetooli ja kannaksid sind,” soovitas Tenar. „Nad kõik ootavad võimalust sinu heaks midagi teha.”
„Ma tahan kõndida,” kostis vana mees.
Therru tuli maja tagant ja jälgis tõsiselt, kuidas Ogion ja Tenar läksid sammhaaval, iga viie või kuue sammu järel peatudes, et Ogion saaks hinge tõmmata, üle räsitud niidu metsa poole, mis kaljutipu siseküljelt mööda järsku mäekülge üles tõusis. Päike oli palav ja tuul külm. Üle selle niidu kõndimiseks kulus neil väga kaua aega. Kui nad jõudsid lõpuks kõrge noore pöögipuu juurde metsaserval, mõni jard mägiraja algusest kõrgemal, oli Ogion näost hall ja tema jalad tudisesid nagu rohukõrred tuules. Seal
