midagi lohutavat, mõtlen, kui suman läbi metroo rahvamassi – tipptunni pendeldajad, telefonidesse ühendatud; kaarte lugevad turistid, kes jäävad toppama piletimasinate taha; eskalaatoritel suudlevad paarid –, kindlustundes, et juhtugu, mis tahes, kuhu iganes ma jõuan, ei pea ma enam mitte kunagi seda uuesti läbi elama. Meid karjatatakse Northern Line’ist üles värske õhu kätte, kus linna plärin ja sumin voolab valguse- ja värvimänguna. Ma möödun tüdrukutekambast, kes on õhtuks välja minemas; arvan, et nad on minuvanused, hilistes kahekümnendates, kuid meie vahel haigutab lõhe. Vaatan neid nagu läbi akna, meenutades, kui olin nendesugune, kergemeelne, muretu, naiivne – mis tunne on seista maailma äärel, olemata teinud ühtegi viga, vähemalt mitte ühtegi nii pöördumatut, kui mina tegin.
Üks asi, mis mulle Londonis meeldib, on anonüümsus. Nii palju inimesi ja nii palju elusid ja on irooniline, et tulin siia, et saada märgatud, et olla keegi, ja ometi muutusin ma kõige selle keskel nähtamatuks. Hakkan seda anonüümsust igatsema, kui nad teada saavad. Hakkan pidama seda hinnaliseks auhinnaks, mida, kord kaotatud, ei saa enam tagasi.
Astun bussi, vaatan aknast kiiresti pimenevaid tänavaid. Teisel pool vahekäiku loeb üks mees Metrot, mille esikaanel röögatab pealkiri: „Mõrvar tabatud: politsei püüab kinni pakiruumimõrtsuka”. Judinad jooksevad üle minu. Kas ka mina teenin oma pealkirja, millalgi varsti? Mida minu kohta öeldakse? Näen oma nime, vana tuttav Lucy Whittaker, ümara, sõbraliku käekirjaga, mis ehtis lapsena minu kodutöid, tänukirju, sõpradele kirjutatud sünnipäevakaarte, siis viimasel ajal minu tööle kandideerimise avalduste trükitud päiseid, muutumas ühtäkki jubedaks ja ähvardavaks, õõvastavaks nimeks. Inimesed, keda kunagi teadsin, ütlevad: „Ega mitte ometi see Lucy Whittaker? Aga ta on nii vaikne, nii häbelik, tema ei teeks midagi sellist…”
Aga ma tegin, vist. Ma tegin midagi sellist.
Me jõuame minu peatusesse ja ma astun õhtusse, tõmban mantli tugevneva tuule vastu tihedalt enda ümber. Hoian pea maas, plastkarp kaenla alla surutud.
Mu telefon piiksub. Üheks rumalaks silmapilguks arvan, et see on tema, ja jälestan end selle eest, kui vilkalt sukeldun oma taskusse, käsi värisemas ja lootus kadumas, kui mõistan, et see pole tema. See on Bill, minu korterikaaslane. Tema nimi on Belinda, aga see pole talle kunagi meeldinud.
„Millal sa koju jõuad? Mul on veini :) Xxx”
Ma olen peaaegu kohal, nii et pole mõtet vastata. Mu tempo aeglustub. Nagu alati oma sõnumeid avades, liiguvad mu silmad tema omadele, meie ööpikkustele vestlustele, flirtivad, erutavad, kuidas mu süda tantsis iga kord, kui see ekraan kell kaks öösel helendama lõi. Peaksin need kustutama, aga ma ei saa. Justkui kustutaksin neid kustutades ka kõik tõendid, et see üleüldse kunagi juhtus. Et enne halba oli hea. Oli küll, enne. See oli hea. See, mis juhtus, sellel oli põhjus…
Ära ole rumal. Mingit põhjust ei ole. Miski ei õigusta seda, mida sa tegid.
Ja loomulikult ei võta ta ühendust. Ta ei võta enam kunagi ühendust. See oli läbi.
Keeran meie tänavale. Välisust avades näen, et Bill ei ole ikka selgeks saanud posti sorteerimist, nii et korjan kokku põrandale laiali paisatud ümbrikud ja jagan need korterite vahel, enne kui lähen meie omadega ülemisele korrusele. Bill ei ole ikka selgeks saanud paljut kooselu puudutavat, olen märganud, näiteks tualettpaberirullide vahetamist või aeg-ajalt prügi väljaviimist. Aga mind see ei häiri. Ta on olnud mu parim sõber alates sellest, kui õppisime kõndima; ta on olnud minu kõrval nii heas kui halvas ja ta on endiselt minu kõrval, ainus, kes teab karmi tõde, ja ta ei lahkunud isegi siis, kui ta tõesti võinuks. Kui ta pidanuks. Selle pärast ma ei hooligi prügist.
„Kuidas läks?” Ta ootab, kui sisse astun, jook valatud, telekas mängimas, mingi talendisaate kordus, ja vähendab helitugevust, kui kergitan õlgu.
„Nagu võis oodata.” Panen kasti käest ja mõtlen, nagu mõtlesin kontoris, kuidas on võimalik viit aastat suruda viieks minutiks pakkimiseks. Mõned vanad märkmepaberid, minu lauakalender, sangriapudelikujuline külmikumagnet, mille saatis mulle klient Portugalist.
„Pasunat ei puhutudki?” Bill embab ja kaisutab mind. See tugev kaisutus toob mulle pisarad silma, aga pilgutan need minema. „See on su oma süü,” oli Natasha, tema asetäitja, sisistanud, kui hiilisin Calloway & Cooperi väljapääsu poole, proovides eirata mulle järgnevaid pilke, uudishimulikud ja kohkunud, nagu ahelavariist mööduv liiklus.
Natasha on mind vihanud alates esimesest päevast. Minu teooria? Ta on temasse armunud. Tema kommertsdirektorina peeti naist suuresti käsuahelas tema järel teiseks – aga siis tulin mina, võtsin jõuga Natasha koha kui tema kõige lähedasem inimene, tema isiklik assistent, ja ma tean, et Natasha tahtis sellele kohale kedagi teist, sest Holly raamatupidamisest rääkis mulle. Aga Natasha ei võitnud. Mina võitsin. Ja ma arvan, et ta ei suutnud leppida tõsiasjaga, et üheks hetkeks, lõpupoole, enne, kui kõik läks valesti, tundus, justkui tema armastas mind ka. Kui olukord plahvatas, ei jõudnud Natasha ära rõõmustada. Ta oli vaimustatud, et ma lahkusin, ja ei suutnud uskuda oma õnne, kuuldes, milliste asjaolude sunnil ma pidin seda tegema.
Ma proovin naerda, aga see jääb mulle kurku kinni. „Ei mingeid pasunaid,” nõustun ja kraban veiniklaasi ning joon selle ühe lonksuga tühjaks. Bill kallab mulle juurde. Tahaksin suitsetada, aga ma üritan seda pahet maha jätta. „Suurepärane ajastus, Lucy,” mõtlen endamisi. „Keda nüüd huvitab, kas sa elad või sured?” Aga see on melodraama ja tüütan end, et niimoodi mõtlen. Keskendun hoopis alkoholile. Edasi juues muutun ma tuimaks ja tuimaks muutudes ei tunne ma midagi. Ei tunne tema puudutust oma põsel, tema suudlust oma suul, oma kaelal…
„Olgu peale,” ütleb Bill ebakindla naeratusega. „See on läbi.”
„Kas on?”
„Sa ei pea enam kunagi neid inimesi nägema. Sa ei pea enam kunagi teda nägema.”
On üks asi, mida Bill ei mõista, ja mille seletamiseks ei ole mul sõnu – ma pean teda uuesti nägema. Isegi pärast kõike juhtunut, kui ma peaksin tahtma joosta temast võimalikult kaugele, olen temast sama sõltuvuses kui esimesel päeval. Kohatu on väga hästi öeldud. Lugesin, et matused olid täna hommikul, surnuaias, mis jääb jõest lõuna poole, ja ma ei suuda lõpetada talle mõtlemist, leinast kange, need hallid ilusad silmad kivistunult maad jõllitamas, jahe vihmasabin settimas tema mantli õlgadele, mantel, milles kord ühel külmal õhtul Tower Bridge’il soojendasin oma käsi, ja tema suudles minu ninaotsa. Kuidas igatsen nüüd panna oma käsi tema ümber, öelda talle, et mul on kahju ja et ma tunnen temast puudust. Ma peaksin tundma süüd, põletavat süüd, häbi ja põlgust ja kõiki neid asju ja ma tunnengi, iga päev, kuid samal ajal ei saa ma unustada, kui võimsad olime me koos. Me ei kuulu kokku selle segaduse, kaose ega kurbusega.
„…mõtle sellele, eks, kui sa tahad.”
Bill vaatab mind hellalt, ootab vastust.
„Mida? Ma olin kusagil mujal.”
„Freddy õe poiss,” ütleb ta, eeldatavasti teist korda. „Ta jõudis just tagasi Itaaliast – sellelt keelekursuselt Firenzes, kus ta käis,” viipab Bill ja ma noogutan tema maha rahustamiseks, olgugi et ma ei mäleta sellest midagi (nii suur osa viimasest kaheteistkümnest kuust on muutunud tähtsusetuks; ma isegi ei mäleta, kes on Freddy – mõni Billi töökaaslane?). „Seal olles,” jätkab ta, „sai ta sõbraks ühe tüdrukuga, kes valvas nädalavahetustel üht maja. Noh, mis maja, see on pigem nagu mõis. Õieti Freddy ütles, et see on hiiglaslik häärber ja seal elab üks kuulsus, aga ta sõber ei kohtunud temaga mitte kunagi ja pealegi on see naine erak ja ei käi mitte kunagi väljas.” Bill potsatab
