lähen ära. Ma lähen, ma lähen… Ta suutis peaaegu unustada pakitsevad randid oma seljal, nagu lõuendile löödud värv, mis aeglaselt kuivas.
Vivien põlvitas koti kõrvale. Esitaskus oli peotäis rahatähti, kogutud tüdrukutelt koolis nende kodutööde tegemise eest. Mida muud oli tal oma ajaga teha? Kui tüdrukud, nagu Felicity ja Bridget, viidi tantsima või kinno, siis Vivienil kästi õppida iga tund, mil ta polnud koolis. Kord lõpetas ta varakult matemaatikaülesanded ja palus luba lahkuda; Gilbert tembeldas ta valetajaks, lõi teda ja ütles talle, et ta ei saa kunagi nii targaks, et lõpetada nii kiiresti, ja senikaua, kuniks see juhtub, võis ta unustada kodust lahkumise. Edaspidi otsustas Vivien võtta koju ka klassikaaslaste ülesanded. Gilbert ei lubanud tal tööle minna, ei lubanud tal teenida, sest raha tekitas naistele „mõtteid”. Iroonilisel kombel oli see just tema, kes aitas kaasa Vivieni esimestele tehingutele ja kes suunas ta põgenemisteele.
Alumiselt korruselt kostis purunevate lauanõude hääli… millele järgnes vaikus. Vivien lõi kapi kinni ja sukeldus oma kaitsvasse voodisse.
Midagi krabises tema pea all. Ta libistas ettevaatlikult käe padja alla, tõmbas välja kokku volditud paberi ja silus selle siis austusega sirgeks. See oli nagu aken ühte teise universumisse. Kellegi õde, kõige vanemast klassist, oli pannud selle plakati oma kappi. Vivien kadestas seda, kui nägi seda koridoris; ta polnud kunagi näinud midagi nii glamuurset ja stiilset, imekaunis, miniseelikus naine, ja mees, kes vaatas pealt, silmis pilk, mille mõistmiseks Vivien oli liiga noor, kuid millest õhkus midagi ilusat ja veidrat. Vivien oli maksnud tüdrukule oma nädalapalga ja tüdruk, kes oli vana ja kortsus asja ära viskamas, võttis selle vastu. Audrey Hepburn filmis „Kuidas varastada miljonit” – see ulakas kõrge soeng, valgusaastate kaugusel Vivieni hobusesabast, lubas naeru ja üleannetusi ja vabadust; ja tema uljalt paljad põlved, mida Claremont Townis ei nähtud, vähemalt mitte ilma reielaksuta, mis õitses alandav-punaselt. Plakat toitis tema nälga Hollywoodi järele, täpselt nagu eelmise kuu ajalehest leitud kallis foto Marlon Brandost (kas oli võimalik, et nii nägusad inimesed olid olemas? Claremontis kindlasti mitte) ja läikiv pilt Sophia Lorenist, nii eksootiline ja ohtlik.
Silmapilkselt oli tal vaist neid varjata. Tema isa maailmas ei olnud kohta sellistele asjadele. Vivien kuulis Gilberti sõnu ilma neid esile kutsumata – Hollywood oli edevuse ja pahelisuse räpane aretuskeskus. Raha ja kuulsus olid patustajatele; jumala silmis puudus neil väärtus. Kõik, kes järgisid seda teed, suundusid hukatusse – seal ootas saatan, avali käsi.
Igal õhtul enne uinumist vaatas Vivien neid pilte, neid kaugeid inimesi, ja meenutas endale, et nad olid tõelised, et see elu oli olemas, mitmete kilomeetrite ja kes teab, kui mitme riski kaugusel, aga see oli olemas. See oli.
Ja võib-olla leiab ta ühel päeval julguse minna.
Seniks pakkus Vivienile mõnu hoida saladust oma vanemate eest. Nad olid arvulises ülekaalus. Kuidas ta igatses õde või venda! Kord oli ta arvanud, et see on võimalik. Vivien palus oma palvetes liitlast, sõpra, ja isa ütles alati, et jumal vastab palvetele – aga sellele ei olnud ta vastanud. Ükskord, aastaid tagasi, sellest oli nüüdseks vaid hägune mälestus, oli Millicent elavnenud, õitsenud – siis ühel õhtul, kui tähed olid hõbehelged, sõitsid tema ja Gilbert kiiruga haiglasse. Koidu ajal tuli ema tagasi, kahvatu ja laastatud, ja Vivien leidis pesukastist paari veriseid aluspükse. Hiljem, kui ta viimaks leidis endas südikust paluda õde-venda, laksati talle kõvasti vastu põske ja seda teemat ei võetud enam kunagi üles.
Müts, müts, müts… Samme pidi ta tavalisest kauem oodata, aga kui need tulid, ei olnud neid võimalik millegagi segi ajada. Tema kõnnak oli pehme, ta oli joonud, sellest ka viivitus. Mida piibel rääkiski karskusest? Gilbert Lockhart valis, millistele käskudele alluda. Tavaliselt mõtles ta need ise välja. Rihm oli üks nendest.
Vivien pani plakati ruttu tagasi padja alla. Ta jälgis ust, kuniks, nagu oligi oodata, messingust link hakkas lõgisema. Oli hetkeline vaikus, siis tõuge ja tool hakkas värisema. Ja seal ta isa oligi, hiilgav, raevukas nägemus, punaselaiguline ja põlevate silmadega, käed külgedel nagu kivid.
„Igavene loll plika,” sülitas ta. „Sa tead, mis juhtub, kui ei kuuletu, ja ikka teed seda. Vedasid ema ka pahandustesse. Oled nüüd õnnelik?”
Ma ei ole õnnelik. Ma ei saa siin – koos sinuga – mitte kunagi õnnelik olla.
Kuid Vivien ei suutnud sundida end vabandust paluma, kui tal polnud millegi eest vabandust paluda. Ta istus täiesti liikumatult, minnes mõtetes kohta, kuhu isa ei pääsenud, kohta, mis kuulus vaid talle. Ta kujutles, et oli Audrey Hepburn või Sophia Loren. Fantaasiad sätendavast Hollywoodist embasid teda nagu kuldne valgus, elu päikesevalguses, mere ääres, mehega, kes armastas teda. Kott ta kapis säras tema südames nagu majakas, selle lubadus oli isa jalgadest vaid meetrite kaugusel, kuid talle täielikult nähtamatu. Tema oli see, kes oli loll, pime. Ta oli seda alati olnud.
„Mind niimoodi lolliks teha,” pulbitses isa. „Sind on vaja karistada.”
Kui Gilbert võttis rihma pükstelt, teadis Vivien, mida teha – ta pidi põrandale põlvitama, anuvalt voodile nõjatuma – ja oli lihtsam mitte vastu hakata. Füüsiliselt jäi ta alati alla. Ta pidi olema kavalam. Ja kui esimene löök nõelas tema reite tagakülgi, see kuum, huugav valu, mis oli talle nii tuttav, ta palvetas. Kuid ta ei pöördunud mitte jumala poole ega ükskõik millise tema isa tunnustatud jumala poole. Ta palvetas endale – et olla tugev ja teha seda, mis vaja. „Ma pääsen siit,” lubas ta.
Homme jooksen ma ära.
Viies peatükk
Itaalia, suvi 2016
„Sina oled vist Lucy.”
Uksel tervitab mind üks naine, juuksed kuklasse krunni kogutud, ta ei näi just ebasõbralik, aga samal ajal ei kutsuks ma seda tervituseks, sest sellest puudub igasugune soojus. Ta tutvustab end kui Adalina, „sinjoora isiklik teenijanna”. Mind üle ukseläve juhatades on ta kui piduliku õhtusöögi võõrustaja, kohustatud külalistele maja tutvustama, kuid mõtetega alatasa kusagil mujal – tegelemas sellega, kas kõikide klaasid on täis, kes suhtleb kellega, kas suupisteid jätkub. Ma naeratan, otsustades, et sõbralikkus on parim lähenemisviis.
Võimatu on varjata oma üllatust, kui astun koridori. Adalina saadab mulle rahuloleva pilgu. Siin iga päev töötades on ta kindlasti unustanud, millist mõju see koht avaldab uutele tulijatele. Hetkeks olen keeletu.
„See pole see, mida sa ootasid,” ütleb Adalina.
Kogun end. „Ma pole kindel, mida ma ootasin.”
Aatriumi, kus me seisame, saab kirjeldada ühe sõnaga – üüratu – ja see sõna kajab mu peas, need ümarad, kõlavad täishäälikud, täpselt nagu see võiks kajada freskodes laevõlvide all. Ringikujulisest kupliaknast piilub sisse päikesevihk ja soojendab kiviplaatidest põrandat. See on nagu kirik ja hingematvalt kaunis – kuid samal ajal ka kuidagi traagiline ja ma jõllitan maalitud kujusid üleval võlvlaes, inglid ja kuradid, nutmas ja haaramas, inimkogemuste keeristorm. Ukse kõrval alkoovis põlvitab peenelt maalitud palvetav Madonna, käed koos ja pea maas, külalisi õnnistades või leinates, võib-olla mõlemat.
Adalina helistab suurt rasket kella, sellist, mis meenutab internaatkoolide ühiselamute äratuskella, ja trepimademele ilmub üks vana mees. Tal on peas luitunudsinine müts ja seljas kulunud tunked ja tal on säärased päevinäinud jooned, mis kuuluvad inimesele, kes veedab terve päeva õues. „Vii need idatiiba,” juhendab Adalina. „Sirelituppa.” Ta viipab mu kottidele ja mees noogutab sõnakuulelikult. Tema vanuse järgi otsustades on ta kohvrite kandmiseks vähem
