ütleb Adalina, kui ta on läinud. „Ära raiska temaga aega.” Ta koputab sõrmega meelekohale. „Ta pole päris korras. Juba kolmkümmend aastat. Sinjoora hoiab teda siin kaastundest.”
Minu huvi on vist ilmne, sest Adalina hindab mind hetkeks, enne kui lausub üsna leebelt: „Jäta meelde, Lucy, sa oled siin, et hoida maja korras. Kui sul on küsimusi hoone, küla, linna kohta, võid minult küsida. Kui sul on küsimusi siinsete elanike kohta, hoia need endale. Kas mõistad?” See pole öeldud ähvardavalt, kõigest uudishimulikult, justkui Adalina hindaks mind, justkui see oleks tolle pentsiku vestluse jätk.
„Loomulikult.”
„Taktitunne on väga oluline,” ütleb Adalina. „Tule nüüd, ma näitan sulle ülejäänud maja, aga ole valmis, et sellega harjumine võtab aega. Meil on ainult kaks reeglit. Esiteks,” ütleb ta, viidates suletud uksele, mis viib, ma oletan, sellesse mõisaosasse, mis oli kaetud lämmatavate väätidega, „läänetiiba ei ole lubatud minna. Teiseks, sama kehtib ülemise korruse kohta. Ma näitan, kui sinna jõuame. Nendele reeglitele alluda ei ole raske – need kohad on alati luku taga, nii et sa tead, kui üle astud.”
Üle astuma. See sõnapaar meenutab piibellikku üleastumist. Patt. Keelatud vili.
Ma mõtlen talle.
„Siiapoole, Lucy.”
Adalina juhatab mind läbi koridori.
Me astume uhkele trepile, merevaigukarva liivakivi ühes külluslikult kaunistatud käsipuuga, ja möödume mitmest portreest. „Kes see on?” küsin ma, unustades Adalina hoiatuse, silmad ainiti punase bleiseriga mehe kujutisel. Üks tema silm on must ja teine roheline. Ta seisab smaragdrohelise metsa taustal ja tema pilgus helgib üleannetu valguskiir, valgus, mis on nii veenvalt lõuendile jäädvustatud, et olen kindel, et tõelises maailmas on ta surnud. Adalina vaatab mind silmanurgast.
„Nende kinni katmine on meil pooleli,” ütleb ta ettevaatlikult ja märkan taamal veel mitut raami, mis on kaetud tolmulinadega. Järgnen talle vastumeelselt. Esimesel mademel näitab ta mulle magamistube, kasutamata, kuid siiski hoolt vajavad. Ühes neist on kaks rida puidust voodeid nagu haiglas, mõeldud lastele.
„Eelmisel sajandil oli siin sanatoorium,” seletab Adalina natuke liiga kiiresti.
Esimese asjana tuulutan tube, mõtlen, jättes meelde ülesanded, millega saan hommikul alustada. Otsustasin kärmelt, et see pole koht, kus saan lubada endal jõude seista – osaliselt seepärast, sest see tee viib temani, ja osaliselt, sest ma juba võitlen kiusatusega avada sahtleid, vaadata kappidesse, suruda lahti roostes lukke…heita kahvatud linad portreedelt ja lugeda nimesid nende all.
Ülemised kolm korrust on samasugused. On vana raamatukogu, kus tolmukorraga kaetud ja mõranenud selgadega raamatud, ja vahekorrus vaatega aiale. Tahan üles ronida, aga Adalina ütleb mulle, et trepid on ohtlikud. „Neid pole aastaid kasutatud.” Seal on garderoobid, lugemissaalid, vesiklosetid; erinevad sahvrid; buduaarid ja kabinetid, hoiuruumid, krüptid ja keldrid; tühjaks jäetud ruumid, mida kord kasutati kes teab milleks. Üldmulje on kui labürint, looklev ja lõputu, tahtlikult ebamäärane, kui üks ruum on peaaegu täpselt sama mis teine. Oleksin ma üksi, oleksin juba eksinud.
Jõuame koridori lõpus ühe ukseni ja jääme seisma.
„See viib pööningule,” ütlen ma ja võtan kätte puitlingi, justkui seda proovides, justkui Adalina võiks eksida ja ma saan selle abita avatud. Ei saa.
„Keegi ei lähe sinna,” kinnitab Adalina ja ma saan aru, et see ongi see ülemine korrus, kuhu keegi ei tohi minna. „Sul tuleb tööd teha selle punktini,” ütleb ta, „ja mitte kaugemale.”
Võtan käe ära.
„Räägin sulle seda, sest tüdruk, kelle vallandasime enne sind,” ütleb Adalina, „ei hoolinud minu nõuannetest ja sinjooral polnud muud valikut kui ta lahti lasta.”
„Kas ma kohtun temaga?” küsin ma ja mõistan ühtäkki, et keegi pole mulle öelnud tema nime. Tema. Tema. Sinjoora. Maja perenaine…
„Varsti.” Adalina pilk vilksab minema. „Praegu näitan sulle sinu eluruume.”
Sirelituba, tuleb välja, pole sugugi sirelitooni. See on värvitud kreemikaks, siin on kõrged karniisidega laed ja nelja sambaga voodi, mis on mässitud raskesse punasesse kangasse. Ühte seina kaunistavad algeliselt maalitud oliivipuud, kohe nurgaliistude kohal. Pakun, et need on joonistanud mõni laps.
Adalina ei valetanud, kui kirjeldas neid kui minu eluruume, sest need on, nagu ülejäänud Barbarossa, ulatuslikud. Siin on oma vannituba, natuke kulunud, aga ma ei kurda (mulle ei meeldi mõte, et võiksin keset ööd vetsu otsides siia ära eksida), kirjutuslaud, paar tugitooli nägusa kamina ees (üles lõõri poole vaadates aiman, et see on ammu umbes) ja mahagonriidekapp, mis on mitu korda suurem kui see, mida jagan Billiga Londonis. Minust kaks korda kõrgema akna all on tikitud kaunistustega lamamistool.
Lõpuks üksi, saan hinnata valduse tõelist suurust. Ükskord ammu-ammu oli muru kenasti hooldatud, laskus kividega eraldatud ridadena roosade ja virsikukarva roosidega puistatud aeda, kuid nüüd kaovad astmed üksteisesse, seinad kooruvad ja on väätidega kaetud, rohi pikaks kasvanud. Rooside taga langeb valgus klaasile, vanale kasvuhoonele, mis pulbitseb taimedest, ja silman tellisseinale graveeritud, vaevu hoomatavat ukse kontuuri. See meenutab mulle raamatut, mida lugesin lapsena, või äkki luges seda mulle ema, sest mälestust saadab nelgi pehmelt pikantne maitse, kuid mõistan siis, et aken on irvakil ja sama hästi võib see olla ürdipuhmas, mille aroomid õhuvooluga sisse voogavad. Tahaksin astuda õue ja minna selle ukse juurde ja keerata roostes võtit. Sa tead, kui üle astud.
Veelgi kaugemal on sidrunisalud ja rada, mida mööda ma tulin, ning läänes, kuhu päike hellalt loojub, täites taeva oranži ja kullaga, on pergola, majesteetlikult murukünkal, veatu nagu kaar kirjapressil. Verdunud taeva taustal teeb paar piiritajaid laskudes ja sukeldudes oma videvikutunni akrobaatikat.
On üks asi, mille jätan sellest vaatest välja, asi, millest ennist möödusin ja mida veel nüüdki vastumeelselt tunnistan. Purskkaev sissepääsu juures, tosina küpressi keskel, näib nukram nüüd, mil päike on loojunud. Ma ei tea, miks see on nii jube asi. Esiletungiv kuju, mida varemalt märkasin, on kole kivist kala, silmad punnis, soomused räpased, avali suu õhku ahmimas, kivistunud keset hüpet, nagu oleks see loitsitud. Ka puud ei aita kaasa, seistes valvel justkui püstised odad – ja võib-olla see see ongi, tundmus, et siin hellitatakse miskit, mis vajab kaitset, midagi enamat kui lagunevad kivid ja seisev vesi…
Pööran pilgu ja otsin kotist telefoni. Mul on sõnum Billilt, kes küsib, kas jõudsin ilusasti kohale, aga ilmselt sain selle linnas ja siis levi kadus, sest siin puudub mul teenus. Mõte pärida wifi järele tundub anakronistlik. Kodus ajanuks radarilt maas olemine mind paanikasse, kuid siin tundub see loomulik. Keegi peale Billi ei tea, kus ma olen. Keegi ei saa mind üles leida. Mõtlen Londonis õhkimist ootavale pommile – Natasha andmas mu nime kõigile, kes on huvitatud, kõigile, kes tahavad seda hävitada – ja see tundub uskumatult kaugel.
Alles siis, kui heidan voodile ja sulgen silmad, saan aru, et ilma ühenduseta pole ka teda. Mis siis, kui ta vajab mind? Mis siis, kui tal on vaja minuga rääkida ja ei saa seda teha? Rahustan end plaaniga linnas ühendust kasutada: varsti-varsti.
Senikaua pakub mulle pisukest rahuldust mõte, ükskõik kui ebatõenäoline, et võib-olla proovib ta mind kätte saada, et tema võib olla see, kes proovib mind leida, selle asemel, et mina piidlen korduvalt ekraani, mis ei anna mulle midagi. Kordki ei ole ma saadaval.
