koputab vaikselt ja astub siis sisse. Adalina kutsub harva teda nimepidi ja Vivien teab, et seda seepärast, et nad jagavad õige pea saladust.
„Milline ta on?” küsib Vivien. See pole tegelikult see, mida ta tahab küsida, aga seda ei saa ta veel küsida. See näiks liiga meeleheitlik, lõikaks luule liiga lähedale.
„Nagu me aimasime,” ütleb Adalina. „Ta sobib suurepäraselt.”
„Sa rääkisid talle…?” Vivien vaatab mujale. „Kui palju sa talle rääkisid?”
„Ma ei rääkinud talle midagi.”
Vivien hingab välja. Adalina asetab tema ette õhtusöögikandiku, supp ja küpsised, kobar sinikakarva viinamarju, aga tal pole isu.
„Kas kõik on korras, sinjoora?”
„Ma nägin teda aknast,” ütleb Vivien, söandades Adalinale otsa vaadata, tahtes teada, kas ka teenijanna nägi seda. Aga Adalina ei reeda midagi.
„Kas sa arvad, et ta näeb välja nagu…” Vivien neelatab. Ta ei saa seda nime öelda. „Ma nägin teda ja mõtlesin, et ta sarnaneb uskumatult…”
„Ta on tume. Muud midagi,” ütleb Adalina.
„Aga tema pikkus, kehaehitus, kõik… see on kõik.”
„Sugugi mitte.” Adalina protesteerib, ta pole nõus andma tema rünnakule põrmugi alla. Vivien märkab seda ja võtab seda kui tõestust tema nõusolekust.
„Sa ei saa seda eitada.”
„Saan. Lähedalt on ta hoopis teistsugune.”
„See oli nagu jälle teda näha.” Sõna „tema” sülitatakse välja kui mürk. Möödunud on aastaid – aastaid –, aga mürk pole kuhugi kadunud. Ta ei saa seda suhu võtta, selle maitse on mõru, liiga kohutav, liiga vahetu, kogu see vihkamine kasvab temas ilma ühegi väljundita.
„Siis pead tüdrukuga kohtuma,” ütleb Adalina. „Ma teen vajalikud ettevalmistused.”
„Kui sa eksid, ei saa ma lasta tal siin elada.” Vivien väriseb, tema hääl on tujukas, süda tina täis. „Rahune maha,” mõtleb ta endamisi, teadlik, et tüdruku sarnasus on võimatu, tema mõistuse vingerpuss, aga kummastus on kõikjal ta ümber, akendes, vees, varjudes ja peegeldustes, ja ta ei imestaks, kui maja paneks teda sel viisil proovile. Vivien on kuulnud hilisöiseid helisid, põrandalaua kääksu, ukse pauku, tuule undamist, mis kõlab täpselt nagu naise karje…
„Te peate sööma,” ütleb Adalina. Tabletid ilmuvad lagedale, kandik on maha pandud.
Vivien võtab ilma hoiatuseta tema käe. Adalina on üllatunud.
„See pole ju tema, ega?” küsib ta kummalisel, kehatul häälel.
„Muidugi mitte, sinjoora.”
„See oleks võimatu.”
„Kindlasti.”
„Ta ei tuleks minu juurde tagasi, ega ju?”
Adalinal on nüüd hirm.
„Ei iial,” ütleb ta kähinal.
„Ta ei julgeks.”
„Ei, ta ei julgeks.”
Vivien lõdvestab haarde. Adalina täidab veeklaasi, nagu midagi poleks juhtunud. Vahel jääb teenijanna õhtusöögile abiks. Täna õhtul ta lahkub.
Seitsmes peatükk
Vivien, Los Angeles, 1976
Eelolevatel aastatel mõtles Vivien Lockhart tagasi õhtule, millega algas tema maailm: hetkele, mil algas tema teekond. Neli aastat oli möödunud sellest, kui ta kodust ära jooksis, neli aastat oli ta õnne ja pisku abil elus püsinud – kuniks tähed jõudsid oma saatuslikku asendisse ning suur ja hiilgav tulevik surus ta oma taguva rinna vastu.
Boudoir Lalique’i sametisse mässitud riietusruumis kandis Vivien oma ripsmetele viimase tušikihi, enne kui nõjatus oma peegeldust hindama. Esindusliku söejoonega ääristatud suured sinised silmad; täidlased tulipunased huuled; ja tema siledad blondid juuksed seotud majesteetliku, helepunase, rubiinidega kaunistatud turbani alla. See nägemus oli iga kord üllatav – see inimene oli tüdruk ja naine, tema ise ja keegi võõras. Juveelid helkisid tema laubal ja tema küllusliku siidrüü kaelusel. See meenutas seda, mida Farrah Fawcett oli kandnud nädalavahetusel Broadwayl tollel esilinastusel, ta nägi välja nagu võimsa sfinksi pea. Boudoir Lalique’is ei olnud ta enam Vivien. Ta oli Cleopatra.
„Sinu kord, kullake,” ütles üks tüdrukutest, lenneldes vale-Chaneli parfüümipilves riietusruumi. „Seal on täna üks uus mees – tulikuum.”
Vivien tõusis püsti, neelas alla hirmuklombi, et uus patroon määratakse talle. Polnud vahet, oli mees nägus või mitte: Vivien oli ikkagi tema meelevallas.
„Aitäh,” vastas ta, kui vaatas, kuidas tüdruk krabas oma koti ja kohtus ukse juures teistega, itsitades ja oma mantleid selga ajades. Vivienil oli oma arusaam naistevahelisest sõprusest, karamellikarva rulluisusõit läbi võiga popkorni, suhkruvati ja juukselaki, ja nad olid teda varem endaga kutsunud, proovinud teda kaasata, aga ta ütles alati ei. Ta kartis neid, nende kerget enesekindlust ja rõõmsaid vestlusi, nende koolanätsu ja lihtsaid sõimusõnu, nii kaugel tema enda mineviku süngetest, karistatavatest tegudest. Talle oleks väga meeldinud selline sõprus, aga ei teadnud, kuidas. Ta ei teadnud, kuidas lammutada koost enda ehitatud kindlus, teades iga selle piiri ja parameetrit, soovitades endal sisse jääda.
Vivien hingas sisse ja astus läbi kangahunniku tantsupõrandal. Silmapilkselt tabas teda kuumus: kehade, alkoholi, jämedate helendavate sigarite… jõukuse. Kõigi silmad olid temal, kui ta liikus läbi ruumi, sire nagu panter.
Lalique ei olnud mõni tavaline diskoteek. Kui teised linna klubid olid kerged nagu Cinzano, siis see oli siirupine ja tume nagu kurku kõrvetav brändi, mida serveeriti baaris reljeefsetes klaasides. Pillav, suitsune, seksikas ja rangelt privaatne, sellest immitses dekadentsi. Mehed olid kobaras nahkdiivanitel, mõned üksikud hundid, mõned luusisid karjas. Vivien tundis uksest sisse astuvate dollarite lõhna ja soovis igal õhtul, et raha viiks ta minema, et sellest oleks terve ookean, millele heita oma purjepaat, mis viiks ta ellu, mida ta oli alati igatsenud. Selle ajani varjas ta oma südant ja hinge meeste eest, kes viisid teda lava taha, täpselt, nagu ta oli varjanud oma südant ja hinge oma isa eest. Mis valikut tal oli? Ta ei läinud kunagi tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета
