ja kui talle turgatas pähe õige vastus, lõid tema silmad särama. „Krispy Kreme’is!“ Tema suust kõlas see nagu „Klispi Kliimis“.
„Ja millise sõõriku sa emmele välja valisid?“ suunas Everett.
„Šokolaadi ja nonparellidega!“
Bryte naeris koos Everettiga. Ta teadis, et „tema“ sõõriku pistab peatselt nahka üks naeruste silmadega ligi kolmeaastane jõnglane, kes armastab dinosaurusi. Ta kahmas poisi sülle ja surus enda vastu, nuusutades tema varahommikust lõhna, nagu oli teinud lapse sünnist saadik. Christopher oli armastatud ja kauaoodatud laps, keda ta oli kartnud mitte kunagi saavat.
„Kuule, sõbrake,“ ütles Bryte. „Mis tähega algavad sõõrik ja saurus?“
Christopher ajas näo krussi ja vajus sügavalt mõttesse. Ta oli väga nutikas, oskas juba häälikuid tähtedega seostada ja nende kirjapilti ära tunda. Nende selja taga sosistas Everett rõhutatult: „S.“ Bryte müksas meest, kui Christopher hõikas õige vastuse, justkui oleks selle ise välja mõelnud.
„S!“ kires poiss, puhkes naerma ja vaatas võidukalt otsa vanematele, kes tema naeruga ühinesid.
„Lubasin teistele, et saame üheteistkümne paiku basseini juures kokku,“ ütles Bryte Everettile. „See tähendab, et meil on enne lõunauinakut mõni tund aega. Aga keegi meist peab kõigepealt Rigbyga jalutamas käima.“
Everett noogutas nõusolevalt ja kutsus naise kööki, kus ootasid sõõrik ja värskelt valmistatud kohv koorega. Ta oli alles mõne nädala eest emadepäeval tähtsa tehingu sõlminud ja sestpeale oli Christopher harjunud mõttega, et emme hommikusöögi eest tuleb hoolitseda. Bryte’il polnud vastuväiteid, ent mõte ülimagusa sõõriku söömisest ajas teda iiveldama.
Talle meenusid varahommikused vannituppa tormamised ajast, kui ta oli Christopherit kandnud, ning see, kuidas ta oli oksendamist ühtaegu armastanud ja vihanud: ta oli armastanud asjaolu, et tema sees kasvas beebi, ja vihanud seda, et keegi teine oli tema elus ohjad haaranud. Tagasiteed ei ole, oli ta mõelnud iga kord, kui vetsupotti kallistas ja hommikusööki välja öökis. See juhtubki, oli ta seejärel mõelnud.
Aga ta teadis, et praegu on teisiti. Ta meenutas viimase aja jutuajamisi Everettiga sellest, et Christopher on suuremaks sirgunud ja nad võiksid uuesti proovima hakata. „Kas mäletad, kui palju aega see võttis?“ oli Everett eelmisel nädalal mangunud. Justkui suutnuks Bryte seda unustada.
Kuidas öelda abikaasale, et ta ei suuda seda uuesti läbi teha? Et ta soovib, et Christopher jääkski nende ainukeseks lapseks? Kas mees suudaks seda mõista või sellega leppida? Kas Everett armastaks teda ka siis, kui ta ütleks kindla ja vastuvaidlemist mittesalliva ei?
Mees, kes paistis tema mõtteid lugevat, küsis: „Sa mõtled praegu sellele, millest me varem rääkisime?“ Everett naeratas kütkestavalt – viisil, millega suutnuks panna Bryte’i peaaegu kõike tegema. Nii oli olnud juba sellest ajast saadik, kui nad õppisid üheksandas klassis ja Everett oli meelitanud ta kellegi hoovis öiste mängude ajal endaga amelema. Teised lapsed mängisid samal ajal kulli ja peitust ning pimedusest kostsid nähtamatud hääled.
Bryte oli alles eelmisel päeval sellest paigast mööda jalutanud, lapsekäru ees ja eaka naabri koer käekõrval. Majas, mida kutsuti „pinnuks silmas“, elas jälle uus perekond, üks paljudest, kes kolisid majja, et sealt varsti minema kolida. Bryte mäletas, missugune oli maja olnud enne, kui üürnikud hakkasid seda lagastama. Ta mäletas nii mõndagi naabruskonnast, mida oli terve elu koduks nimetanud.
Geograafilises mõttes polnud ta siit kaugele kolinud, kuid mõnes muus mõttes oli ta teinud asju, milleks polnud end võimeliseks pidanud. Ta meenutas käiku arsti vastuvõtule ja asju, mida oli pidanud pärast seda tegema. Ta ei tahtnud, et see enam iialgi korduks. Neile polnud rohkem lapsi määratud ja oligi kogu lugu. Nüüd pidi ta abikaasale oma vastumeelsust selgitama, ilma et oleks avaldanud, kui sügav see tegelikult on.
Everett piidles teda valvsalt. „Kuidas ma saaksin sind veenda, et see...“ – ta osutas kõrgel lastetoolil istuvale Christopherile, kel oli suu ümber šokolaadivõru – „...on väga hea mõte? Seda ei ole kunagi liiga palju.“
Sõõrikuamps, mille Bryte oli endale vägisi suhu toppinud, muutus kleepuvaks massiks. Ta rüüpas kohvi ja tundis, kuidas mass kurku kinni jäi, nii et tal oli raske kõnelda. „Christopher oli väga hea mõte.“ Nende sõnadega piidles ta poega ja oli valmis talle silma pilgutama. Ent poiss ei kuulanud, vaid oli keskendunud mänguauto sõidutamisele läbi sõõrikult maha pudenenud suhkrupärlite. Bryte jätkas: „Aga üks laps on praegu vägagi piisav. Me rääkisime ju meilist, milles mind tagasi tööle kutsuti. Nüüd, kui Christopher läheb sügisel lasteaeda...“ Ta nokkis taldrikult pururaasukesi, nii et lauale pudenes veelgi rohkem suhkrupärle. Ta ei suutnud Everettile silma vaadata.
„Emme, sa ajad kõik laiali,“ märkis poeg. Ta osutas laual vedelevatele värvilistele kuulikestele ja üritas söögitoolist välja ronida, et segadus kokku kraamida. Everett keelas teda ja sättis ta tagasi tooli rahustavate sõnade ning lubaduste saatel, et emme koristab kõik ise ära. Bryte vaatas mehele otsa ja pilgutas silmi. Nagu näha, oli asjade eest hoolitsemine tema ülesanne.
JENCEY
Jencey keeras McDonald’si parklasse ja manööverdas hiigelsuure sportauto kitsale parkimiskohale. Ta lükkas käigu reipalt välja ja temast õhkus enesekindlust, mida tal tegelikult ei olnud. Ta pööras ümber ja talle vaatas vastu kaks paari suuri silmi. Tema laste näoilmed olid samasugused nagu siis, kui ta oli nad tsirkusesse viinud – hämming oli segunenud hirmuga. „Kas teil on kõht tühi?“ küsis Jencey.
„Me sööme... siin?“ imestas vanem tütar Pilar.
„Jah!“ vastas ema, manades hääle muretuks ja sundimatuks. „Lähme ja vaatame, mida siin pakutakse.“
Pilar pööritas silmi ja demonstreeris teisme-eeliku suhtumist. „Ema, see on McDonald’s. Siin müüakse burgereid.“
„Ja friikartuleid!“ lisas Jencey noorem tütar Zara. Ta kummardus lähemale ja tasandas häält, justkui avaldanuks saladuse. „Kas me võiksime friikartuleid osta?“
„Muidugi!“ kinnitas Jencey. Ta avas juhiukse ja süütas salongivalguse, mis tõi tütarde näod õhtuhämaruses selgemini esile. Selles autos on kõik, mis on mulle elus oluline, mõtles ta. „Me võime isegi piimakokteili osta!“ Ta andis käeviipega märku, et lapsed talle järgneksid, ja ronis autost välja.
Pilar paotas ust ja vaatas ema sellise pilguga, mis meenutas tollele nii väga Archi, et ta oli sunnitud pilgu mujale pöörama. Jencey torkas võtmed käekotti raharulli kõrvale, mille Arch oli tema jaoks ära peitnud. Osaga sellest tasub ta õhtusöögi eest. See oli kogu raha, mis tal üldse oli. „Ema,“ kuulis ta Pilarit manitsemas, „varem sa ei lubanud meil McDonald’sis süüa.“
Jencey pöördus tütre poole. „Nojah, aga iga asja jaoks on kunagi esimene kord, eks?“ Ta hakkas kõndima, lootes, et tüdrukud järgnevad talle. Nii juhtuski.
Sees astusid nad järjekorda. Ema uuris menüüd ja üritas meelde tuletada, mida ta oli tellinud vanasti koos Bryte’iga, kui neil oli õnnestunud sinna minna. Talle meenus, et nad olid armastanud jäätist kuuma šokolaadiga. Ja pähklitega. Ta nägi menüüst, et neid serveeritakse ikka veel. See pakkus talle suurt lohutust. Mõni asi ei muutunud kunagi. Ta ei teadnud, kas Sycamore Glen on muutunud.
Zara
