sosistas ta vastu. Ta üritas tabada Pilari pilku, kuid vanem tütar ei teinud temast välja. Tüdruk oli õnnetu, et oli pidanud kodu, sõbrad ja terve senise elu seljataha jätma. Jencey ei mõistnud teda hukka. Temagi oli vihane. Vihane ja kurb.
Ta mõtles Archi peale teisel pool klaasist vaheseina, suu liikumas sünkroonselt heliga, mis kostis läbi telefonitoru. „Sul pole aimugi,“ oli mees öelnud, „kui raske oli seda kõike teostada.“ Tema sülg oli maandunud klaasile, joonistades sinna mustri, tähtkuju. „Tegin seda sinu pärast!“ oli ta lisanud, justkui olnuks Jencey tema kuritegudes kaassüüdlane. Selle peale oli Jencey neid ühendanud toru hargile pannud ja minema kõndinud. Kui mees ütleski veel midagi, siis tema seda enam ei kuulnud.
Zara tellis šokolaadi-piimakokteili, mille peale Jencey lisas teeseldud rõõmsusega: „Kolm tükki, palun!“ Pilar tahtis piimakokteilist keelduda, kuid ema vaigistas teda pilguga. Me peame seda tegema, andis ta vanemale lapsele hääletult mõista. Mängi kaasa.
Kassapidaja lõi summa kokku ja Jencey hakkas täpset raha lugema. Üks penn pani plehku ja veeres laisalt leti alla, kus jäi kassiiri jalge ette kleepuvale põrandale lebama. Tüdruk pilgutas pruuni nokkmütsi alt silmi ning manas näole ühtaegu tüdinud ja asjaliku ilme, kuni toda viimast senti ootas. Jencey ulatas talle uue penni. Varasemas elus polnud ta pennide üle arvestust pidanud.
Pärast niinimetatud õhtusööki ja kiiret bensiinipeatust lähimas tanklas asuti uuesti teele. Jenceyl oli plaanis otse vanemate majja sõita, isegi kui tüdrukud uinuvad. Kiirteenumbrid muutusid: 95-st 40-ks ja 85-ks. Vanasti oli ta neid hästi tundnud, ent praegu üritas ta meenutada, kas paaritud numbrid jooksid idast läände või põhjast lõunasse? Ilmselt ikka põhjast lõunasse. Kõik klappis: veidra teekonna paaritud numbrid viisid ühest endisest kodust teise endisesse koju. Ta mõtles selja taha jäänud kodule. Kollane kuriteo sündmuspaiga lint takistas teda sinna tagasi pääsemast.
JUUNI 2014
ZELL
Kuidagiviisi oli Alec Brysonile mälestamispäeva nädalavahetuseks tehtud spontaansest ettepanekust kujunenud kohustus. Johnil oli olnud õigus, et ta kistakse selle eest mülkasse, kuid Zell ei tahtnud seda tunnistada. Kolm nädalat hiljem käis ta koos Aleci ja Lilah’ga peaaegu iga päev basseinis, jälgis, et lastel oleks päikesekreemi ja suupisteid, hõikas, et nad liiga kiiresti ei tormaks, ja hoidis neil silma peal, kui tundus, et vetelpäästjad ei tee seda piisava hoolega.
Ta seiras basseiniümbrust, lootes märgata mõnd sõbralikku nägu nagu vanasti, kui ta oli siin oma lastega käinud. Tol ajal oli tal sõpru ja omasuguseid tuttavaid olnud. Nad olid üksteisega päevituskreemi jaganud ja kõigile lastele peale määrinud, vaevumata väljagi tegema, kelle laps neile parajasti ette juhtus. Ka sööki valmistati küllaldaselt, palavuses käärinud maapähklivõi- ja moosisaiu pakuti kõigile. Reedeti võeti kaasa õllepurgid ja joodi nädalavahetuse terviseks, jagati marinaadi- ja makaronisalatiretsepte, mis olid tüüpilised suvetoidud.
Nad istusid tundide viisi koos ning nurisesid raha, laste ja loomulikult meeste teemal. Aga see oli sedasorti nurin, mis pakkus tröösti ja tuletas meelde, et ta kuulub kuhugi. Neil lõpututel kodustel päevadel, kui ta tundis end üksildase ja unustatuna, mõtles ta oma basseinisõpradele, kes tegid oma kodudes sedasama, ja tundis end kohe vähem üksikuna. Talvel loendas ta päevi, mis olid jäänud basseini taasavamiseni. Erinevalt suvehooajast ei peetud kooliaasta jooksul üksteisega ühendust. Nad olidki lihtsalt väike suvekogukond.
Sel suvel leidis ta end jälle emade ja laste maailmast ning peesitas lamamistoolis nooremate naiste lähedal – hoolimata ühiskonna arengust tegelesid lastega ikkagi peamiselt naised –, sest Alec ja Lilah tahtsid just seal olla. Või vähemalt Lilah tahtis. Alec hoidis põhiliselt omaette. Zell muretses poisi pärast ja nuputas, missuguse jälje võis juhtunu jätta poisi hingeellu.
Ta tundis kellegi juuresolekut ja avas silmad. Basseinist peegelduv ere päikesevalgus sundis teda kissitama. Alec seisis Zelli ees nagu ilmutus. Ta oli endiselt kuiv ja tema silmavaade oli sama läbitungiv kui emal, nii et Zell pidi pilgu mujale pöörama. Poiss oli keeldunud täna vette minemast, ta oli istunud basseiniäärel ja vahtinud niisama. „Millal me ära läheme?“ küsis ta.
„Kuule, Alec, me alles jõudsime siia,“ vastas Zell. Ta osutas lastele, kes mängisid mingisugust veidrat mängu, mis seisnes kiiresti basseini ühest äärest teise ujumises. „Kas sa ei tahaks teiste lastega mängida? Neil paistab lõbus olevat.“
Alec kiikas näidatud suunas ja raputas pead. „Ei taha.“
Zell märkas basseinis väikese pojaga mängivat noort naist ja nuputas, kas see on Aleci lahkumissoovi põhjuseks. „Alles me määrisime sind päikesekreemiga ja me pole veel kaasa pakitud mõnusaid suupisteid ära söönud. Pealegi paistab su õele siin meeldivat. Jääme veel mõneks ajaks.“
Alec ohkas raskelt. „Olgu,“ kohmas ta ja loivas eemale. Ta seisatas viivuks ja loivas tagasi. „Kas ma tohin mänguväljakule minna?“ Tema hääles oli jälle aimata lootust.
Pärast Zelli laste suureks sirgumist oli siinset mänguväljakut uuendatud. Vana mänguväljak oli ohtlikuks kuulutatud, ehkki jumal ise teadis, et Zelli lapsed olid seal lugematu arvu tunde mänginud ja nendega polnud midagi juhtunud. Ent tänapäeva lapsevanemad muretsesid iga pisiasja pärast päikese all. Zell oli õnnelik, et tema lapsed polnud jõudnud veel lapsi saada. Ta ei teadnud, kas on valmis nii suure hulga reeglite ja nõuetega rinda pistma, kui peab lapselapsi hoidma. Ta oli kuulnud erilisest imikutoidust, mida transporditi kuiva jää anumas ja mis maksis kulla hinda, autoistmetest, mis oskasid praktiliselt ise sõita, allergiatest, toidutalumatustest ja haigustest – ühel uhkem nimetus kui teisel. Tema meelest oli uuel lapsevanemate põlvkonnal liiga palju informatsiooni käepärast. Just internet andis vanemate neuroosile hoogu juurde. Oh, ja siis veel nutiseadmed – inimeste pead olid telefonide kohal longus, nii et nad polnud võimelised isegi suhtlema.
„Kas tohin?“ küsis Alec uuesti.
Zell kiikas suure puidust rajatise poole, mis koosnes kõikvõimalikest keerulistest platvormidest ja redelitest ning kahest tillukesest kiigest, mis asusid teisel pool basseiniaeda ja külgnesid järvega, mis oli tegelikult suur tiik.
„Vist küll. Kas su...“ Zell sai sõnasabast kinni. Ta oli peaaegu öelnud „ema“. „Kas su isa lubab seal käia?“
Alec noogutas innukalt. „Olen ettevaatlik,“ lubas ta. Lance oli vähemalt tema tukka kärpinud, nii et Zell nägi poisi suuri pruune kutsikasilmi.
„Hea küll, aga hoia kõrvad lahti, kui ma sind hüüan,“ juhendas Zell. Poiss noogutas hajameelselt ja tegi kiiresti minekut. Zell juurdles, ega Alec ürita teda haneks tõmmata ja kas Debra oleks lasknud sel sündida. Ta ohkas ja tõstis käe silmade ette. Debra oli lahkunud ja Zell endiselt siin. Nii et Debra tahtmisel polnud enam tähtsust. Nüüd jälgis Zell, et laste nahk ära ei põleks, et nad saaksid värskes õhus viibida ja hommikusöögiks piima juua. Zell muretses Debra abikaasa pärast ja palus oma abikaasal ka naabrite muru niita, et vaene ülekoormatud Lance ei peaks seda tegema. Just Zell hoidis silma peal Debra pojal, kes oli mänguväljakul, ja tütrel, kes veetis aega basseinis. Zell vastutas kõige eest. Vahel kaalus ta Lance’ile Debra kohta tõe avaldamist, kuid keskendus selle asemel lihtsalt laste hoidmisele. Ta kinnitas endale, et sellest piisab. Sest Lance’ile Debra kohta tõe rääkimine tähendanuks ka iseenda kohta tõe rääkimist.
Vetelpäästja puhus vilet. „Algab täiskasvanute ujumine!“ hõikas ta ja ronis vaatepostilt alla, näol kergendatud ilme. Kõik lapsed oigasid nagu ühest suust, lahkusid basseinist ja suundusid vanemate juurde, kes lösutasid lamamistoolidel – need polnud
