vaikselt eemal, ujumistrikoost betoonile vett tilkumas.
„Meil ei ole pulgakomme kaasas, kullake,“ vastas Zell.
„Aga mu sõpradel on.“ Ta osutas kahele tüdrukule, kes selle peale naeru kihistasid. „Nad ütlesid, et võin ka saada.“
„Nojah, kui nende ema lubab, siis olgu pealegi,“ sõnas Zell. Ta torkas käe ujumisasjade kotti ja õngitses välja erkoranži kirjaga nokkmütsi, millele oli trükitud mingisuguse ravimi nimetus – John oli toonud selle ühelt arvukatest farmaatsiakonverentsidest. Zell tõmbas mütsi pähe. Päike oli halastamatu. Õnneks hakkas tema nahk päevituma ja see muutis piina talutavamaks. Vähemalt on tal päevitunud rasvavoldid. Ta silmitses oma suurt kõhtu, mis oli sinisesse lükrasse peidetud. Kahju, et Johni firma polnud leiutanud ravimit, mis aidanuks inimestel valutult saleneda.
Lapsed kiljusid lustakalt, nii et Zelli kõrvad hakkasid pilli lööma, ja jooksid kahe tüdruku ema juurde. Too paistis olevat sama ebakindel kui Zell.
Zellist kahe tooli kaugusel kõndis noor ema koos väikese tilkuva poisiklutiga, kes nuttis vaikselt. „Praegu ujuvad täiskasvanud,“ selgitas naine kannatlikult. „See tähendab, et emmed ja issid saavad ilma lasteta ujuda.“ Ta osutas tühjale vetelpäästepukile. „Näed? Seal ei ole vetelpäästjat, kes väikesi lapsi valvaks.“
Mudilast selgitus ei lohutanud. „Aga ma tahan ujuda,“ vingus ta ja oli jonnihoo äärel. Zell tundis selle tema häälest kohe ära.
„Nojah, aga praegu peame hoopis mahla jooma ja maasikaid sööma. Kui oleme söömise lõpetanud, on jälle ujumise aeg kätte jõudnud.“ Noor ema rääkis laulva häälega, justkui üritanuks mõjuda heatahtlikult, kuid oli tegelikult enesevalitsuse kaotamise äärel. Seegi oli Zellile tuttav. Lastekasvatusreeglid võisid olla aja jooksul muutunud, kuid mõni asi jäi endiseks.
„Vabandage!“ katkestas keegi tema salakuulamise. Zell vaatas üles ja märkas enda poole sirutatud kaunilt maniküüritud kätt. Ta võttis selle automaatselt vastu.
„Jah?“ kostis ta, kui tema kätt raputati. Käeomaniku nägu oli talle ähmaselt tuttav, kuid ta ei teadnud, kust.
„Minu tüdrukud on Pilar ja Zara.“ Võõras osutas kahe plikatirtsu poole, kellega Lilah oli eemale jooksnud. Kolm rätikusse mähitud last istusid ringis ning sõid puna-valge-siniseid pulgakomme. „Kas teie olete Lilah...“ Naine vakatas, sest ta ei teadnud, mis Zelli Lilah’ga seob.
„Naaber. Elan tema kõrvalmajas. Tema isal oli täna muud tegemist ja ma lubasin ise tema lapsi kantseldada.“
„Ah soo, vaat kui... kena.“ Naine kiikas tüdrukute ja siis uuesti Zelli poole. „Lilah kutsus minu tüdrukud enda juurde külla ja ma lubasin neil minna, aga otsustasin igaks juhuks teie arvamust küsida. Nüüd näen, et see... ei olegi vist võimalik.“
„Mnjah, kahtlen, kas nende isa Lance tahab sinna lapsi. Ta töötab viimasel ajal kodus ja nende olukord pole just kiita.“
Naine puhkes küüniliselt naerma. „Jah, arusaadav,“ nentis ta ja lisas pigem iseendale: „Mis seal ikka.“ Paari tooli kaugusel istuv poisiklutt puhkes samal hetkel südamest naerma.
„Kuidas teie nimi oligi?“
„Oi, vabandust, olen nii ebaviisakas. Jencey Wells.“
Zell piidles naist vidukil silmadega, juurdles võõra perekonnanime ja täiskasvanud näo üle. Ta oli kunagi Jencey-nimelist tüdrukut tundnud. Too oli tema poja Tyga ühevanune. Noor Jencey oli olnud tõeline emamesilane ja hakkaja tüdruk, keda paistis ootavat suur tulevik. Kõik poisid olid temasse armunud, kaasa arvatud Zelli poeg, ehkki too seda ei tunnistanud. Ent siis oli juhtunud midagi ebameeldivat, misjärel vanemad olid neiu öö varjus minema viinud ja põhja pool mingisse kolledžisse peitnud. Zell oli kuulnud, et Jenceyst sai jänki, kes abiellus pururikka mehega ja käis harva kodukanti külastamas. Rahvas rääkis, et neiu ema, Zelli kauaaegne sõbratar Lois Cabot, peaaegu ei tundnudki oma lapselapsi. Jencey Caboti juhtumit arutati vanaemade ringis hoiatusena.
„Te ei ole ometi...“ alustas Zell.
Jencey kinkis talle laia teeseldud naeratuse ja vastas pisut liigagi valjusti: „Jah, see olen mina! Jencey Cabot.“
„Oi, kui tore, Jencey! Kas tulid siia külla?“ küsis Zell. „Su ema on kindlasti meelitatud!“
„Jah,“ kohmas Jencey. „Me tulime külla.“
„Mina olen Zell Boyette. Sa tundsid vist mu poegi, John juuniori ja Tyd?“ Ta pidi äärepealt lisama: „Ty oli vist sinusse armunud,“ kuid hoidis keele hammaste taga. See info ei huvitanud enam kedagi.
„Muidugi, proua Boyette. Kuidas neil läheb?“
„Hästi. JJ on toreda tüdrukuga abielus. Mõlemad teevad karjääri ja keelduvad mulle lapselapsi kinkimast.“ Tyd ei hakanud ta rohkem mainima ja õnneks Jencey ei küsinudki. Ty polnud nii... edumeelne kui tema vend.
„Nojah, tervitage neid minu poolt,“ palus Jencey. Ta kiikas nägu krimpsutades tualettruumide poole ja astus sammu samas suunas. Tema tütred väljusid sealt naerdes ja teineteist nügides. Üks neist keeras nalja pärast välidušikraani lahti ja torkas pea veejoa alla.
„Jencey?“ kuulis Zell noore poisi ema ütlemas, enne kui Jencey jõudis minekut teha. Naine kargas toolilt ja tõttas nende juurde. Ta haaras jahmunud Jencey käte vahele, taganes sammu võrra ja vaatas teda pealaest jalatallani. „Uskumatu, et see oled sina! Sa oled siin! Tagasi!“ ahhetas ta.
„Bryte?“ pakkus Jencey ja oli samavõrd jahmunud kui tema sõbratar. Zell oli tunnistajaks kahe sõbratari taaskohtumisele. „Bryte Bennett? Ma ei usu oma silmi!“ Jencey ajas käed laiali, kallistas sõbratari veel kord ja tõmbus samuti tagasi, et teda põhjalikult vaadata. „Sa oled nii suureks kasvanud.“
Teine noor naine, kunagine lapsuke, kelle emaga Zell oli vanasti suvepäevi mööda saatnud, puhkes naerma ja vastas: „Sina ka!“ Zell imestas, et polnud tedagi ära tundnud. Ent nüüd, mil ta kuulis naise nime, sai ta aru: Muidugi.
„Sa näed suurepärane välja!“ kiitis Jencey Bryte’i. „Oled tõeline kaunitar.“ Tema hääles oli kuulda uskumatust, mis kippus Zelli meelest komplimenti varjutama. Mõlemad noored naised paistsid olevat tema sealviibimise unustanud.
Bryte roosatas. „Ee, tänan.“ Tema pilk rändas väikesele poisiklutile oma jalgade juures ja ta kibeles jututeemat ebamugavalt välimuse teemalt kõrvale juhtima. Zellile meenus, et tüdruk oli lapsena olnud üpris ilmetu. Suurena oli temast sirgunud särav iludus.
„See on minu poeg Christopher,“ ütles Bryte. „Ta saab varsti kolmeseks. Kuidas on lood sinuga? Kuulsin, et sul on ka lapsed.“
Zell tahtis midagi öelda, et uuesti vestlusesse siseneda ja oma kohalolu märgatavaks teha, kuid mõtles ümber. Ta kuulas kahe noorema naise vadistamist ja tundis end üleliigsena nagu mahavisatud rätikud, kokkukägardatud mahlapakid või betoonil märjad jalajäljed, mis varsti ära kuivasid.
JENCEY
Tüdrukud väljusid räpasest tualettruumist plätudeta ja Jencey tahtis neid – jälle – jalaseene eest hoiatada, kuid keegi hõikas teda. Ta pöördus inimese poole, kes teadis teda nimepidi, kuid ajul kulus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, kellega on tegemist. Ta
