„Kas Henleyl on mobiiltelefon?”
„Jah, aga ta jätab selle koju.” Lilian tõusis püsti. „Kas te, palun, vabandate mind korraks?”
Ava noogutas ja vaatas, kuidas Lilian toast lahkus. Bioloogiline ema oli sale, sportliku väljanägemisega naine. Ava teadis, et ta on lahutatud, aga kas tal oli poiss-sõber? Ta kuulis ukse sulgemist koridoris selles suunas, kuhu Lilian oli läinud. Ilmselt vannituppa.
Ava pööras oma pilgu paarile teisel pool lauda. Robini käsi oli Lucase kõvas haardes laual ja naine puhkas viivuks oma pead mehe õlal, silmad suletud. Lucas vastas Ava ainitisele pilgule, tema ilme oli mõru.
„Teie kolm paistate väga hästi läbi saavat, arvestades, et olete lahutatud,” tunnustas Ava.
Robin tõstis pea ja noogutas. „Ma ütleks, et nende lahutus oli üsna rahumeelne.” Ta vaatas otsa Lucasele, kes krimpsutas nägu ja noogutas.
„Põhiosas küll,” nõustus Lucas. „Me otsustasime, et Henley on kõige tähtsam. See oli meie kokkulepe algusest peale. Kui meie hakkasime Robiniga kohtamas käima, oli Lilianil juba tõsine suhe, see muutis asjadega toimetulemise lihtsamaks.”
„Kas nad kohtuvad ikka veel?” uuris Ava.
Robin ja Lucas vaatasid teineteisele otsa. „Ei,” vastas Robin. „See oli kaks poiss-sõpra tagasi. Praegu ei ole tal kedagi.”
„Te paistate selles päris kindel olevat.”
Robin naeratas kergelt. „Üllataval kombel oleme me Lilianiga üsna lähedased. Me mõlemad armastame Henleyd, meil on palju ühist. Meil polnud raske headeks sõpradeks saada. Ta räägib mulle oma armuelust.”
Lucas noogutas napilt.
Hästi. Mehe jaoks peab see veider olema. Ava kergitas mehele otsa vaadates kulmu. „Maailmade kokkupõrge?”
Mees turtsatas. „Tegelikult on sellega kõik korras. See oli alguses tiba imelik, aga Lilian ja mina oleme muutunud lihtsalt sõpradeks. Meie abielu tundub olevat nagu eelmine elu. See oli mu elus nii lühike aeg.”
Ava vaatas Robinit. „Teil kahekesi on kaks tütart?”
„Jah, Kindy ja Kylie on kolme ja viiene. Mu vanemad võtsid nad täna hommikul enda juurde. Ja on ka Jake, tema on mul Masoniga, osariigi politseiuurijaga, kellest ma teile enne rääkisin. Jake on esimest aastat kolledžis.”
„Kas ta on koolist ära?” küsis Ava samal ajal kui Lilian nendega uuesti liitus.
„Jake on ülakorrusel. Ta tuli talvevaheajaks koju ja on äärmiselt muserdatud,” vastas Lucas. „Ta saab kõigi oma õdedega hästi läbi, aga Henleyga on tal eriline side, ütleks ma.” Ta vaatas Liliani poole, see noogutas ja uued pisarad voolasid mööda tema nägu alla.
„Nii see on,” nõustus Lilian. „Ehkki neil on seitse aastat vanusevahet, jutustavad ja lollitavad nad tundide viisi. Enne kui ta kolledžisse läks, tuli ta last hoidma ja ma usun, et talle meeldis see samavõrd kui Henleyle. Need kaks veidrikku võivad mõnd videomängu mängides aru kaotada.”
„Aga nad ei ole veresugulased,” lisas Ava, et endas kindel olla, püüdes mõttes siduda õiged vanemad õigete lastega. Lucase ja Liliani tütar ja Robini poeg.
„See pole kunagi oluline olnud. Võib-olla on nad lähedasemad, sest nende vahel pole sugulust,” lisas Robin.
„Kas Jake saab isaga hästi läbi?” küsis Ava. „Kas nad veedavad koos aega?”
Lucas ja Robin noogutasid.
Ava ootas enamat.
„Mason on hea isa. Tal pole lihtsalt kunagi lapse jaoks aega olnud. Enne seda kui Jake kolledžisse läks, oli ta igal teisel nädalavahetusel isa juures,” pakkus Lucas.
Kasuisal on võmmist isa kohta häid asju öelda. Ava arvates rääkis see uurija kohta head. „Kõik paistavad siin väga hästi läbi saavat,” ütles ta. „Te ei ole mingi karjuv lahutatud pere, nagu mõnes telesarjas näha võib.”
Peaaegu liiga hea, et olla tõsi...
„Me oleme suhteliselt mõistlikud inimesed,” seletas Lucas, kui oli Robini ja Lilianiga pilgu vahetanud. „Meie hulgas pole hullumeelseid. Lapsed on kõige tähtsamad. Seni, kuni see prioriteet on kõigil, asjad toimivad.”
„Rääkige mulle Henleyst,” palus Ava leebelt, Lilianile silma vaadates. „Mida ta teha armastab?” Ava tundis ennast küsitledes järjest mugavamalt, kasutas oma kuulamisoskust, kui ema rääkis, ja jälgis tema kehakeelt, kuulates sealt sõnu, mida naine ei öelnud. Tema kõrval jätkas Wells märkmete tegemist.
Ava vaimusilmas tekkis kild-killult üha selgem kujutlus väikesest tüdrukust, see muutus üha elavamaks, kui Henley ema kirjeldas oma tütre päikeselist loomust. Ava lülitas enda jaoks välja teised selles toas aset leidvad vestlused ja keskendus Liliani jutustusele. Iga sõnaga sai Henley Fairbanks millekski enamaks kui ainult foto oma ema telefonis.
3
Mason peatus korraks oma poja magamistoa suletud ukse taga. Ta teadis selle maja ruumide paigutust, aga ei saanud lahti tundest, et siin omapäi ringi käia on vale. Ta oli möödunud väikese tüdruku magamistoast, mida otsisid läbi kaks ülikondades agenti, ja astus koridoris eest kolmel agendil, kes möödusid, käed täis arvuteid. FBI ei raisanud aega.
Ta juurdles, kas äkiline riistvara kaotamine mõjutab Lucase raamatupidamisäri. Ta teadis, et Lucasel oli kontor Lake Oswego juures, kus agendid ilmselt juba koputasid uksele, küsitlesid kaastöötajaid ja nõudsid kõvakettaid. Kui palju tööd tõi Lucas endaga koju? Mason oletas, et raamatupidajal olid failidest tehtud varukoopiad kuskil andmebaasis, aga on kohutav piin töö tehtud saada, kui riistvara on läinud. Asi seegi, et oli detsember, mitte aprill.
Ta koputas Jake’i uksele ja ootas.
Vaikus.
Ta koputas kõvemini ja viimaks uks avanes. Tema pojal olid kaela ümber kõrvaklapid mikrofoniga ja käes mängu juhtpult.
„Tere, isa.” Jake astus tahapoole ja hoidis ust lahti kutsena oma tuppa astuda. Mason tõmbas ninaga lõhnu. Jake’i tuba lõhnas kergelt pitsa järele ja ta nägi paari allesjäänud servatükki taldrikul poja laual. Mason tundis kerget tuttavlikkuse lainet; tema poeg ei söönud ikka veel pitsaservi.
Mõnel päeval tundus Masonile, et ta ei tundnud oma poega. Jake elas peamiselt oma ema juures ja Mason oli kümme aastat olnud iga-teise-nädalavahetuse isa. Aga nüüd nägi ta väikest poissi, keda ta alati tundnud oli. Jake’i silmad olid nutmisest punased. Ta oli alati olnud empaatiline laps.
Mason osutas peakomplektile. „Mängid kellegagi?”
Jake tõmbas selle kaela ümbert. „Mitte enam. Ma mõtlesin, et see on hea moodus mitte mõelda Henleyle, aga kõik mu sõbrad küsivad küsimusi ja ma ei taha sellest rääkida.” Ta viskas isa pilku vältides peakomplekti voodile. Tema längus õlad murdsid Masoni südame.
„Nad leiavad ta üles, Jake. FBI on paisu avanud. Peaaegu kõik Portlandi agendid trambivad ringi, et teda leida.”
Poeg
