„Mul kolme nädala pärast neljakümnes sünnipäev, 25. mail,” ütles Adler.
„Palju õnne...”
„Ma teen peo. Aga mitte mingi tavalise vastuvõtu. Ei mingit pereüritust.”
Jakob Adleri hääl kõlas pidulikult.
„Ma tahan kahtekümmet viit sinu kõige paremat ja elegantsemat tüdrukut.”
Lennie noogutas. Tüdrukud olid tema äri alus. Ta oli oma elu nende ümber rajanud. Praeguseks oli ta sadadele üritustele tüdrukuid saatnud. Igasugustele, alates kõrgete majandustegelaste kinnistest meesteõhtutest kuni miljardäripojukeste poissmeesteõhtute ja saarestikus Saudi ärimeeste luksusjahtidel peetavate pidudeni välja. Ajakirja kahanev tiraaž muutis kõrvalärid üha olulisemaks. Umbes sama lugu nagu rokkbändiga, oli tal tavaks mõelda. Kui nende plaate enam ei osteta, peavad nad seda enam ringreisidel käima. Tuleb olla seal, kus on lugejad. Peibutada millegi muuga. Teemaõhtud ja poistereisid ning lantimiskursused koos tema erilise seksi-saab garantiiga.
„Ma tahan lossi,” jätkas Adler. „Minu külalised peavad tundma ennast nagu kuningad. Kõike peab olema. Homaare ja parimat liha. Šampanjat, viina, sigareid. Ja ma tahan, et sina mulle selle korraldad.”
Tema ilme oli keskendunud.
„Kas ajad asja joonde?”
„Otse loomulikult,” vastas Lennie.
Kelner tõi eelroa. Tumedate grillirantidega krevetid ja juustutäidisega väikesed õlised paprikad ümmargustes savikaussides. Jakob hammustas ühe padrón’i otsa ära. Mälus mõtlikult.
„Kas me saame teineteisest aru, kui ma räägin, mida ma ootan...”
Ta vaatas läbi akna ühte valesti pargitud autot.
„Maailmaklass.”
„Kindel see.”
„Sina saad viis.”
„Viis mida?” küsis Lennie.
Jakob Adler irvitas nii, et ülemiste purihammaste plommid paistsid.
„Miljonit.”
Lennie neelatas. Viis miljonit. Seda oli rohkem kui tema ajakirja kõigi aastate jooksul teenitud kasum. Vähemasti see, mida ta oli maksuametile deklareerinud. Tema plaanid olid nutikad ning ta ajas võimalikult palju asju mustalt: üritustekorraldajad, kõrtsiturneed ja isegi osa reklaamitööd. Ent ikkagi. See kõlas liiga hästi, et tõsi olla.
Jakob Adler tasandas häält.
„Aga kõik peab klappima. Juuksekarva pealt. Mitte miski ei tohi olla vähem kui perfektne. Tagantjärele räägib rahvas sellest peost veel aastaid.”
„Tehtud.”
Adleri mobiil helises.
„Ma pean vastu võtma.” Ta tõusis ja läks eemale.
Lennie jäi istuma ja laskis kõigel kohale jõuda. Unelmate ülesanne. Mõte pani pea ringi käima.
Ta organiseerib peo. „Pidu” on vast vale sõna. Küsimus on etenduses, mis peab kinnitama, et Jakob Adler on ärimees, looma pildi edukast restoraniäri ettevõtjast ja investorist.
Lennie tõstis omaenda peegelpildi poole klaasi.
Samal hetkel haistis ta magusat parfüümi.
„Tere,” ütles vägagi tuttav hääl.
Ei, mõtles Lennie. Mitte praegu.
„Jennifer,” ütles Lennie ja tõusis püsti.
Nad andsid teineteisele põsemusi.
„Miks sa mu sõnumitele ei vasta?” küsis Jennifer Leone. Tema hääl tundus peenike. Ta oli ligitõmbavalt kaunis, seda tõika ei muutnud isegi viimastest täitesüstidest põsesarnadele jäänud sinikad ega väljailmumiseks halvasti valitud hetk.
„Kuule, kallikene, mul on natuke tegemist.”
„Kellega?”
„Ühe tuttava ärimehega.”
Jennifer istus diivanile. Lennie tundis, kuidas temas kohub viha. Tee minekut, mõtles ta. Kao ära. Hirm, et Jennifer võib stseeni teha, ajas teda närvi. Miski ei tohtinud praegust asja ohtu seada.
„Ma tahan valmis lehekülgi näha,” ütles Jennifer.
Tavaliselt kohtusid nad Täbys Jenniferi ühetoalises korteris, toimetuses, hotellitubades. Nii oli alati olnud. Kuni eelmise nädala ühe õhtuni. Marika Glans oli filmi esilinastusel. Pärast mõnda drinki Miss Voonis tundus mõeldamatu taksosse ronida ja Täbysse sõita, kui Linnégatan oli palju ligemal.
See oli sulaselge viga.
Jennifer nägi Lennie ja Marika magamistoas rippuvat Bert Sterni pilti, õhulise kangaga Marilyn Monroe sugestiivne portree hakkas talle meeldima ning ta nõudis, et saaks samamoodi poseerida. Nüüd ajas ta jonni. Ütles ikka ja jälle, et tahab pilte näha. Nendele, mis talle meeldisid, tegi punase huulepulgaga risti, täpselt nagu Monroegi. Tegelikult üsna armas.
„Helista Hockeyle,” ütles ta lühidalt. Fotoassistent töötas ööpäev läbi ja oleks võinud Jenniferi aidata, kui too poleks kasutanud pilte lihtsalt ettekäändena, et Lenniet kätte saada.
„Ei,” vastas Jennifer. Tema hääl muutus peenemaks.
„Leheküljed on toimetuses, helista Hockeyle või jäta järele.”
„Kuidas sa võid niimoodi teha?”
Hääl värises.
Jennifer Leone hakkas nutma.
Lennie hingas sügavalt. Tegi südame kõvaks. Jennifer pani kindlasti tähele, et ta on pinges. Lennie arvates nautis tüdruk olukorda. Ta tõstis jalad diivanile, sääred otse Jakob Adleri pintsaku peale.
„Võta ennast kokku,” ütles Lennie.
Jennifer peitis näo teatraalselt kätesse. Mõni laud eemal istuv seltskond vaatas nende poole.
„Jäta järele!”
Jennifer nuttis üha valjemini.
„Palun, räägime hiljem,” lausus Lennie.
„Kas sa tuled täna õhtul?” küsis Jennifer.
„Võib-olla.”
Jennifer tõstis häält.
„Mis võib-olla?”
„Ole vait,” sisistas Lennie.
„Ma ei suuda enam.”
„Okei, ma tulen täna õhtul,
