Leone rebis Jakob Adleri salvrätiku küljest tüki ja tupsutas silmaaluseid. Tõstis viimaks ometi jalad põrandale ja kadus oma ülikõrgetel kontsadel välisukse poole.
Lennie kummardus üle laua ja silus Jakob Adleri pintsaku siledaks. Ta vajus toolile, rüüpas suure sõõmu õlut ja hingas välja.
Kõva mats ja õlast raputamine.
Jakob Adler oli tagasi.
„No nii, oma daamidele sa mind ei tutvusta,” sõnas ta. „Kas ma pole küllalt peen?” Tema naer oli oktavi võrra kõrgem, kui oleks pidanud.
Lennie naeris kaasa.
„Kuhu me jäimegi? Jah, ma arvestan umbes saja viiekümne külalisega. Kõige lähedasematega,” ütles Jakob.
„Muidugi, anna mulle ainult nimed ja aadressid, siis organiseerin ma peened kutsed.”
„Kutsetega tegelen ma ise.”
„Kuidas tahad.”
„Sinu ülesanne on meelelahutus. Ma tahan, et mu meel saaks vägevasti lahutatud.”
Toodi piimapõrsas. Rustikaalne seakülg puidust alusel. Friikartulid ja kaste korviga kõrval. Jakob Adler tõstis toosti. Jutt veeres muudele asjadele. Suutäite vahel uhkustas ta oma uue mootorpaadiga. Kuuskümmend üheksa jalga pikk Ameerika luksusjaht. Väärt 15 miljonit. Lennie pingutas, et kuulata, ent tema mõtted kiskusid mujale. Jennifer Leone poole.
„Annab silmad ette enamikule, mis vee peal liigub,” lausus Jakob Adler.
„Mitu hobujõ...”
„Lennie, kurat võtaks, räägi nüüd. Kuidas sul Marikaga läheb?”
3.
NELJAPÄEV, 11. MAI
HILJA
Kell lähenes keskööle. Lauad oli täis kokteile ja viinapudeleid. Café Operas mürtsus vali bass ning tantsupõranda kohal sähvisid punased ja rohelised välgud. Solveig istus baaris ja tõstis oma kolmanda mojitoklaasi Fatima Niemi poole, kes ikka veel esimest klaasitäit valget veini limpsis.
„Ausalt öeldes peaksin vist oma blogi sinnapaika jätma ja midagi muud tegema,” sõnas Solveig.
Tema nägu õhetas ja keha oli pehme. Jookide mõjul oli ta meeldivalt lõdvestunud.
„Kõik saab korda,” ütles Fatima.
„Haiglaõeks hakkama või midagi sihukest.”
Sõbranna heitis talle skeptilise pilgu.
„Sa oleksid nädala aja pärast tüdinud.”
„Pärast seda, mis juhtus, ei saa ma enam kunagi mõnes toimetuses tööd.”
„Kas sa ei võiks siis algul vabakutseline olla?”
Solveig puhkes naerma.
„Sel juhul varjunime all.”
Ta pööras pead. Vaatas poodiumi, kus turvamees paarile noorele naisele tervituseks noogutas. Kaks trepiastet ja köis eraldasid tähtsaid külalisi kõikidest ülejäänutest. Algul nägi ta üksnes juukseid. Pikki ja plaatinablonde roosa nokkmütsi all.
„Issand, see on Jennifer Leone. Tead küll, see glamuurimodell,” ütles Solveig.
„Mina arvasin, et glamuurimodellid kadusid koos nullindatega,” lausus Fatima.
Solveig istus vagusi ja mõtles. Sellest võiks blogisse tõesti hea tekst saada. Tal oli postituse algus juba peas valmis.
Üheksakümnendate algul kaunistasid nad kõige ülemistel ajakirjariiulitel meesteajakirjade kaasi. Nad olid pärit Buråsist, Bollnäsist ja Skövdest. Rosersbergist, Kungsängenist ja Sollentunast. Blondeeritud, opereeritud rindadega ja sihiteadlikud. Nad tahtsid silma paista. Aastatuhande vahetuse paiku said nendest televisiooni tõsielusarjade staarid. Nad pidasid pidusid. Nad tülitsesid. Seksisid parimal saateajal. Üks skandaal järgnes teisele, need muutusid kõmulehereklaamide järjejuttudeks. Mõne aasta jooksul olid glamuurimodellid kõikjal. Kuhu nad kadusid?
„Mul tuli artikliidee. Viimased glamuurimodellid,” ütles ta Fatimale.
Sõbranna noogutas.
Solveig vaatas vipipoodiumi poole, kus Jennifer ühe suurema seltskonna juures platsi võttis. Ta tundis fotograaf Martin „Lennie Lee” Lenholmi tollele omase riietuse järgi ära. Valge liibuv ülikond, lahtine särgikaelus, kõlkuv kaelakett ja kirevad tossud.
„Tee see nüüd tühjaks, siis saan ma sulle dringi välja teha,” ütles Solveig Fatimale.
„Nojah. Ma pean tõesti viimase metroorongiga koju jõudma.”
„Otsusta siis kähku, mida sa tahad.”
„Ei saa. Mul on homme politseikõrgkoolis kehalised katsed.”
„Igatahes on minul veel ühte drinki vaja,” sõnas Solveig.
Ta trügis mööda mõnest mehest, kes tundusid pärast mingit after work’i sinna jäänud olevat, ning tal õnnestus baarmeni tähelepanu köita ja tellida kaks vodkat Red Bulliga. Fatima mõtleb kindlasti ümber. Oodates mõtles ta endiselt oma idee peale. Mõnest glamuurimodellist sai jalgpalluriproua, teised said lapse ja kadusid. Aga ülejäänud? Jennifer Leone ja ülejäänud, kes alles on. Kes nad on? Millest nad elavad? Baarmen mõõtis liialdatult tüdinud ilmel viina. Kolmsada kakskümmend krooni. Dringid olid kahes kõrges plastklaasis.
Ta läks oma kohale tagasi.
„Võta, kui oled ümber mõelnud.”
Fatima oli kohmetu näoga.
„Ma tõesti ei või enam juua. Need katsed on minu jaoks olulised.”
***
DJ-puldi taga istuv kutt tõstis käed üles. Vali elektrooniline rütm tuksles. Õhk oli paks. Fatima oli koju läinud ja mõlemad klaasid Solveigi ees olid tühjad. Idee tundus aina parem.
Viimased glamuurimodellid.
Ta jälgis turvameest. Kui ta sinna läheb, ei tohi ta kõhelda, väikseimgi ebakindluse märk, ja teda ei lasta eluilmaski üles.
Baaripukilt maha roninud, lõi ta korraks vaaruma.
Poolele teele jõudnud, nägi ta, kuidas turvamees hakkas saatjasse rääkima.
Äkitselt lahkus ta oma kohalt.
Tee oli vaba.
Solveig trügis paksult mingitud tüdrukutest ja vahajas särgis meestest mööda. Tallaalune kleepus, midagi krigises – klaasikillud.
Kibekähku kahest trepiastmest üles.
Ta
