rõõmsalt nagu kallile sõbrale, keda pole ammu näinud.
Lennie tõusis.
Oli pisut hämmeldunud näoga, otsekui peaks järele mõtlema. Solveig tuli ligemale. Lennie sirutas käed ja embas teda.
„Visby 2009, eks ole?” ütles mees.
Solveig vaatas talle silma.
„Ei,” vastas ta. „Kungsgatan 2013.”
Pärast toda lörtsiselt halli veebruaripäeva, kui ta „väärsammu tegi” – nagu tema toonane ülemus ütles, kui ta oma kabinetti kutsus – oli tema eneseusaldus kähku maha kooritud. Nagu juustunoaga. Viilhaaval, päevast päeva. Nüüd ta naeris. Alkohol kihises kehas, muutis ta taas enesekindlaks.
„Ah soo...” sõnas Lennie.
„Ma tegin sinuga intervjuu seoses pankrotilooga, tead küll, kui sa rõivaste peale panuse tegid.”
Lennie Leele kõige ligemal istuv naine heitis Solveigile terava pilgu. Jennifer tundis ära mehe kallima Marika Glansi. Temaga koos oligi Lennie asutanud firma, mis pidi hakkama äpi abil seksikat aluspesu, spordipükse ja sulejopesid müüma. Firma oli ainult paar kuud tegutsenud, kui hakkasid tulema kaebused plagiaadi ja tarnijatele maksmata jäetud arvete kohta.
„Ajakirjanik, kui tore. Võta istet,” lausus Lennie.
Ta valas jää-ämbris olevast magnumpudelist* klaasitäie šampanjat ja andis Solveigile ning tutvustas seltskonda. Kumera diivani ühes otsas istus Jennifer Leone, kellel olid kõige suuremad ümmargused silmad, mida Solveig üldse näinud oli, ja naeratades ilmusid tema põskedesse lohud. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli tal üks suvehitt olnud. Laul oli ammu unustatud, aga tuli ette, et Jennifer ikka veel Altovalles – Högtalenis asuvas kohvikus, mida pidas Fatima Niemi isa – kapsaks lapatud kõmuajakirjade tagumistel lehekülgedel välja ilmus. Adina Blom, Natalie Holmin ja Lily Hallqvist oleksid võinud kolmikud olla. Lopsakaks süstitud huuled, Prantsuse maniküür ja lühikesed liibuvad ilma õlapaelteta kleidid. Carlos Palm oli Glam Magazine’i toimetaja ning kandis velvetpintsakut, rohelisi chino-pükse ja täpilist kikilipsu, otsekui töötaks ta mõnes tõsises kultuuriajakirjas. Teises otsas istuv Elina Olsson oli kõige tugevamini mingitud ja tema pilk kuidagi närviline, otsiv. Solveig ei suutnud otsustada, kas ta on kärsitu või närvis.
Ta istus Elina ja Carlose vahele.
Lennie ei esitanud tema lahtilaskmise kohta ühtegi küsimust. Võib-olla ei lugenud ta sellealast ajakirjandust või siis ei hoolinud.
Ta ainult naeratas laialt.
„Kas meist tuleb artikkel?”
Solveig tundis, kuidas tema eneseusaldus kasvab.
„Jah,” vastas ta. „Ma kavatsen glamuurikultuurist pika artikli kirjutada.”
Carlos Palm lõi särama. Ütles, et kui kõik mõtleksid nii nagu Solveig ja julgeksid kirjutada pikki jutustavaid tekste, poleks ajakirjade kriisi kunagi tekkinud. Ta jõudis jutuga oma tööni, ütles, et pealiskaudsusele, kitsast valdkonda käsitlevate süvitsi minevate kirjutiste arvel laiutavatele publikumenu jahtivatele lühikestele artiklitele vastu seismine nõuab julgust.
„Nüüd, kui internet on tasuta pilte täis, on jutustamine ainus, mille abil me konkurentsis püsime.”
„Lase lõdvaks, mees,” lausus Lennie.
„Kvaliteetne lugemine on meie ainus päästerõngas,” kinnitas Carlos.
Solveig oli vaevu uskunud, et Glam Magazine alles on. Toimetaja monoloog võiks taustaks olla, koos selle teise tõsiasjaga. Ta peaks hiljem Carlosega sellest intervjuu tegema. Naised pakkusid talle rohkem huvi. Oma blondide juuksepahmakate ja saledate standardkehadega ei tundunud nad eemalt vaadates kuigi palju üle kahekümne olevat. Nüüd pani ta tähele, et nad on vanemad. Nende hääled olid madalamad. Läbi meigi paistsid silmanurkades olevad kortsukesed.
„Kes jooke juurde muretseb?” küsis Marika Glans. Erinevalt ülejäänud seltskonnast ei olnud tema ilmes mingit lipitsemist. Tundus, et tema juba ilmaasjata ei naerata.
Solveig vaatas Jennifer Leonele otsa. Tolle silmades oli tõepoolest midagi.
„Millest sa modellina unistad?” küsis ta.
Jennifer puhkes naerma.
„Kullake, ma olen juba kõik teinud. Ma olen olnud FHM*-s, Sports Illustrated’is ja Playboys. Ma olen koos ühe hardrockbändiga ümber maailma reisinud. Ma olen Araabia printsiga kõrbes võrkpalli mänginud. Lasknud ennast jämeda boamao embuses pildistada. Saad aru küll.”
„Oi, madu. Mis tunne oli?”
Solveig pidi just klaasi suu juurde tõstma, kui Jennifer Leone kummardus, tal käest kinni võttis ja sõrmed lahti painutas.
„Lase lahti.”
„Ei tea miks?”
„Näe, niimoodi hoitakse.” Jennifer võttis pokaalijala pöidla ja nimetissõrme vahele ning ajas kolm vaba sõrme harali. Tema pikad küüned olid leopardimustriliseks lakitud.
„Jaa, see on tõesti oluline,” lausus Elina Olsson sarkastiliselt.
„Ja siis võib niimoodi teha.” Jennifer keerutas enda ees olevat šampanjaklaasi.
„Ära nüüd üle ka pinguta,” lausus Elina.
Solveig võttis klaasi teistmoodi kätte.
„Kas tunned?” küsis Jennifer.
Solveig ei olnud kindel, mida ta silmas peab. Šampanja maitses hästi, hoia kuidas tahad. Süsihappegaasi mullid olid nagu pärlid keele peal.
„Kuule, ajakirjanik,” sõnas Lennie. „Mis su nimi nüüd oligi?”
„Solveig Berg.”
Lennie uuris teda pikalt, otsekui mõõdaks pilguga.
Sa peaksid ennast pildistada laskma. Kui sa tahad minu maagiast päriselt aru saada, siis on mul sulle pärast nädalavahetust tegelikult üks töö pakkuda.”
„Mis töö?”
„Me paneme su kaamera ette. Nagu modelli.”
Lennie muigas kõveralt.
„Kui sa julged.”
Valjuhäälditest voogas Lady Gaga Bad Romance. Jennifer Leone tõi kuuldavale õnneliku kiljatuse ja hakkas kaasa laulma. Kui refrään kätte jõudis, tõusis ta püsti. Painutas ülakeha ette, nii et juuksed lendlesid laias kaares. Marika Glans nihkus oma peikale ligemale. Jennifer hööritas puusi, pani käed kuklale ja libistas neid aeglaselt üle rangluude. Ta vaatas kogu aeg Lennie Leele otsa.
Lennie suudles Marikat põsele, kuid Solveig märkas tema ilmes muudatust. Mehe pilk vilas.
Jennifer Leone võttis randmelt Michael Korsi roosa käekella ja kõigutas seda Lennie nina ees.
Marika sosistas talle midagi kõrva.
