sa käid vannitoa ja elutoa vahet. Sa kustutasid tuled, pesid hambad, valmistusid ise ka voodisse minema.
Ma ei uinunud kohe. Hakkasin hoopis telefonis netist infot otsima, kirjutasin otsingusõnaks „väikelapse öised hirmuhood“ ja uurisin hoolega terviseportaali, ajaleheartikleid ja perekooli saiti. Lugesin läbi hulga artikleid ja mõtlesin põhjalikult järele, kas Ivanil võivad juba olla öised hirmuhood – need paistavad tekkivat pigem veidi vanematel lastel – ja jõudsin järeldusele. Ivanil on öised hirmuhood, sellepärast ta öösiti nii palju nutabki. Alati algab see õhtul umbes tund pärast uinumist. Täpselt nagu internetist leitud kirjeldustes. Ma tegin ühest artiklist ekraanipildi ja saatsin sulle sõnumi. „Vaata seda, ma usun, et Ivanil on öised hirmuhood,“ kirjutasin ma. Sa ei vastanud. Magamistoas valitses vaikus. Mõtlesin, et äkki jõudsid magama jääda või loed ega viitsi vastata. Siis jäin magama.
Ärgates on peaaegu väljapuhanud tunne. Kass ei kräununud Ivani ukse taga, nagu ta mõnikord teeb, ja pärast kesköist ärkamist sõi Ivan öö jooksul ainult kaks korda. Ta on heas tujus ja roomab meie ajutiselt asemelt põrandal ukse poole, korterisse seiklusi otsima. Ma võtan ta sülle ja ütlen, et nüüd läheme ja ajame issi üles. Ust avades kohtame kassi, kes laseb endale natuke pai teha, ka tema on äsja ärganud, siis läheme magamistuppa, kus oled sina.
Panen Ivani voodile, et ta saaks sinuni roomata ja sa näeksid teda esimese asjana, kui silmad avad. Ütlen „tere hommikust, issi!“ häälega, mida kasutan siis, kui tegelikult kõnelen Ivaniga, aga jutt on suunatud mõnele täiskasvanule. Enamasti sulle. Ivan võtab sihiks voodi peatsi, aga vaevalt on ta roomama hakanud, kui näen, et midagi on valesti. Sa lamad hoopis teisiti, kui tavaliselt magades. Kõveras ja kookus, külili, sinu nägu on surutud patja. Sinu nahk on teist värvi. Heledam kui tavaliselt. Elutu.
Ma ei julge sinu puudutada sinu pahkluud, mis minu juures jalutsis teki alt välja turritab. Katsun siiski. Pahkluu on jahe. Hele. Minu sõrmede all tumm. Seal ei voola veri. Sa ei ole enam seal. Sa oled surnud.
Nüüd toimub kõik reflekside najal. Ma võtan Ivani sülle ja hoian ühe käega teda, samal ajal kui aju kõik tunded välja lülitab ja hakkan tegutsema ratsionaalselt, ratsionaalsemalt kui kunagi varem. Helistan häirekeskusse ja kui kõne vastu võetakse, siis annan ühe hingetõmbega teada, mis on juhtunud, mis mu nimi on, mis sinu nimi on, kus me elame ja mis on meie uksekood. Te peate kohe tulema, silmapilk, ma ei saa siin rohkem olla, lõpetan ma. Ivan sirutub voodi poole ja ma hoian teda kõvasti, natuke liiga kõvasti, vastu oma puusa.
Häirekeskuse naine palub rääkida aeglasemalt ja katsuda su kaelalt pulssi ja mina ütlen, et sel pole mõtet, aga katsun ikka. Ivan puusal ning telefon õla ja kõrva vahele surutud, otsin vaba käega sinu kaelalt pulssi. Sinu kael on jahe. See ei ela. Ma ütlen naisele uuesti, et ei õnnestu, seal ei ole kedagi, ta ei ela.
Ma ei tea, miks ma seda teen, aga haaran su õlast. Keeran su keha, kuigi tean, et sa oled surnud. Sa oled raske ja ma kaotan tasakaalu ja kukun sulle peaaegu otsa, kui su näo ülespoole pööran. Sinu vasak põsk tuleb padja küljes lahti ja nahk on helekollane ja riide vastas olemisest kortsus. Vastu patja olnud silm on veidi lahti. Sinu sinine silm ei ole nii sinine, nagu oli olnud. See on hall ega vaata enam kunagi mind ega meie poega. Avatud silma nähes lasen su õlast lahti. Sinu keha vajub samasse asendisse, kust selle välja tõmbasin. Sa oled nii surnud, nagu üks inimene saab olla, ja ma pean siit toast minema saama.
Ma ütlen seda häirekeskuse naisele ja lõpetan kõne. Keeran Ivani teki sisse ja sean endale kõhukoti ümber, panen lapse kotti ja võtan kampsuni õlgadele. Panen kassi vannituppa kinni, enne minekut jätan talle veel süüa ja juua. Ma tean, et järgmine inimene, kes korterisse astub, ei ole mina. Kass ei tohi jalga lasta.
Lähen välja. Sõidan liftiga alla, astun õue, istun pingile. Ootan kiirabi. Väljas hakkab valgeks minema.
Nende tulekuni läheb vähemalt pool tundi. Nüüd ma valetan. Nad tulevad paari minutiga, aga see tundub nagu pool tundi. Seal me istume, mina pidžaamas ja kampsunis, Ivan kõhukotis ja tekis, naabrid vaatavad meid, kui lähevad meist mööda tööle ja lapsi lasteaeda viima. Keegi ei ütle midagi. Mõni pöörab pilgu ära, mõni noogutab enne tervituseks. Ma noogutan vastu. Mõistan, et peaksin kellelegi helistama. Ma ei tea, kellele. Helistan su vanemale vennale. Nüüd tuleb kiirabi.
MAI 2009
Ma ei peta sind kunagi, ütled sa ja vaatad mind voodis mõne sentimeetri kauguselt. Huvitav, kas see tähendab, et ainult mind ei peta, või jagasid praegu laiemat moraalset tõekspidamist. See ei ole selge. Sinuga on tihtipeale nii. Sa ütled midagi, ilma keerutamata, nendid midagi, mis kõlab lihtsalt, aga tekitab minus lisaküsimusi, mida ma ei julge veel esitada. Minu meelest on see põnev. Sa oled huvitav inimene ja sa meeldid mulle. Väga.
Me lebame alasti sinu lagedas, peaaegu mööblivabas korteris Hornstullis Långholmsgatanil. Aknad on ainult ühele poole, tuuletõmmet tekitada ei saa ja on kohutavalt palav. Pole kardinaid, et varjuks ette tõmmata, päike sirab päevad läbi. Aga me oleme sinu juures, sest siin tunned sa end kõige paremini. Ja mina ei ole väga nõudlik. Oleme nüüd siin tihti. Sinu korteris, sinu voodis, alasti.
Järgmisel päeval pärast esimest õhtut maandume siia pärast veel üht pidu, mille veetsime kokkupõimununa, seekord tänavakohvikus diivanil teki all. Paistis, et kaua pole enam võimalik venitada, mulle piisas ühest ööpäevast, et tõestada, mida ma nüüd tahtsingi tõestada, ja ilmselt jätkus sellest ka sulle. Mina pomisen „ahah, vat kui tore“ ja mõtlen kordadele, kui ma ise teist petsin. Mõtlen, et sellist asja on raske lubada, aga arvan, et see on ilus seisukoht. See ütleb midagi sinu kohta. Ma tunnen sind nüüd kaks nädalat. Sa äratad minus ääretut huvi, aga ohjeldan end. Püüan mitte küsida rohkem kui sina minult, minu kohta. Ja sa ei küsi eriti midagi. Nii et hoian ka ennast tagasi.
Esimest korda sinu juures küsisin, kas sa oled siia äsja kolinud. Siin ei olnud eriti asju. Tühi esik, elutoas diivan, telekas ja nurgas väike kirjutuslaud. Sellel arvuti, millel ja millelt sa töötad, ja väikesi märkmeid täis märkmepaberid. Sul on ilus käekiri, tähed väikesed, isegi trükitähed on väikesed. Tookord ma ei saanud aru, aga nimed paberitel kuulusid sinu klientidele, produktsioonifirmadele. „Backup Callboy“ seisis ühel. „Tee Annelie’ meil korda“ teisel. „Server Camp David“ kolmandal. Ühel paberil seisis trükitähtedega lihtsalt „EI KUNAGI ENAM“. Kui küsisin, mis see tähendab, siis sa vastasid, et see on meeldetuletus iseendale, et ära võta nii palju tööd nagu aasta tagasi. Rääkisid, et tapsid end peaaegu ära. Töötasid ööl ja päeval ja kaotasid hulga kilosid. Sedasi ei tee sa enam kunagi. Ma vastasin, et ka mina töötan palju ja minu töö tähendab palju õhtuid ja öid. Selle peale ütlesid sina, et „aga tule sealt siis ära“, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas. Nagu ei avaldaks minu töö sulle mingit muljet. Ma usun, et siis armusin sinusse veelgi enam.
Magamistoas: voodi ja tõstepink. Kõik. Ei vaipu põrandal, ei kardinaid akende ees, seinal vaid plakat, kus pilvelõhkuja kõrval ripub üksik pilv.
Kui küsisin, kas oled sinna just kolinud, siis ei saanud sa nagu aru, et miks ma küsin. Sa vastasid, et oled siin elanud kaheksa aastat. Sinu jaoks oli korteris piisavalt palju asju. Ütlesid, et lapsepõlvekodus olid igal pool vidinad ja sa ise nii ei taha. Et asjade kogumisest, vidinatest ja tolmust tekib sul paanika. Ma mõtlesin, et võib-olla oled selle kõigega jõudnud ekstreemsele tasemele ja kas sa tõesti kasutad korrapäraselt tõstepinki? Minu meelest oli sul imelik keha. Minu meelest muutis see sind huvitavaks.
Praegu piisas sellest, et sul on ainult voodi. Siin veedame õhtud, ööd, hommikupoolikud ja osa nädalavahetustest. Kui süüa tahame, siis läheme välja, kui välja läheme, siis jalutame palju. Siis hoiad sa mul ümbert kinni ja ma armastan, et sa oled pikk. Mulle meeldib
