ma olen, ikka seesama Marnie, ainult praegu on kõik veel palju hullem, kuna – kuradi kurat – on mu pulmapäev, päev, mis peaks olema täielikult minu ja selle mehe päralt, kes väitis, et ta armastab mind, aga praegu on valgus liiga ere, mesilaste sumin liiga vali ning Noah on käed taskusse surunud ja ta tiirutab maha vahtides ringiratast.
Ja kõik see on nii paganama ebaõiglane, sest kurat võtaks, tema hakkas mind esimesena armastama. See oli tema, kes leidis, et meil on aeg koos elama hakata; mees, kes on sedavõrd seikluslik ja imeline, et tegi mulle abieluettepaneku just selleks üüritud purilennukis – taipamata, et üleval on müra niivõrd vali, et ta peab karjuma, tuulehoog rebib tal kihlasõrmuse käest ning lennutab selle taevasse ja ta peab uue ostma.
Lisaks kirjutas ta laulu, mida pulmas ette kanda; laulu meie armastusest. Ja räägib mulle pidevalt, kuidas ta mind armastab. Iga reede pärastlõunal toob ta mulle kotitäie mandleid šokolaadis. Lakib mu varbaküüsi … ja paneb mu jaoks vanni ümber küünlad põlema. Ja iga kord, kui ma oma perekonna järele igatsen ja end pisut nukrana tunnen, teatab tema, et meil on popipäev, me jääme koju ning veedame päeva pidžaamat seljast võtmata otse topsist jäätist süües ja õlut juues.
Ja nüüd on ta siis peast segi läinud.
See on paanikahoog, muud ei midagi. Tõmban sügavalt hinge ja võtan tal käest. „Noah,“ kuulen end ütlemas. „Kõik on hästi, kullake, hinga sügavalt. Näe, istume. Hingame koos mõned korrad sügavalt,“ ütlen.
„Marnie, kuula mind, ma armastan sind liiga palju, et sinuga niimoodi käituda. Sellest ei tule midagi välja. Meil ei tule midagi välja. Nüüd saan ma sellest aru. Mul on väga kahju, musi, aga ma ei suuda seda teha.“
„Muidugi tuleb see meil välja,“ kuulen end vastamas. „Me armastame teineteist ja muu polegi …“
„Ei! See pole nii. Teineteise armastamisest ei piisa. Kas sa arvad, et ma tahan sinuga niimoodi käituda? Marnie, ma olen omadega täiesti sassis. Ma ei ole valmis kogu seda abikaasavärki läbi tegema. Ma arvasin, et olen, aga ma pean enne veel igasuguseid asju tegema. Ma ei tule sellega toime, musi.“
Mu suu tõmbub kuivaks. „Kas sul on keegi teine? Mõni teine naine?“
„Ei,“ vastab tema. Ta pilk vilab. „Jumaluke, ei! Mitte kedagi ei ole. Asi pole selles.“
„Milles. Asi. Siis. On.“
„Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma lihtsalt ei suuda seda abielutõotust anda. Ma ei saa veel paikseks jääda, saada meheks muruniitjaga.“
„Muruniitjaga? Mida kuradit on muruniitjal selle kõigega pistmist?“
Ta jääb vait.
„Kas asi on jäävuses? Kas seda muruniitja tähendabki? Mida põrgut sa selle muruniitjaga öelda tahad?“
Ta varjab näo kätega ja istub kõrgesse rohtu.
Ma hakkan naerma. „Oi, ma saan aru, mis värk on! Te istusite Whipple’iga terve öö üleval, on nii? Ja nüüd oled sa pohmellis ja magamata ja ilmselt on sul ka vedelikupuudus. Sa pead iga mõne tunni tagant sööma ja öösel vähemalt kuus tundi magama, muidu keerad sa ära.“
Ta ei vasta mulle, vaid lihtsalt surub pead käte vahele.
„Kurat võtaks, Noah Spinnaker. Inimesed ootavad meid ja sul on vaja veidi magada, paari tabletti ibuprofeeni ja paari liitrit jäävett, ehk koguni üht Verist Maryt ja võib-olla ka hamburgerit sibularõngastega, ja oledki jälle kombes.“
Asi on hullumeelsusele vaatamata äkitselt täiesti klaar.
Potsatan rohule mehe kõrvale. Mina olen ainus, kes saab ta päästa, ja temaga abiellumine on selleks ainus võimalus; jah, mu kleidil on nüüd muru- ja ilmselt ka poriplekid, aga see ei lähe mulle korda. Silitan ta selga, ta ilusat lihaselist selga, mida ma olen tuhat korda silitanud ja mida ma tahaksin silitada järgmised viiskümmend aastat.
„Noah, kallis, kõik on hästi. Kuula mind, sa oled mulle kallim kui elu ja ma tean, et me oleme kokku loodud ja meid ootab õnnelik abielu.“
„Ei,“ pobiseb tema oma käsivarre vastas. „Sellest ei tule midagi välja.“
„Tuleb küll, usu mind. Ja kui ei tulegi – mis siis sellest? Siis lahutame. Inimesed teevad seda kogu aeg.“
Järgneb vaikus ja siis ta ütleb: „Lahutus on nii jube.“
Selgitan talle, kui palju jubedam oleks see, kui üks meist peab kirikusse kõndima ja mu vanemate ning kõigi seal istuvate inimeste südame murdma teatega, et muruniitjate pärast ei tulegi mingeid pulmi.
Hetk hiljem küsib mees: „Mis siis, kui me teeme kohutava vea?“
„See ei ole viga,“ kinnitan ja taipan, et usun seda kogu südamest. „Aga nii või teisiti, teeme selle vea ära, kui tarvis! Mis sellest siis on? Noah, see ju ongi elu. Läbikukkumine ja vigade tegemine ja samal ajal järgmisteks kordadeks lahenduste otsimine. Vähemasti oleme me elus ja katsetame erinevate asjadega. Kuule – lihtsalt teeme selle ära. Kui homme on tarvis lahutada, siis teeme seda ka. Aga täna läheme kirikusse ja lausume valjusti neid sõnu ja kõik plaksutavad meile ja siis tantsime valssi ja sööme pulmatorti ja seejärel läheme pulmareisile, kuna Costa Rical purjelauaga sõitmine kõlab igati hästi, on ju? Ja siis tuleme tagasi ja kui tahame, siis lahutame.“
„Oh issand, sa oled segane,“ ütleb tema. „Sa oled täiesti sajaga metsa poole.“
„Hetkel on keeruline täie kindlusega öelda, kumb meist rohkem metsa poole on,“ tähendan vaikselt. „Nii, minek. Lähme ja joome oma suure vea terviseks!“
Ta on mul peos. Märkan teatava üllatusega, et olen temast tugevam ja olen seda alati olnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
