jutuajamised asjadest, mis teevad ai-ai, ja sellest, kuidas vihmaussid kõnniteel mõnikord solvuvad, ja nad teavad, miks kollane rasvakriit on kõige vastikum, aga punane on seevastu kena. Kujutate ette? Nad teavad, milline iseloom on rasvakriitidel.“
Ta naerab ja sirutab jalad välja. „Ma rääkisin sellest ükspäev oma isale ja ta ei saanud asjast üldse aru. Tema leiab otse loomulikult, et ma peaksin tegelema millegi natuke … täiskasvanulikumaga. Tegelikult meeldiks talle, kui ma huvituksin ärist.“ Tüdruk jääb vait, muutub kohmetuks ja lisab: „Mu isa on tegelikult tore inimene, aga teate, ta maksis kinni mu väga kalli kolledži, ja mina võtsin kätte ja hakkasin abiõpetajaks. Mu õde – vaat tema üle on isal põhjust uhkust tunda. Temast sai keemiateadlane. Aga mina – ei midagi. Niisiis ütlesin ma isale: „Vaata, paps, sul on üks erakordne ja üks tavaline tütar, ja üks hea tulemus kahe tütre kohta polegi nii väga laita.“
„Kuula mind,“ ütlen. Kuuldu on mu oimetuks võtnud. „Lähme koos välja. Ma tahan siit minema saada. Näed, kuidas negatiivne energia klaveri ümbruses koguneb? Näed? Õhk on selles kohas natuke tumedam. Ma arvan, et me peaksime välja minema ja natuke ehtsat õhku hingama.“
Tüdruk näib end pisut ebakindlalt tundvat. „Ehk ma peaksin Noah üles otsima. Kus ta on?“
Me mõlemad tajume korraga enda ümber keevat pidu, väikeseid omavahel suhtlevaid inimrühmasid, Wendyt söögitoas õukonda juhtimas ja oma hirskavat naeru naermas.
Ütlen tüdrukule, et Noah on koos oma sõbra Whipple’iga kuskile läinud. Need kaks on lahutamatud. On parem, kui ta mõnda asja mehe kohta kohe teada saab.
„Ah jaa. Ma olen Whipple’i kohta palju kuulunud,“ tunnistab tüdruk. „Äkki peaksin nendega rääkima. Ütlema Whipple’ile, et minust ei saa sellist naist, kes mehe sõpru tõrjuma hakkab.“
„Mina ütlen, et sa peaksid koos minuga välja tulema. Whipple võib oodata. Mõistagi oled sina siin aukülaline, niisiis peame oma väljumise niimoodi ajastama, et keegi meid takistama ei hakkaks. Oskad sa hästi hiilida? Lihtsalt järgne mulle, ja jumala pärast, väldi igasugust silmsidet.“ Haaran tal käest ning me asume teele, pilk maas, sibame mööda tagumist koridori ja sealt edasi läbi köögi.
Teenijapiigad pesevad seal kandikuid ja üks neist – Mavis, ma märkasin, et ta on armunud UPS-i kullerisse, kes täna siin käis – hõikab mulle: „Väljas on külm, proua Holliday,“ ja mina vastan, et tuleme varsti tagasi teed jooma.
Viimaks olemegi väljas ning öine õhk on nii külm ja terav, et peame sügavalt hinge tõmbama. Avaras tagahoovis, mis on suur nagu golfiväljak ja kus hekid ja roosiaed ulatuvad tiigini välja, on imetore. Kollane valgus voolab läbi peosaali akende välja terrassile ja aeda valgustavad kümned valgusallikad: valged paberkotid, mis ümbritsevad elektroonilisi küünlaid.
Öö on sedavõrd täiuslik, et ma ei pane sugugi imeks, kui hõljuma hakkab lumehelbeid, otsekui oleks keegi kuskil meie meeleheaks lülitile vajutanud.
„Oh heldeke!“ ütleb Marnie käsi välja sirutades. „Sa vaata vaid! Minu kandis sajab lund nii harva! See on imeline!“
„Selle aasta esimene lumi,“ vastan. „Inimesed rõõmustavad selle üle alati.“
„Noah rääkis mulle, et te kasvasite siin üles. Kas te tunnete sellest kohast vahel puudust ka?“
„Ei,“ vastan mina. „Mitte nüüd, kui mul on Brooklyn.“
Räägin talle oma pöörasest majast ja jaburast väikesest kogukonnast: lastest ja vanematest ja vanuritest, kes üksteise korteritest sisse ja välja käivad ja oma lugusid jutustavad ja üksteist õpetavad ja kõiki kamandavad. Räägin talle Lolast, oma parimast sõbrast kõrvalkorterist, kes kakskümmend aastat tagasi abikaasa kaotas, ning Jessicast ja tema armsast naksakast pojast ja sellest, kuidas nad kõik nii väga armastust vajavad ja ometi iga kord hirmu tunnevad, kui armastus nende lähedusse satub – ja siis, kuna Marnie peab seda teadma, selgitan talle kogu nendega seotud kosjasobitamise värki: nimelt ma paratamatult lihtsalt näen, kes kelle juurde kuulub. Mõtlen, et räägin talle ka Patrickust, kuid jään siis vait, kuna tüdruku silmad on suureks veninud ja ta küsib: „Kas te tegelete kosjasobitamisega?“
Ja ongi olemas! Siin me olemegi, just siin, kuhu pidime jõudma.
„Jah. Mul on selline veider tunnetus, mis paneb mind nägema inimesi, kes peavad koos olema. Sul on see ju samuti olemas, eks ole?“
Ta vahib mulle otsa. „Kuidas te seda teadsite? Ma olen terve elu ringi käinud ja selliste asjade peale mõelnud. Ma näen kahte inimest ja lihtsalt tean, et nad kuuluvad kokku; ma ei tea kuidas, aga ma tean. Ma lihtsalt … tean seda.“
„Jah, minuga on samamoodi.“
Olen vait ja sunnin teda mõttes edasi rääkima.
„Kõige paremini õnnestus see mul siis, kui ma oma õele abikaasa leidsin,“ tähendab ta viimaks. „Ta oli mu toakaaslase vend ja ma kohtusin temaga, kui ta tuli mu toakaaslast jõuluvaheajale viima, ja teadsin kohe samal hetkel, et ta Natalie jaoks see õige mees. Ma ei suutnud enam millestki muust mõelda. Mul oli tunne, et mu süda ei lakka valutamast enne, kui ma olen saanud neid tutvustada. Ja tõepoolest, kui nad kohtusid – see oli tõeline tulevärk. Nad armusid peaaegu silmapilkselt. Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin, aga teadsin.“
„Muidugi teadsid,“ ütlen vaikselt.
Vaatan aeda ja puid, mis mõjuvad valge lumise taeva taustal varjudena, ja tahaksin tänutundest pikali kukkuda. Ongi korras: minu elutee on otsa saamas ja universum saatis mulle selle tüdruku. Viimaks ometi.
„Sul on palju andeid,“ ütlen, kui ma viimaks taas rääkida suudan.
„Kas see on teie meelest anne? Mulle endale tundub, et ma olen lihtsalt see inimene, kes istub ja mõtleb: „Oi, minu töökaaslane Melinda peaks kohtuma selle kutiga, kes pärast tunde jalgpallitrenne juhendab, kuna nad sobivad omavahel kokku.“ Mu õde leiutab samal ajal asju, mis päästavad maailma, samas kui minu aju aur kulub enamasti märkamiseks, kes mu lähikonnas armuda võiksid. Kah mul asi.“
Tunnen, kuidas süda nii valjusti peksab, et pean sõrmed enda taltsutamiseks kõvasti kokku suruma. „Kuula mind,“ ütlen, „armastuse puhul tuleb arvestada ühe laostava tõsiasjaga: nimelt on see tõepoolest täpselt nii oluline, nagu inimesed väidavad seda olevat, ja tegemist pole kindlustuspoliisiga üksinduse vastu. Armastus tähendab kõike. Terve universum püsib selle najal püsti.“
„Nojah. See ei ole olulisem kui vähiravi leidmine.“
„Jah, on küll. See on elujõud. Tegelikult on see kõik, mis olemas on.“
Ta põimib käsivarred ümber keha ja ma vaatan, kuidas lumehelbed pehmelt ta käsivartele heljuvad.
„Mõnikord,“ tunnistab tüdruk, „näen ma inimeste ümber värve. Ja väikeseid tulukesi. Mu perekond tunneks seda kuuldes õudust. Nemad peaksid seda arvatavasti mingiks neuroloogiliseks hälbeks. Aga mina näen – kerget sädemevihma, mis tekib justkui tühja koha pealt.“
„Ma tean. See on tegelikult lihtsalt mõtete energia,“ ütlen tüdrukule. Ning seejärel surun hambad huulde ja asun otse asja kallale. „Kas sa kasutad teinekord ka mõtteid, et mingeid asju juhtuma panna? Kasvõi lõbu pärast?“
„Mismoodi?“
