kellel on punased juuksed. Kiirgame talle mõned mõtted. Saadame valget valgust. Tee seda ja vaata, mis edasi juhtub.“
Me oleme mõlemad vait. Ma lasen naisel kümmelda kumavas valges valguses, nagu ma seda ikka teen. Ja tõepoolest, umbes kolmekümne sekundi möödudes paneb ta joogi käest ja vaatab toas ringi, otsekui oleks kuulnud kedagi end hüüdvat. Marnie naerab vaimustatult.
„Nägid? Me tulime sellega toime! Me saatsime talle midagi head ja see jõudis temani,“ ütlen.
„Oot-oot! Kas see on energia? Toimib see alati?“
„Mitte alati. Mõnikord punnitakse vastu. Mina teen seda üksnes lõbu pärast. Kosjasobitamine – vaat see tundub kusagilt mujalt tulevat. Otsekui keegi näitaks mulle, millised inimesed peavad koos olema.“
Ta silmitseb mind huvitatult. Punased laigud tüdruku põskedel kumavad eredalt. „Kas sa siis oled välja mõelnud, kuidas endale kosjasobitajana elatist teenida? Ehk pean ma ise sama tegema.“
„Oi, kullake. Ma teenin elatist, olles mina ise. Ma olen aru saanud, et seesama intuitsioon, mis lubab mul teada, millised inimesed kokku sobivad, juhatab mind ühtlasi just sinna, kus ma olema pean. Mul pole alates hetkest, mil ma otsustasin hakata elama nii, nagu ma tahan, millestki puudust olnud.“
„Oh sa,“ ütleb tüdruk ja naerab. „Ma kujutan ette ennast seda oma isale selgitamas.“ Seejärel haarab ta mu käe pihku. „Hei! Kas sa tuled meie pulma? Ma väga-väga tahan, et sa tuleksid.“
„Muidugi tulen,“ vastan. Kui ma sel ajal veel elus olen. Kui ma vähegi saan.
Ja just sel hetkel otsustab universum, et nüüd aitab küll, ning tagumisest uksest väljub Noah, kes pikkade sammudega meie poole astub. Otsekui mees, kel on täita pisut tüütu ülesanne.
„Ma olen teid igalt poolt otsinud,“ ütleb mees. „Oh taevas, lund sajab! Ja teil pole isegi mantleid seljas.“
„Mul pole seda vajagi,“ vastab Marnie. „Vaata, kuidas lumi valguse käes sillerdab. Mul polnud aimugi, et lumi võib selline olla.“
„See on kõigest kerge lumesadu,“ ütleb mees ja asetab käe ta õlgadele. Ta on nii kena mees, mõtlen endamisi, oma tumedate juuste ja silmadega, aga tema hägus beež aura näeb nii nukker välja. Marnie lööb armsalt roosatama ja vaatab meest sellise kiindumusega, et teda ümbritseb tähesära.
„Mul oli just su mõrsjaga äärmiselt meeldiv jutuajamine,“ ütlen mehele.
„Nojah, see on muidugi tore, aga me peame nüüd minema,“ ütleb ta minu poole vaatamata. „Tore oli sind näha, tädi Blix, ja mul on kahju, et me kauemaks jääda ei saa, aga meid oodatakse juba järgmisele peole.“
Kindlasti ei mäleta ta praegu enam, et oli aeg, mil ta mind jumaldas; me käisime koos metsas ja lobistasime kummikutes või paljajalu lompides ning ühel suvel püüdsime jaanimardikaid ja lepamaime, õnnistasime neid ja lasime siis lahti. Aga see oli väga ammu ja mingil hetkel näib ta olevat omaks võtnud oma ema veendumuse, mille kohaselt ma ei ole suhtlemise vaeva väärt.
Ma olen sellest üle, päriselt olen. Ma lootsin küll palju enamat, kuid praeguseks olen ma oma perekonna ükskõiksusega sedavõrd harjunud, et ei tee väljagi, kui nad silmi pööritavad, arvates, et ma ei märka seda, või sellest, kuidas nad alati ütlevad „Tule taevas appi, Blix!“.
Marnie haagib end Noah’ käevangu ning suudleb meest põsele ja ütleb mulle juhuks, kui ma seda veel ei teadnud, et too on parim kolmanda klassi õpetaja ning kõik ta klassi lapsed ja nonde emad armastavad teda pööraselt. Vaatan meest ja naeratan.
Noah niheleb ebamugavust tundes. „Marnie, ma kardan, et peame nüüd minema. Liiklus muutub iga hetkega hullemaks.“
„Muidugi peate,“ nõustun. „Mina laseksin samuti sellelt peolt jalga, kui suudaksin sobiva ettekäände välja mõelda.“
Mehe näoilme ei muutu, kuid tüdruk pöördub minu poole vaatama ja naeratab laialt. „Niisiis,“ ütleb mees talle, „ma toon sulle su jaki. Kas sa jätsid selle kabinetti?“
„Küll ma ise toon,“ ütleb Marnie, kuid ma puudutan ta käsivart ja kui tüdruk minu poole vaatama pöördub, raputan vaevumärgatavalt pead. Las ta läheb. Ja niipea, kui ta on läinud, ütlen: „Kuula mind, ma pean sulle seda ütlema. Sa oled imeline ja väekas ning sind ootab ees pööraselt sisukas elu. Sel on sinu jaoks palju üllatusi varuks. Universum viib su tohututesse kõrgusesse.“
Tüdruk naerab. „Nonoh. Mulle ei meeldi eriti üllatused.“
„Need on kindlasti head üllatused,“ ütlen mina. „See on oluline. Ära lepi millegagi, mida sa tegelikult ei taha. See on kõige tähtsam.“
Sulgen silmad. Ma tahan talle öelda, et tema on läbinisti kuldne ja Noah läbinisti beež ja kui mees teda vaatab, muutub õhk õnnetult sogaseks – ja kui ma saaks, kui ma ei teaks, et ta peaks mind hulluks, ütleksin talle, et tema ja mina oleme omavahel kuidagimoodi seotud ja ma olen teda otsinud.
Aga Noah on juba tagasi, kaasas tüdruku jakk, käekott ja korraldus tagasi sisse minna ja perekonnaga hüvasti jätta.
Tüdruk pöördub tema poole. „Sinu tädi Blix ütles, et ta tuleb pulma, kas pole tore?“
Mees aitab talle jaki selga ja ütleb: „Noh, jah, ma ütlen emale, et ta tädi külaliste nimekirja lisaks,“ ning suudleb mind seejärel kergelt põsele. „Ole siis tubli,“ ütleb ta mulle.
Aeg minekule asutada. Ta astub meheliku ja kärsitu sammuga minekule, andes naisele järgnemiseks märku.
„Näed, võta see! Sulle ka natuke värvi!“ Tõmban kaelast oma sinise reljeefse mustriga siidsametist sassis narmastega lemmiksalli, panen selle tüdrukule kaela ning ta naeratab ja läkitab mulle õhusuudluse.
Kui nad majja lähevad, näen, kuidas ta oma näo mehe poole kallutab, seda ümbritseb armastuse roosa, kuldne ja leegitsevpunane sädemetevihm.
Kui nad on läinud, rahuneb õhk mu ümber tasapisi. Sädemed vaibuvad ja kustuvad nagu iseseisvuspüha säraküünlad, kui need on lõpuni põlenud ja neist jäävad alles vaid teravad metallpulgad.
Sulgen silmad ja tunnen end korraga väsinu ja tühjaks tõmmatuna. Ja seejärel tean ma midagi, mida ma enne ei teadnud, see tõde on niisama vankumatu kui kõik varem tuntu: Marnie MacGraw ja Noah ei abiellu.
Tegelikult on nende suhe juba läbi.
Teine peatükk
MARNIE
„Oh issand, oli see vast häving,“ ütleb Noah autos. „Kapitaalne! Ja Whipple, sa ebard, kas sa suudaksid sõites sellise mulje jätta, nagu oleksid sa pisutki kaine? Nagu sa ei üritaks iga hinna eest täis peaga roolis vahele jääda? Me siin taga tahaks kangesti ellu jääda.“
Ma võin vanduda, et Whipple’i auto – uhiuus BMW kabriolett – näib kurve läbivat kahel rattal ning ta ise on täiuseni arendanud vasaku käe kahe sõrmega rooli hoidmise kauni kunsti, teises käes kokteiliklaas. Klaasist loksub punast jooki istmetele ja keskkonsoolile.
Ma istusin automaatselt
