style="font-size:15px;"> „Mida?“
Kummardun tema poole ja sosistan teatraalselt: „Nad sööksid seda isegi siis, kui see oleks jänesepabulatest tehtud. Sest Wendy Spinnaker on nende juht ja käskija.“
Ta hakkab naerma. Marnie naer meeldib mulle. Istume kamraadlikus vaikuses – kõigi teiste jaoks oleme kõigest kaks võõrast, kes viisakusfraase vahetavad, kuna peagi saavad neist hõimlased. Aga mina pakatan soovist talle kõik ära rääkida. Alustan ma mõistagi ebaõnnestunult, kuna olen seltskondliku vestluse arendamise oskuse minetanud.
„No nii, räägi mulle natuke endast,“ pahvatan. „Kas sa oled enne oma elu selle poisi omaga sidumist jõudnud vallalisena ära teha kõik, mida sa tahtnud oled?“
Ta kergitab pisut kulme. „Noh, jah, mul on hea töökoht ja ma olen … igasuguseid asju teinud. Igasugu kohtades käinud. Teate küll. Ma saan kohe kolmkümmend aastat vanaks, niisiis on aeg hakata täiskasvanuks saamiseks valmistuma. Paikseks jääda.“
„Paikseks jääda. Minu meelest kõlab see täiesti jubedalt, või mida sa ise arvad?“
„Minu meelest see kõlab … täitsa toredasti. Sest kui inimest armastada, siis on ju tore ringi tormamine lõpetada ja koos kodu rajada.“ Ta pilk uitab toas ringi ning ilmselgelt üritab ta välja mõelda mingit teemat, millest me veel rääkida võiksime, ja siis peatub see taas minul. „Muide, mulle meeldivad need riided, mis teil täna seljas on.“
Mul on seljas lillakaspunane sametist õhtukleit, mille ma Brooklynis sekkarist ostsin. See on kaetud klaashelmestest tikitud sõõridega ja on igati korraliku, lausa silmatorkava dekolteega. Mitte et mu dekoltee endast midagi eriti suurejoonelist kujutaks; kui aus olla, siis meenutab see kotitäit virsikukive.
„See on mu kõige pilkupüüdvam kleit,“ ütlen talle ning seejärel naaldun tüdruku poole ja sosistan: „Ma olen täna õhtul oma tüdrukute üle täiesti totakalt uhke. Tegelikult ma pidin nad traatidega rinnahoidja sisse toppima, et nad sellele kaelusele häbi ei teeks, aga otsustasin, et nad võiksid mulle veel ühe ovatsiooni teenida. Aga pärast seda – ei mingit rinnahoidjat enam. Ma lubasin seda neile.“
„Need värvid meeldivad mulle. Ma ei teadnud, mida selga panna, niisiis valisin selle halli pluusi, kuna eeldasin, et see sobib kõigega, aga teistega võrreldes näeb see nii igav välja.“ Ta kummardub minu poole ja naerab. „Ma pole vist elu seeski ühes toas korraga nii palju punaseid kampsuneid näinud.“
„Need on Virginias Fairlane’is jõulude ajal vormiriietus. Üllatav, et sulle linnapiiri ületades samuti ühte sellist ei antud.“
Just siis möödub meist joogikandikuga keskkooliõpilane ning me valime Marniega endale mõlemad klaasi punase möginaga. Minul on see juba neljas, aga kes neid jõuab kokku lugeda. Kõlksan oma klaasi vastu tema oma ja ta naeratab. Ma ei suuda lõpetada ta silmadesse vaatamist, need on mu enda omadega lausa häirivalt sarnased. Tunnen juuksepiiril kerget kirvendust.
„No nii,“ küsin, „mis sa arvad, kas sul õnnestub abiellumise järel oma vabameelset vaimu säilitada?“
Tüdruku silmad lähevad suureks. „Oma vabameelset vaimu?“ küsib ta ja puhkeb naerma. „Ei, ei, ei. Te olete minust täiesti valesti aru saanud. Ma tegelikult lausa ootan paikseks jäämist. Maja ostmist, laste saamist.“ Ta naeratab. „Ma usun, et inimene peab oma elus mingit plaani järgima.“
Viivitan hetke, ohkan kergelt ja topin käe kleidikaelusesse, et tüdrukuid kergelt kohendada. „Ehk selles osas ma vea tegingi. Ma pole oma elus vist hetkekski mingit plaani järgida üritanud. Aga räägi mulle: kas see on oma vabameelsest vaimust loobumist väärt?“
„Plaan annab turvatunnet. Aitab kohustusi võtta.“
„Ahaa,“ ütlen. „See jutt. Nüüd ma saan aru, miks ma sellele teele ei läinud. Iga kord, kui keegi räägib turvalisusest nii, nagu oleks see mingi hea asi, tunnen mina hirmujudinaid. Ja kohustused! Võeh!“
„Oijah. No aga kas teie ise olete üldse abielus olnud?“
„Oi jumaluke, jaa. Kaks korda. Tegelikult peaaegu kolm. Esimene mees oli professor, kel oli silmapaistev nimi – Wallace Elderberry, olge lahked.“ Kummardun Marnie poole, katan ta käe enda omaga ja naeratan. „Tema kulutas omaenda pöörase ja kallihinnalise elu siin maa peal mingi rohelise peaga putuka elutsüklit uurides, me rändasime temaga Aafrikas ja korjasime sedavõrd kentsakaid kõva koorikuga elukaid, et ükski inimene ei tahaks neile mõtlemisele üle kahekümne sekundi raisata. Kujutad sa ette? Ja kui me viimaks koju jõudsime, taipasin, et ma ei taha enam elu seeski ühtki putukat näha.“ Tasandan hääle sosinaks. „Kui sa tõtt teada tahad, siis hakkas Wallace Elderberry ise kah hiiglasliku prussaka moodi minema. Niisiis me lahutasime.“
„Uhh. Abikaasa, kes muutub prussakaks. Nii kafkalik.“
„Taevake, kas inimesed, kes tavalise jõulujärgse jutuajamise käigus Kafka mängu toovad, pole mitte täiesti taevalikud?“
„Noh, te ise alustasite,“ teatab tüdruk. „Mis teisest mehest sai? Kelleks tema muutus?“
„Teine kord ei kuulanud ma abielludes südame häält, mida muide ei tohiks mitte mingil juhul teha – juhuks, kui sa ise midagi sarnast kaaluma peaksid …“
„Ei kaalu,“ vastab tema.
„Muidugi mitte, aga paljud inimesed teevad selliseid vigu nagu möödaminnes. Igatahes oli mu teise mehe nimi Rufus Halloran, ta oli õigusabiga tegelev advokaat ja me panime oma praksise püsti Brooklynis ühe väikese kaubanduskeskuse ruumides, 1970. aastatel. Brooklyn oli sel ajal üks kole koht. Me tegelesime väga palju põgenike ja kodututega. Selliste teemadega.“
„Ja mis edasi sai? Kas tema muutus ka prussakaks?“
„Ei. Tal polnud nii palju kujutlusvõimet, et kellekski muutuda. Ta osutus kohutavalt tüütuks inimeseks, kes nägi kõiges üksnes süngemat poolt. Iga kord, kui ma tema poole vaatasin, tundus mulle, otsekui ümbritseks teda hall hämu, mida pilk läbistada ei suuda. Läbi ja lõhki heatahtlik inimene, aga temas polnud mingit sisu. Mitte raasugi siirast rõõmu. Üksnes hunnikute kaupa pikki tühjasõnalisi lauseid. Niisiis – lahutus. See pidi nii minema.“
„Päriselt?“ Ta kallutab pea viltu ja naeratab kuuldut seedides. „Te lahutasite, kuna mees oli igav? Ma ei teadnudki, et seadus seda arvestatavaks lahutuse põhjuseks peab.“
„Ma pidin seda tegema. Tema igavus oli minu jaoks tappev. Tundus, otsekui oleks ta surnud veel enne, kui ta elu lõppeda jõudis, ja üritanuks mindki endaga viia.“
„Jah, aga elu ei saagi ju kogu aeg põnev olla.“
„Oi, kullake. Minu oma saab. Kui igavus kestab rohkem kui kaks nädalat, siis võtan ma selle vastu midagi ette.“ Naeratan talle otse silma vaadates. „Ja see on ennast ära tasunud, kuna nüüd elan ma koos Houdyga, kes püüab homaare, ja temaga on asjalood sedaviisi, et ta võiks minuga neli päeva jutti vahetpidamata homaaridest ja nende koorikutest ja tõusudest ja mõõnadest ja taevast rääkida, ja ükski asi, millest ta räägib, ei saaks mulle kunagi tüütuks muutuda, kuna tegelikult räägib Houdy armastusest ja elust ja surmast ja tunnustusest ja tänutundest ja naljakatest hetkedest.“
Tüdruku silmad võbelevad ja ma näen ta näost, et ta saab täpselt aru, mida ma silmas pean.
„Mul
