üheteistkümnes lastest, keda Gaia paluma läks, ütles, et tema ei taha selle plaaniga mingit tegemist teha, aga – ta tõstis käed, et peatada ema metsik solvangute vool – ta andis mõista, et Kronosele, viimasele Gaia tugevatest kaunitest lastest, võib mõte oma isa võimult tõukamisest vägagi meeldida. Tema, Rhea, oli palju kordi kuulnud, kuidas Kronos Uranost ja tema võimu neab.
„Tõesti?” hüüatas Gaia. „Sa ütled nii? Noh, kus ta siis on?”
„Küllap ta lööb Tartarose koobastes aega surnuks. Tema ja Tar-taros saavad väga hästi läbi. Nad on mõlemad sünged. Tujukad. Tigedad. Imelised. Julmad.”
„Oh jumal, ära ütle, et sa oled Kronosesse armunud…”
„Kosta talle minu eest sõnake, emme, palun! Ta on nii äraoleva pilguga! Tema mustad välkuvad silmad… Tema ähvardavad kulmud… Tema pikad vaikimised…”
Gaia oli alati arvanud, et tema noorima poja pikad vaikimised ei näita muud kui aru nüridust, kuid ta hoidus seda targu välja ütlemast. Kui ta oli Rheale kinnitanud, et loomulikult kiidab ta teda Kronosele väga, kiirustas ta allapoole, allapoole, aina allapoole Tartarose koobastesse poega otsima.
Kui lasta taevast kukkuda pronksalasil, võtab sellel maapinnani jõudmine üheksa päeva. Kui lasta sellelsamal alasil kukkuda maa pealt, võtaks sellel Tartarosse jõudmine samuti üheksa päeva. Teisisõnu asub maa poolel teel taeva ja Tartarose vahel. Võib ka öelda, et Tartaros on maapinnast sama kaugel, kui kaugel on maa taevast. Niisiis on tegu väga sügava, põhjatu kohaga, kuid see on enamat kui lihtsalt üks koht. Ärge unustage, et Tartaros on ka ürgolend, kes sündis Kaosest samal ajal kui Gaia. Niisiis, kui Gaia tema juurde jõudis, tervitasid nad teineteist nagu pereliikmed.
„Gaia, sa oled juurde võtnud.”
„Sa näed õudne välja, Tartaros.”
„Mida paganat sa siit, nii sügavalt, otsid?”
„Jää korrakski vait ja ma räägin…”
Need turtsakad sõnad ei takista neid tulevikus paari heitmast ja sigitamast TYPHONIT – kõige hullemat ja surmavamat kõigist koletistest.8 Kuid praegu polnud Gaial tahtmist ei armastuseks ega solvangute vahetamiseks.
„Kuula. Minu poeg Kronos – kas ta on kusagil siin lähedal?”
Tema vend tõi kuuldavale alistunud ohke.
„Peaaegu kindlasti. Sa võiksid talle öelda, et ta mu rahule jätaks. Ta ei tee terve päeva muud, kui jõlgub siin ja vahib mulle otsa, silmad udused ja suu töllakil. Ma arvan, et ta on minust sisse võetud, nagu mehed mõnikord meestest on. Ta ahvib minu soengut järele ja lösutab puude ja kaljurahnude najal, armetu, nukker ja vääritimõistetud ilme näol. Nagu ootaks, et keegi maalib teda või midagi sellist. Kui ta ainiti mind ei vaata, vahib ta seda laavalõõri seal. Seal ta praegu ongi, vaata. Proovi talle natuke aru pähe panna.”
Gaia läks poja juurde.
Sirp
Kronos (või Cronus, nagu talle meeldis end vahel nimetada) ei olnud tegelikult selline vaevatud ja haavatav emo-nooruk, nagu võiks Rhea ja Tartarose kirjelduste järgi arvata, sest ta oli kõige tugevam kujuteldamatult tugeva rahva seast. Süngelt kena oli ta küll, ja tõesti, ta oli ka tujukas. Kui Kronosel oleks olnud selliseid eeskujusid võtta, oleks ta võib-olla pidanud end sarnaseks Hamletiga selle kõige mõtlikumatel hetkedel või Jaques’iga selle kõige ennastunustavamalt morbiidsetel hetkedel. Konstantiniga Tšehhovi „Kajakast”, kelles on natuke aimata midagi Morrisseyst. Kuid temas oli natuke ka Macbethi ja enam kui ainult natuke Hannibal Lecterit – nagu me varsti näeme.
Kronos oli esimene, kes avastas, et morni vaikimist peetakse tihtipeale jõu, tarkuse ja üleoleku märgiks. Ta oli kaheteistkümnest lapsest noorim ja alati oma isa vihanud. Sügav ja lõikav kadeduse- ja halvakspanumürk hakkas juba tema tervet mõistust lõhkuma, kuid tal oli õnnestunud varjata oma vihkamise ägedust kõigi eest peale oma imetleva õe Rhea, kes oli ainus pereliige, kelle juures Kronos tundis end nii mugavalt, et oma tõeline mina paljastada.
Kui nad Tartarosest ülespoole suundusid, valas Gaia tema vastuvõtliku kõrva sisse veelgi mürki.
„Uranos on julm! Ta on hullumeelne! Ma kardan iseenda ja kõigi teie pärast, mu kallid lapsed! Tule, poiss, tule!”
Ta viis Kronose Othryse mäele. Mäletate seda kummalist ja hirmutavat eset, mille ta oli sepistanud ja kaljulõhesse peitnud, enne kui kõik oma lapsed läbi käis? Nüüd viis ta Kronose kaljulõhe juurde ja näitas talle, mille oli valmistanud.
„Võta see oma kätte. Võta-võta.”
Kronose mustad silmad helkisid, kui ta selle ülimalt kummalise eseme kuju ja tähendust nägi ning mõistis.
See oli sirp. Tohutu suur vikatitaoline sirp, mille hiiglaslik kaardus tera oli sepistatud adamantiinist, mis tähendab „taltsutamatut”. Võimas hallist tulekivist, graniidist, teemandist ja ofioliidist agregaat, mille poolkuukujuline tera oli vormitud üliteravaks. See tera suutis läbi lõigata kõigest.
Kronos võttis sirbi selle peidukohast sama kergesti, nagu teie või mina võtaksime pliiatsi. Kui ta oli seda käes hüpitanud, et selle tasakaalu ja raskust tunnetada, vibutas ta seda korra ja veel korra. Võimas vihin, mis saatis terariista kihutamist läbi õhu, tõi Gaia näole muige.
„Kronos, mu poeg,” lausus ta, „me peame ootama, kuni Hemera ja Aither sukelduvad läänes vetesse ning Erebos ja Nyx valmistuvad heitma üle maa pimedust…”
„Sa tahad öelda, et me peame ootama õhtuni.” Kronos oli kärsitu ning peenemate tunnete poeesiat polnud temas põrmugi.
„Jah. Õhtuehani. Siis tuleb sinu isa minu juurde nagu alati. Talle meeldib…”
Kronos noogutas kähku. Ta ei tahtnud oma vanemate armuelu üksikasju kuulda.
„Peida ennast sinna, samasse kaljulõhesse, kuhu ma peitsin sirbi. Kui sa kuuled, et ta ronib mulle peale ning tema kiremöirged ja ihaoiged lähevad valjuks – siis löö.”
Päev ja Öö, Valgus ja Pimedus
Nagu Gaia oli ennustanud, olid Hemera ja Aither pärast kahtteistkümmet tundi mängimist väsinud ning Päev ja Valgus libisesid läänes merre. Samal ajal tõmbas Nyx välja oma tumeda loori ning koos Erebosega viskas ta selle üle maailma nagu küütlevmusta laudlina.
Sel ajal kui Kronos ootas kaljulõhes, sirp käes, hoidis kõik loodu hinge kinni. Ma ütlen „kõik loodu”, sest Uranos ja Gaia ja nende järeltulijad ei olnud ainsad olendid, kes olid oma sugu jätkanud. Ka teised olid siginud ja paljunenud, kusjuures selgelt kõige produktiivsemad olid olnud Erebos ja Nyx. Neil oli palju lapsi – mõned hirmsad, mõned imetlusväärsed ja mõned imekaunid. Me nägime juba, kuidas nad sünnitasid Hemera ja Aitheri. Kuid seejärel tõi Nyx ilma Erebose abita ilmale MOROSE ehk Hukatuse, kes oli määratud saama kõige kardetumaks kõige loodu hulgas. Hukatus tuleb iga olendi juurde, olgu see surelik või surematu, kuid on alati varjatud. Isegi surematud kartsid Hukatuse kõikvõimast, kõiketeadvat võimu universumi üle.
Pärast Morost tuli tohutu tulv järglasi, üks teise järel, nagu mingi koletislik õhudessant. Esimesena tuli APATE, Pettus, keda roomlased kutsusid FRAUSEKS (sellest on tulnud ingliskeelsed pettusega
