mõned kinnitasid, et Amaltheia piim andis kasvavale noorukile erakordsed omadused. Tänase päevani lõbustavad Kreeta giidid külalisi lugudega noore Zeusi märkimisväärsetest võimetest. Nad jutustavad (justkui oleks see juhtunud nende eluajal), kuidas Zeus murdis väikelapsena oma armastatud amm-kitsega mängides kogemata ära ühe tema sarve, sest ei osanud oma jõudu hinnata.20 Tänu tema juba imepärastele jumalavõimetele täitus äramurtud sarv otsekohe kõige hõrguma toiduga – värske leivaga, köögiviljadega, puuviljadega, vinnutatud liha ja suitsukalaga – varu, mis kunagi ei lõppenud, ükskõik kui palju sealt ka ei võetud. Nii tekkis kuulus Küllusesarv, CORNUCOPIA.
Zeusi sihikindel ema käis Kreetal alati, kui tundis, et saab kogu aeg valvsale Kronosele märkamatult minema lipsata.
„Ära unusta kunagi, mida su isa tegi. Ta sõi sinu vennad ja õed ära. Ta püüdis ära süüa ka sind. Ta on sinu vaenlane!”
Zeus kuulas, kuidas Rhea kirjeldas, kui õnnetus olukorras on maailm Kronose võimu all.
„Ta valitseb hirmu abil. Tal pole mingit arusaamist ustavusest või usaldusest. Nii pole õige, kallis Zeus.”
„Kas see ei tee teda mitte tugevaks?”
„Ei! See teeb ta nõrgaks. Titaanid on tema perekond, tema vennad ja õed, vendade ja õdede pojad ja tütred. Mõnele neist on tema koletislik hirmuvalitsus juba vastukarva. Kui sinu aeg tuleb, saad sa seda ära kasutada.”
„Jah, ema.”
„Tõeline juht sepistab liite. Tõelist juhti imetletakse ja usaldatakse.”
„Jah, ema.”
„Tõelist juhti armastatakse.”
„Jah, ema.”
„Ah, sa naerad minu üle, kuid see on tõsi.”
„Jah, e…”
Rhea andis pojale laksu.
„Ole tõsine! Sa pole mingi narr, ma ju näen seda. Adamanthea ütleb, et sa oled arukas, kuid tormakas. Et sa kulutad liiga palju aega huntide jahtimise, lammaste kiusamise, puude otsa ronimise, saarepuunümfide võrgutamise peale. On aeg, et sa hakkaksid korralikku õpetust saama. Sa oled juba kuueteistaastane ja me peame varsti tegutsema.”
„Jah, ema.”
Okeaniid ja nõiajook
Rhea palus oma sõpra Metist, Tethyse ja Okeanose tarka ja kaunist tütart, et see tema poega tulevaseks eluks ette valmistama hakkaks.
„Ta on nutikas, kuid isemeelne ja läbematu. Õpeta talle kannatlikkust, kavalust ja riuklikkust.”
Metis kütkestas Zeusi kohe algusest peale. Zeus polnud kunagi sellist ilu näinud. Titaanitar oli pisut väiksem kui enamik tema rahvast, kuid õnnistatud graatsia ja väärikusega, mis pani ta särama. Hirve nõtkus ja rebase kavalus, lõvi jõud ja tuvi leebus – kõik see ühines isiksuseks ja vaimuks, mis pani poisi pea pööritama.
„Heida minuga maha.”
„Ei. Me läheme jalutama. Mul on sulle palju rääkida.”
„Siia. Rohu peale.”
Metis naeratas ja võttis Zeusil käest. „Meil on töö teha, Zeus.”
„Aga ma armastan sind!”
„Siis teed sa nii, nagu ma ütlen. Kui me kedagi armastame, tahame ju neile alati heameelt teha, kas pole nii?”
„Kas sa ei armasta mind?”
Metis hakkas naerma, kuid tegelikult oli ta rabatud sarmist ja karismast, mida sellest julgest ja nägusast noormehest kiirgas. Kuid tema sõber Rhea oli teda palunud, et ta võtaks enda peale Zeusi koolitamise, ja Metis ei reetnud kunagi sõprade usaldust.
Aasta aega õpetas ta Zeusile, kuidas vaadata teiste südamesse ja hinnata nende kavatsusi. Kuidas kujutleda ja kuidas argumenteerida. Kuidas leida endas jõudu, et lasta kirgedel enne tegutsemist jahtuda. Kuidas teha plaane ja kuidas saada aru, et plaani tuleb muuta või see kõrvale heita. Kuidas lasta peal valitseda südant ja lasta südamel võita teiste kiindumus.
See, et Metis ei lasknud nende suhtel saada füüsilist mõõdet, pani Zeusi teda üksnes rohkem armastama. Kuigi Metis ei öelnud seda kunagi, armastas ta Zeusi samuti. Selle tulemusena oli õhus omajagu särtsu, kui need kaks teineteise lähedal olid.
Ühel päeval nägi Zeus, et Metis seisab suure kivirahnu juures ja taob selle tasast pinda väikese ümaraotsalise kiviga.
„Mida paganat sa teed?”
„Purustan sinepiseemneid ja soolakristalle.”
„Aga loomulikult.”
„Täna,” lausus Metis, „on sinu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Sa oled valmis Othrysele minema ja oma saatuse täide viima. Varsti tuleb Rhea, kuid mina pean lõpetama oma väikese plaani ettevalmistamise.”
„Mis selle purgi sees on?”
„Seal on segu magunamahlast ja vasksulfaadist, mis on tehtud magusaks mannasiirupiga, mille andsid meliaadid, meie saarepuuvalvuritest sõbrad. Ma panen kõik koostisosad kokku ja raputan segamini. Niimoodi.”
„Ma ei mõista.”
„Näe, sinu ema ongi kohal. Tema seletab.”
Metis vaatas pealt ja Rhea jutustas Zeusile üldjoontes oma plaanist. Ema ja poeg vaatasid teineteisele sügavalt silma, hingasid korra sügavalt ja andsid vande – poeg emale, ema pojale. Nad olid valmis.
Viie taassünd
Kesköö. Maailma kattis paks kangas, mille Erebos ja Nyx heitsid üle maa, mere ja taeva, et märkida Hemera ja Aitheri päevase rännutee lõppu. Ühes orus kõrgel Othryse mäe nõlval sammus Kõige Isand üksinda rahutult ja õnnetult edasi-tagasi ning tagus endale vastu rinda. Kronosest oli saanud kõige pahuram ja rahulolematum titaan. Võim kõige üle ei pakkunud talle mingit rõõmu. Kuna Rhea oli – ilma seletusteta – ta nende abieluvoodist pagendanud, oli ka uni tema jaoks võõraks jäänud. Une ravitsevast palsamist ilma jäetuna olid Kronose tuju ja seedimine, mis polnud olnud head ka parimatel aegadel, veelgi hullemaks läinud. Viimane allaneelatud lastest paistis olevat tekitanud ägeda maohapete ülesajamise, mitte nagu eelmised viis. Mis rõõmu saab tunda kõikvõimsusest, kui kõht valutab ja mõtted koperdavad pimedana magamatuse paksus udus?
Kui ta kuulis nõlvast üles mäetipule tuleva ja tasakesi ümiseva Rhea vaikset armsat häält, Kronose tuju aga tõusis, lähenedes juba heameelele. Armsaim õde ja kalleim naine! On täiesti loomulik, et Rhea on selle pärast pisut endast väljas, et ta nende kuus last alla kugistas, kuid Rhea ju mõistab ometi, et tal ei jäänud muud üle. Rhea on titaan, ta teab, mis on kohustused ja saatus. Kronos hõikas teda.
„Rhea?”
„Kronos! Nii hilja ärkvel?”
„Ma olen olnud ärkvel rohkem päevi ja öid, kui suudan kokku lugeda! Hypnos
