eritas magusat ja tervistavat mannat.14
Kui kõik need ootamatud uued olendid verest läbi imbunud maast elusana välja ilmusid, tunnistas Kronos neid vastikusega ja pühkis nad sirbikaarega laiali. Seejärel pöördus ta Gaia poole.
„Ma lubasin sulle, Maa Ema,” lausus ta, „et ma vabastan su sind närivast piinast – ole paigal.”
Järjekordse sirbikaarega lõikas ta lõhki Gaia külje. Kükloobid ja hekatonheirid pudenesid välja. Kronos vaatas oma vanemaid, kes nüüd olid mõlemad verised ning hingeldasid ja lõrisesid nagu vihased haavatud loomad.
„Enam ei heida sa Gaia peale,” ütles Kronos isale. „Ma pagendan su igaveseks ajaks maa alla, Tartarosest veelgi sügavamale. Mossita seal oma raevus, ruunatud ja võimetuna!”
„Sa läksid liiale!” sisistas Uranos. „Sind ootab kättemaks! Ma nean sinu elu ära, see peab kulgema aeglases halastamatus jätkumises, selle surematust igavikust saab lõputu, talumatu vaev! Sinu enese lapsed hävitavad su, nii nagu…”
„Mina hävitasin sinu. Jah, tean. Sa ütlesid. Eks me vaata.”
„Sina ja sinu vennad ja õed – ma nean teid kõiki, teid tagant tõukav auahne püüdlus hävitab teid.”
„Püüdleja, pingutaja” ehk TITAAN on tiitel, mille me reserveerime Kronosele, tema üheteistkümnele vennale-õele ja (paljudele) nende järeltulijatele. Uranos mõtles seda solvanguna, kuid millegipärast on see nimi kestnud läbi aegade uhke kõlaga. Tänase päevani ei solvaks see mitte kedagi, kui teda kutsutaks titaaniks.
Kronos võttis need needused vastu irvega ja, kogunud oma sandistatud isa ja äsja vabastatud mutantidest vennad sirbikaare sisse nagu tarasse, viis nad alla Tartarosse. Hekatonheirid ja kükloobid vangistas ta sealsetesse koobastesse, kuid oma isa mattis ta veel sügavamale, kõige kaugemasse paika tema kodust, taevasest kuningriigist, mille suutis leida.15
Süngeid mõtteid hauduv, vihast podisev ja raevutsev maa sees, kaugel maa all, mis teda kunagi armastas, surus Uranos kogu oma raevu ja jumaliku energia kivisse endasse, lootes, et ühel päeval hakkab mõni maapinda uuristav olend seda kaevandama ja üritab sellest kiirguvat surematut jõudu rakendada. Seda ei saaks aga muidugi kunagi juhtuda. See oleks liiga ohtlik. Kindlasti pole sündinud ühtegi olendite rassi, mis võiks olla nii rumal, et püüaks uraani jõudu valla päästa?
Vahust
Nüüd läheme tagasi tohutu kaare juurde, millega Uranose küljest lõigatud suguelundid üle taeva lendasid. Nagu te mäletate, viskas Kronos Taeva Isa meheasjad kaugele mere taha.
Nüüd saamegi vaadata, kuidas need lendavad. Joonia saare Kythera lähedal langevad need alla, pritsivad vett laiali, põrkavad, tõusevad uuesti õhku, langevad lõpuks merre ja kaovad pooleldi lainete alla. Nende taga venivad tohutud spermaniidid nagu paelad tuulelohe küljes. Seal, kus need merepinda riivavad, lööb vesi raevukalt vahutama. Varsti muliseb ja keeb kogu merevesi. Merest tõuseb midagi. Isakastreerimise õudust ja ebaloomulikku auahnust arvestades peab see olema – kindlasti ju? – midagi kujuteldamatult inetut, midagi kohutavat, vägivaldset, õudustäratavat, mis toob ainult sõda, verd ja ahastust?
Vere ja seemnevedeliku keeris kobrutab, kihiseb ja vahutab. Lainete- ja spermavahust tõuseb pealagi, seejärel laup ja seejärel nägu. Kuid milline nägu?
Nägu, mis on palju kaunim, kui loodu on seni näinud või eales näeb. Vahust tõuseb täiesti valmis kujul mitte lihtsalt ilus inimene, vaid Ilu ise. Kreeka keeles võib sõna „vahust” anda ligikaudu edasi sõnaühendiga APHRODITE, ja just see ongi olevuse nimi, kes nüüd kobrutavast veepihust tõuseb. Ta seisab suurel kammkarbikojal, häbelik ja õrn naeratus huultel mängimas. Aeglaselt astub ta Küprose rannale. Seal, kuhu ta astub, puhkevad õide lilled ja tõusevad õhku liblikate pilved. Tema pea ümber lendavad ringiratast linnud, kes laulavad rõõmujoovastusest. Täiuslik Armastus ja Ilu on randunud ja maailm on igaveseks muutunud.
Roomlased kutsusid teda Veenuseks ning tema sündi ja saabumist Küprose rannaliivale pole kunagi kujutatud paremini kui Botticelli imelisel maalil, mis kord nähtuna ei unune ealeski.
Jätame Aphrodite end Küprosel sisse seadma ja läheme tagasi Kronose juurde, kes on tagasiteel Tartarose pimedatest koobastest.
Rhea
Kui Kronos jõudis Othryse mäele, leidis ta oma õe Rhea end ootamast. Süngelt kena vend, kellel oli käes tohutu verest tilkuv sirp, erutas Rhead sisemise plahvatuseni.
Kronos oli kehtestanud oma ülemvõimu – ükski tema vendadest ja õdedest titaanidest16 ei julgenud seda kahtluse alla seada. Tema isa oli võimetu ja Gaia, kes avastas, et vägivaldne võimukukutamine, mille ta oli käivitanud, ei rõõmusta teda sugugi, tõmbus oma kuningriiki ning jätkas oma elu passiivsemalt. Ta ei kaotanud oma jõudu, autoriteeti ega kõrget staatust Ema Maana ja kõige esiemana, kuid ei püüdnud sekkuda ega kaasa lüüa. Nüüd oli isandaks Kronos. Pärast tohutut pidusööki, mille jooksul ülistati möirates ja üliväga ebamusikaalselt lauldes tema saavutust Uranoselt mehelikkuse võtmisel ja troonilt tõukamisel, pöördus Kronos punastava ja vabiseva Rhea poole ning viis ta kõrvale, et temaga armatseda.
Rhea rõõm oli täielik. Ta oli mänginud oma rolli, aidates jumaldatud vennal kõige loodu valitsejaks saada. Ja nüüd olid nad ühes. Vähe sellest – kui aeg oli küps, hakkas Rhea tundma, et tema üsas liigutab laps. Tüdruklaps, oli Rhea kindel. Miski ei varjutanud tema õnne.
Kronos aga seevastu… Miski muutis tema niigi morni loomuse veel süngemaks. Tema peas hakkasid kajama tema isa Uranose sõnad:
Sinu enese lapsed tõukavad su võimult, nii nagu sina tõukasid minu.
Tulevatel nädalatel ja kuudel vaatas Kronos sünge eelaimusega, kuidas Rhea kõht täitus ja paisus.
Sinu enese lapsed… sinu enese lapsed…
Kui jõudis kätte päev, mil laps pidi ilmale tulema, heitis Rhea ühte orva mäenõlvas – tegelikult oli see seesama lõhe, kuhu Gaia oli peitnud sirbi ja kus oli end varjanud Kronos. Siin sünnitas ta ilusa tüdruklapse, kellele pani nimeks HESTIA.
See nimi oli vaevu Rhea huultelt pudenenud, kui Kronos astus nende juurde, haaras Rhea sülest lapse ja neelas ühes tükis alla. Siis ta pöördus ja lahkus, ilma et oleks isegi luksatanud, ning jättis Rhea jahmatusest kaamena maha.
Rhea lapsed
Nüüd oli Kronos maa, mere ja taeva valitseja ning tema võimusümboliks oli suur sirp või vikat. Tema sauaks. Maa võttis ta Gaialt, taeva Uranoselt. Jõuga ähvardades võttis ta mere valitseja koha Pontoselt ja Thalassalt ning oma vennalt Okeanoselt ja õelt Tethyselt. Ta ei usaldanud kedagi, vaid valitses üksi.
Endiselt käis Kronos Rhea juures lõbutsemas ja endiselt oli Rhea ka sellega nõus, ta armastas Kronost lootusetult ja uskus, et nende esiklapse koletislik ärasöömine oli olnud mingi ühekordne kõrvalekalle.
Kuid see polnud nii. Nende järgmine laps, HADES, kugistati alla täpselt samamoodi. Ja ka teine tüdruklaps, DEMETER. Järgmine oli POSEIDON, teine poiss, ning lõpuks tuli kolmas tüdruk, HERA. Kõik nad neelati ühes tükis alla sama kergesti, nagu teie ja mina võiksime pista nahka austri või lusikatäie tarretist.
Kui Kronos õgis ära Hera, Rhea viiendana sündinud lapse, oli Rhea
