Kodus korteris polnud midagi, millega oma aega täita, ja politseimajas võis ta vähemalt kohvi olemasolus kindel olla.
Ta viskas jaki toolileenile, tõstis neli sööklataldrikut üksteise otsa virna ning asetas virna kõrvallauale. Siis logis ta end võrku ja võttis lonksu kohvi, oodates arvuti käivitumist.
Sellest oli saanud omaette rituaal. Igal hommikul sisenes ta saate „Võidu vääriline” kodulehele. Enamiku osalejate nägusid kattis rist. Kõigest neli oligi järele jäänud.
Üks neist oli Iselin.
Kõik politseimajas teadsid seda, kuid keegi ei rääkinud sellest. Vähemalt mitte temaga.
Ta oli olnud raudselt Iselini osalemise vastu, teadmata õieti, mis saatega on tegu. Ta oli nõudnud, et tütar loobuks, läheks tööle või õppima. Tüli lõppes sellega, et Iselin tegi talle selgeks, et ei soovi teda otsesaate ajal stuudios näha.
Peale seda polnud ta tütrega rääkinud.
Ta klõpsas edasi ja nägi, et tütar magas veel. Öökaamera oli sisse lülitatud ja ekraanipilt oli rohekas, häguste piirjoontega, kuid ta nägi, et tütar oli öö jooksul endalt teki pealt lükanud.
Kummalisel moel tundis ta, et on nüüd, läbi kaamerasilma, talle lähedasem kui viimastel aastatel.
Saate esimeste nädalate jooksul oli teda häirinud see, et Iselin seal osaleb, ja ta oli olnud õnnelik, et tütar kasutas Merete perekonnanime. Kuid viimaste päevade jooksul oli ta hakanud uhkust tundma, et Iselin on üks neist, keda peeti miljonipreemia vääriliseks.
Ta avas kommentaariumi. Seal olid tavalised labasused, mille eest ta oli Iselini ka hoiatanud. Vaatajad kommenteerisid tema välimust, tema sõnu ja käitumist. Enamik kommentaare olid negatiivsed, kuid oli ka vaatajaid, kes teda toetasid ja julgustavaid sõnu kirjutasid.
Korraga seisis Gard Fosse tema laua ees, mapp kaenlas.
„Kas porno vahtimiseks pole mitte liiga vara?” küsis kolleeg ja naeris omaenese nalja peale.
Blix heitis komissarile unise pilgu, avas siis karistusregistri ja tõstis kohvitassi suule.
„Hommikust, ülemus,” ütles ta, olemata päris kindel, kas irooniat tema hääles oli kuulda või mitte.
„Ma tahan, et sa võtaksid uue politseiniku oma tiiva alla,” jätkas Fosse ametlikumal toonil.
„Mina?” protestis Blix.
„Ta tuleb kell üheksa,” vastas Fosse, heites pilgu kasutatud taldrikute virnale Blixi tühjal kõrvallaual, otsekui osutades, kus uustulnuk istuma hakkab.
Blix hakkas sorteerima enda ees olevaid pabereid. Fosse avas kaenlas oleva mapi.
„Sofia Kovic, 26-aastane,” luges ta. „Pooleldi horvaat. Lõpetas politseiakadeemia viis aastat tagasi ühena oma kursuse parimatest.
Oli kaks aastat Majorstueni jaoskonnas ja kolm kriminaalpolitsei operatiivbüroos.”
Blix võttis vastumeelselt paberi töötaja andmetega.
„Kas ta tuli meile mingi kvoodi alusel?” tahtis ta teada.
„Kõrgeima kvalifikatsiooniga kandidaat,” kinnitas Fosse. „Ma siis arvestan sellega, et sa hoolitsed ta eest.”
Blixi ümber hakkasid teised uurijad oma kohti sisse võtma.
„Veel üks asi,” jätkas Fosse ja lehitses mappi. „Panin sind neljapäevaks lasketiiru kirja.”
„Olgu,” pomises Blix.
„Sa ei saa seda enam edasi lükata,” jätkas Fosse. „Sinu luba lõppeb järgmisel nädalal.”
„Ma ju ütlesin, et olgu.”
Fosse jäi hetkeks seisma ja teda vaatama, pöördus siis ja kadus koridori, oma ruumika kabineti poole.
Blix jälgis teda pilguga. Mõtles sellele, kui erinevaks olid nende teed kujunenud, alates sellest, kui nad olid algul kursusekaaslased ja hiljem koos patrullis. Kunagi ka parimad sõbrad.
Ta ei saanud sinna midagi parata, tema sisimas rullus taas lahti film. Väljakutse Teisenile. Sinised vilkurid. Sireenid. Kõik, mis hiljem viltu läks.
2
Emma Ramm keeras ukse lukust lahti, pani ratta esikusse ja astus kingad jalast. Tegi paar kätekõverdust, enne kui valas klaasi vett täis. Jõi, kontrollides samal ajal netist Ameerika kõmulehekülgi, et kindlaks teha, ega öö jooksul pole midagi märkimisväärset juhtunud. TMZ-il oli lugu sissemurdmisest Mariah Carey koju Bel Airis. People Magazine kirjutas Pinki ja Christina Aguilera vahelisest tülist – veel üks lugu, mida pätsata. Enne kui ta telefoni käest pani, kontrollis ta ka news.no lehte ja nägi, et tema lugu Vendela Kirsebomist oli esilehel heas kohas.
Taas üks päev inimeste seltsis, kes olid rohkem või vähem seaduslikul teel kuulsaks saanud.
Kaua ta viitsib sellega jännata?
Ta igatses midagi korralikku, mille paistel peesitada. Midagi, mis näitaks, et ta on tegelikult hea ajakirjanik, mitte kõigest staaridest blogija.
Kell oli kaheksa.
Ta kummutas veel ühe klaasitäie vett ja lülitas televiisori sisse. Üle ekraani veeres uudiste intro. Kabulis oli aset leidnud uus enesetapurünnak. Jõukudevaheline kaklus Malmös oli lõppenud surmaga. Värske uuringu tulemused näitasid, et Hispaanias oli kõigi aegade suurim tööpuudus. Ja ilmateade kuulutas, et Norra pealinnas tuleb külm ja selge päev.
Kuni Emma end venitas, ütlesid „Tere hommikust, Norra!” saatejuhid vaatajatele tere tulemast tagasi järgnevaks kahekümneks kergestiseeditavaks minutiks. Üks neist, ümara näo, prillide ja kõrge krussis soenguga mees, istus rahutult, nõjatudes ettepoole. Ta heitis kiire pilgu kolleegile, kohendas prille ja ütles:
„Nii, teate, järgnevatel minutitel pidime tegelikult rääkima sellest siin.”
Mees tõstis õhku raamatu, mille Emma kohe ära tundis. Sonja Nordstrømi „Igavene esimene”. „Kuid tundub, et raamatu autor on nii varasel hommikutunnil stuudiosse hiljaks jäänud.”
Emma naeratas. Tüüpiline Nordstrøm, tegi alati, mis tahtis. Ega Emma ülemus news.no-s, Anita Grønvold, seda naist ilmaasjata mõrraks ei kutsunud.
„Nii et meil tuleb natuke oodata, enne kui saame rohkem teada autobiograafia kohta, millest on juba ette palju räägitud – ilma et keegi teadnuks, millest Nordstrøm otsustab kirjutada.”
Kaamera liikus teisele saatejuhile, see oli heledate pikkade juustega naine, kes oli nii varase tunni kohta häbematult värske.
„Jah, selle väljaandmist on katnud saladusloor,” ütles ta, otsides pilguga õiget kaamerat. „Sonja Nordstrøm on elanud kahtlemata põnevat elu. Ärgem unustagem, et ta on võitnud kõik võimalikud auhinnad … oma alal … millega ta tegeleb.”
Emma turtsatas
