arusaadavas taani keeles.
„Tere, Kasper,” ütles Emma. „On sul kiire?”
„Nüüd jah.”
Emma naeratas, tundis, kuidas põsed õhetama hakkasid.
„Tore oli viimati näha,” ütles Kasper. „Nii … sada aastat tagasi.”
„Oli jah.”
„Meil oli päris lõbus.”
Emma silme ette kerkisid mustad lokid. Nakatav naer. Heas vormis, alasti keha. Kuid tal ei olnud midagi lisada Kasperi kirjeldusele nende koosoldud ajast, mis oli kestnud poole ööni. Varahommikuni, kui aus olla, enne kui väsimus võimust oli võtnud ja ta oli hiilinud oma voodisse.
„Ma kardan, et mul on abi vaja,” ütles ta selle asemel. „Nõuannet.”
„Milles asi?”
„Ma pole ju kunagi varem krimiuudistega töötanud,” alustas Emma. „Aga sina oled.”
„Jah …?”
„On sul inimeste kadumisega kogemusi?”
„Meil käib Taanis hetkel päris suur juurdlus.”
„Jah?”
„Jah, üks jalgpallur on olnud üle nädala kadunud – ehk oled tema kohta lugenud?”
Emma ei olnud, ta ei jälginud eriti jalgpalliuudiseid.
„Miks sa küsid?” jätkas Kasper.
Emma polnud kindel, kui detailselt peaks rääkima, kuid ta kirjeldas, kuidas Nordstrøm polnud ilmunud TV2 stuudiosse ja kuidas naise pool välja nägi, ilma nimesid nimetamata.
„Ma arvan, et midagi on juhtunud,” lõpetas ta.
Kasper oli toru teises otsas hetke vait. Emma oli kindel, et mees istub Ritzausi ruumides oma kontoritoolil ja sügab oma lokkis pead.
„Siis pole sul valikut. Sa pead politseisse helistama,” ütles ta. „Ja sa pead neile ütlema, et käisid majas sees. Kui sa seda nende eest varjad, võib sellest hiljem probleeme tekkida.”
Emma tänas nõuande eest.
„Politsei võtab seda kindlasti tõsiselt, eriti kui tegu on tuntud inimesega,” lisas Kasper.
Vestlusesse tekkis paus.
„Kuidas muidu läheb?” küsis Kasper.
„Hästi,” ütles Emma.
„Sul ei ole plaanis varsti Kopenhaagenisse tulla?” jätkas mees.
Emma naeratas.
„Ma ei usu,” vastas ta.
„Rumal sinust,” ütles Kasper.
Jah, ütles Emma sisimas. Võib-olla tõesti.
„Ma nüüd lippan,” ütles ta ja tänas abi eest.
Ta sulges hetkeks silmad ja raputas pead. Jumal küll, kui tobe ja rumal käitumine. Kopenhaagen koos Kasperiga oleks tegelikult päris tore. Vähemalt sinnamaani, kuni oleks tekkinud küsimus, kus ta magab.
Automürin Kongsveienilt sundis teda need mõtted peast heitma.
„Olgu,” ütles ta enda ette, tõmmates kopsud õhku täis. Seejärel valis ta politsei numbri.
6
Telefon vibreeris Blixi taskus. Ta õngitses selle välja. Ekraan näitas numbrit, mille ta oli salvestanud TV-Eckhoffi nime all. Eckhoff töötas firmas, mis tootis saadet „Võidu vääriline“, ning oli aidanud saate kontseptsiooni välja arendada. Salvestuse ajal toimis ta sidepidajana osalejate ja nende väljas olevate pereliikmete vahel.
„Blix kuuleb,” vastas ta.
„Even Eckhoff siinpool,” teavitas mees toru teises otsas. „Enter Entertainment.”
Blix tõukas tooli veidi lauast eemale ja keeras poolenisti selja. Ta ei tundnud end inimestega rääkides just tihti ebamugavalt, kuid kogu Eckhoffi olemuses oli midagi imelikku. Tema hääles. Otsekui tahaks ta iga hinna eest müüa Blixile midagi, mida too ei taha.
„Ma helistan seoses tänaõhtuse otsesaatega,” jätkas Eckhoff.
Blixi silme ette kerkis pilt Iselinist diivanil koos saatejuhiga, kuidas kaamera suumis aeg-ajalt Meretele ja tolle uuele kallimale. Nad olid olnud otseülekande ajal igal jumala õhtul kohal. Firmale oli oluline, et osalejate pere ja sõbrad oleks kohal, nii osalejate reaktsioonide ja tunnete kinnipüüdmiseks kui ka väljahääletatud osalejate vastuvõtmiseks.
„Ma rääkisin Iseliniga,” jätkas Eckhoff. „Tal oleks hea meel sind saalis näha.”
„Kas ta tõesti ütles nii?” küsis Blix.
„Vähemalt ütles ta, et see on okei, kui ma küsisin,” parandas mees end.
Blix tundis, kuidas tal kõhus keeras. Kui Iselin käe sirutas, oli ta valmis sellest kinni haarama, kuid hoidis end tagasi.
„Ma vaatan,” ütles ta.
„Me peame saalis kohad kinni panema, nii et oleks hea, kui sa saaks mulle teada anda.”
„Olgu,” ütles Blix. „Pean nüüd minema.”
Ta katkestas kõne, tõmbas tooli laua äärde tagasi ja heitis pilgu Kovacile, enne kui asus jälle arvuti taga tööle.
Ruumi ilmus Gard Fosse. Tal oli käes rebitud märkmikuleht ning ta võttis suuna Kovicile ja Blixile.
Blixi ärritas, kui tähtsana Fosse end tundis.
„Uurige seda kadumist,” ütles mees.
„Kas operatiivbüroo ei saa sellega tegeleda?” küsis Blix.
„Nad palusid meil seda uurida,” seletas Fosse. „Neil on kõik juba väljas.”
„Patrullautod?”
„Need on juhtimiskeskuses ooterežiimil, oodatav reageerimisaeg on 90 minutit.”
Ta lehvitas märkmikulehte.
„Üks ajakirjanik helistas ja andis sellest teada. Ja kadunud isik on Sonja Nordstrøm,” jätkas Fosse. „Kui me ei reageeri, jätab see halva mulje.”
Kovic tõusis ja võttis lehe vastu.
„Suveräänne Sonja,” kommenteeris ta ja näis innustunud.
„Ajakirjanik?” protesteeris Blix. „Kas me ei peaks
