ei ole lukus, kuid ta ei saa kellegagi sees kontakti. Sõitke kohale, kontrollige seda ja siis otsustage, mis teete.”
Kovic oli juba võtnud oma jaki. Fosse naeratas talle kiitvalt, pöördus siis ringi ja jätkas teistele ülesannete jagamisega. Blix tõusis aeglaselt. Ohates.
7
Politsei oli käskinud tal oodata. Emma võttis esialgu trepil istet, kuid talle ei meeldinud tunne, et ta istub seljaga tühja maja poole, nii et ta kolis ümber sepistatud pingile värava kõrval.
Ta võttis kotist sülearvuti ja kontrollis netist ajalehti. Kõik kirjutasid midagi Nordstrømi autobiograafia kohta.
„Kasutas dopingut”, oli VG põhiloo pealkiri. See viitas Nordstrømi kõige vihasemale vastasele kogu tema karjääri jooksul, Cecilie Krogsætherile. Artiklit illustreeris foto naisest Berliini maratoni pjedestaali kõrgeimal astmel aastal, mil Nordstrøm polnud osalenud. Artikkel ise selgitas Nordstrømi väiteid.
Ta oli näinud Krogsætherit süstimas, korduvalt mainides ka konkurendi tšehhi arsti, kes olevat vihjanud sellele, et Krogsætheri veri pole puhas.
Dagbladetis oli sarnane lugu, kuid nemad olid ühendust võtnud Krogsætheri advokaadiga, kelle sõnul on kõik need väited absurdsed ja see lugu ei jää sinnapaika.
Emma kopeeris midagi mõlemast artiklist, muutis teksti ja pani loo kokku. Sellist kiirlahendust kasutas ta harva, kuid ta teadis, et Anita Grønvold ootab, et ta midagi veebi riputaks.
Selleks kulus tal vaid paar minutit ja enne, kui ta vajutas nupule avalda, lubas ta lugejatele päeva jooksul Nordstrømi autobiograafia kohta tähelepanuväärset täiendust. Siis kirjutas ta kähku üles peamised punktid naise väidetes seksuaalsete kuritarvitamiste kohta, pannes endale samas kõrva taha, et peaks rääkima kellegagi kergejõustikuringkonnast, et teada saada, kes see võiks olla, kuna treeneri nime polnud mainitud. Väidetav kuritarvitamine oli aset leidnud, kui Nordstrøm oli olnud vaid viieteistaastane.
Seejärel avas Emma kirjastuse kodulehe, mille ülaosas meelitas lugejaid raamatu videotutvustus. Nordstrømi karjäärist oli kokku lõigatud lühike pildiseeria, mida saatis Vangelise „Chariots of Fire”, ning teksti luges madal dramaatiline meeshääl.
„Kui Sonja Nordstrøm oli neljaaastane, esitas isa, kes oli juba avastanud tütre jooksuande, talle küsimuse. Kas sa tahad saada maailma parimaks? Jah, vastas Sonja. 14 aastat hiljem võitis Sonja Nordstrøm oma esimese MM-medali. Neid sai ta veel kaksteist, kuid edu hind oli kõrge. Selles avameelses elulooraamatus räägib Sonja oma võitudest ja kaotustest, sõpradest ja vaenlastest, kuid eelkõige keerulistest suhetest kõigiga, kes tema lähedusse sattusid.”
Järgnes veel pilte Nordstrømist pjedestaali tipus, juubeldavana, lehvitavana, kuid alati pisut reserveeritud ilmega, otsekui ei lubaks ta endal täiel rinnal rõõmustada.
Ükski veebiväljaanne polnud veel kirjutanud midagi Nordstrømi kadumisest.
Emma heitis pilgu maja poole, avas siis uuesti blogiprogrammi ja hakkas artiklit koostama. Uut artiklit. Pealkiri koosnes ühest sõnast: Kadunud.
8
Sepistatud tänavapoolne värav oli lahti, kõlkudes tuules. Blix keeras kõnniteele ja parkis auto aia äärde.
Kovic kontrollis Fosselt saadud märkmeid. „Ajakirjaniku nimi on Emma Ramm,” andis ta teada. „Töötab news.no-s.”
Blixil tõmbus seest õõnsaks.
„Mida sa ütlesid?” küsis ta kuivalt. Kovic kordas ajakirjaniku nime ja töökohta.
Blix neelatas. Raskelt, mitu korda.
„Kas midagi on korrast ära?” küsis Kovic.
Blix ei vastanud, kuid kohtas siis Kovici küsivat pilku.
„Mida?” küsis ta.
„Ma küsisin lihtsalt, kas midagi on korrast ära. Sa läksid järsku näost valgeks.”
Blix raputas pead, viibates käega ukse poole, otsekui andes märku, et naine autost väljuks.
Endal kulus tal istmelt tõusmiseks veidi aega. Ta tundis, kuidas ta õhetas ja kui hästi mõjus näkku puhuv tuul. Ta pidi tasakaalu säilitamiseks siiski sammu kõrvale astuma, enne kui haaras sepisfiguurist värava küljes ja pigistas seda, nii et sõrmenukid läksid valgeks. Pilk peatus neiul, kes istus välisukse ees pingil.
Ta palus Kovicil ees minna, juhtimine üle võtta. Blix tundis, kuidas rinnus tagus ja kaenlaalused higistama hakkasid. Emma Ramm tõusis ja tervitas Kovicit, kes astus kõrvale ja tutvustas Blixi. Too sirutas käe välja, lootes, et neiu ei märka, kui niiske see on.
„Millal sa kohale jõudsid?” küsis Kovic.
„Nelikümmend minutit tagasi,” vastas Emma. „Uks pole lukus, kuid teda pole kodus.”
Blix vaatas teda. Blondid õlgadeni juuksed olid kenasti sätitud. Silmad sinised ja terased. Kitsas nina, esiletungivad põsesarnad. Tal olid täiesti ühtlased valged hambad.
„Kas sa sees käisid?” küsis Kovic.
„Jah, ma vaatasin sisse,” ütles Emma. „Koridoris on peegel katki.”
Kovic ja Blix vahetasid kiire pilgu.
„Nii et sa pole sajaprotsendiliselt kindel, et teda seal ei ole?”
Küsijaks oli Kovic. Vastus tuli veidi häbenedes.
„Seda küll, jah.”
Blix köhatas.
„Läheme sisse.”
„Oota siin,” ütles Kovic Emmale ja tuli järele. Blix lükkas rinna ette, üritades mõelda tööle.
Hüüdis kiviplaatidega kaetud koridori: „Oleme politseist!”
Kovic osutas pikali kukkunud riidenagile ja peeglikildudele põrandal.
„Ruumikaupa,” ütles Blix.
Nad otsisid maja läbi. Igast uksest sisenedes olid nad valmis leidma Nordstrømi. Vannist, läbilõigatud veenidega, köie otsas elutoas kroonlühtri küljes rippumas või voodis, tühi tabletipurk kõrval. Kuid teda ei olnud. Ei esimesel ega teisel korrusel ega keldris. Garaažis seisis tema auto.
Blix kontrollis tööriistakuuri, samal ajal kui Kovic rääkis Emmaga lähemalt. Blix tegi ka aiale tiiru peale, enne kui telefoni välja võttis. Ta teadis, et peaks helistama Fossele, kuid ei tahtnud praegu temaga rääkida. Selle asemel valis ta Tine Abelviki numbri ja seletas, kus ta oli ja mida nad näinud olid.
„Mul on sellega seoses halb aimus,” ütles ta. „Saad sa paluda Ann-Mari Saral siia tulla ja ekspertiis teha?”
Ning enne, kui Abelvik vastata jõudis: „Ma tahan, et sina ja Wibe asjaga majast seest tööle hakkaksite. Peilige välja Nordstrømi telefon, võtke ühendust
