kutsuti osa võtma esimestest suurtest loodussõprade kokkutulekutest, mis täitsid ligilähedaselt sarnast rolli nagu hiljem muinsuskaitseliikumine. 1960-ndate keskel Toilas ja Vana-Vigalas toimunud kokkutulekutel, mida mäletan, oli põhiliseks eestvedajaks Jaan Eilart, kes organiseeris põnevaid loenguid geneetika vallast, mis kuni tolle ajani oli olnud ebateadus. Mulle tundus see tähenduslik: geneetika isa oli teatavasti munk Gregor Mendel, Jaan Eilart ise pärines pastori perest. Suhtlesin temaga hiljemgi, kui juba pastor olin. Taasiseseisvumise aastatel tabasin teda mitu korda kõnelemas kirikutes.
Teise teemana tõusis tulipunkti looduskaitse. Ilmunud oli Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ mis loodussõpru tõeliselt raputas. Töötades paaril koolivaheajal maamõõtjate latipoisina maaparandusobjektidel, nägin oma silmaga, kuidas nõukogulik looduse ümberkujundamine elukeskkonda väetiste ja herbitsiididega mürgitas ja muutis senised kalajõed elutuks.
Hiljem süvendasid hoolivat ellusuhtumist Albert Schweitzeri raamat „Aukartus elu ees“ ja lisanduvad teadmised ökosüsteemidest, millele loodushoid tugineb. Kinnitust sain ka Piiblist, kus räägitakse, et Jumal pani esimese inimpaari Eedeni aeda harima ja hoidma. Pole juhuslik, et sõnad „kultuur“ ja „kultus“ pärinevad samast tüvest, mis märgib nii viljelust kui ka austamist, pühaks pidamist.
Suundumine kirjandusmaailma ja peatne lahkumine sealt
Ühel hetkel hakkas tunduma, et elusloodus on vahva küll, kuid inimeste vaimumaailm on palju määravam ja huvitavam. Kuidas seda mõista ja mõjutada? Sõnas on jõud! Sattusin kirjanduse rajale, hakates ise kirjutama ja käies päris mitmel suvel ajakirja Noorus loomingulises suvelaagris Kablis, kus oli koos enamik loominguliste liitude nimekaid esindajaid. Luuletajatest on meelde jäänud Jüri Üdi, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Johnny B. Isotamm, Hando Runnel, Ain Kaalep jt. Kutsusime Kaalepi ja Isotamme avama Lääne-Eesti Noorte Autorite Koondist (NAK), mille moodustasime põhiliselt Pärnu ja Kuressaare (tollase Kingissepa) noorte autorite baasil. Tol ajal toimus ka mitmeid loomingulisi seminare Kirjanike Majas Tallinnas.
Ajakirja Noorus toimetaja oli siis Arvi Siig, kes hakkas minu luuletusi Nooruses avaldama, mõned lood ilmusid ka Noorte Hääles ning Sirbis ja Vasaras. Rudolf Rimmel pakkus isegi nimiluuletuse – „Kodarad kurgus“ – mu luulekogu jaoks välja. Kuid see osutus ennatlikuks. 1973. aastal, olles juba mõnda aega Usuteaduse Instituudi tudeng, ilmusid mu luuletused viimast korda. Seejärel teatati toimetusest, et kahjuks ei saa nad neid rohkem vastu võtta – KGB-st olevat tulnud selline käsk.
Religiooni mõtteväljadel
Kirjanduslik huvi viis tol ajal aktuaalsete teemade juurde. Kõige domineerivamaks olid neist eksistentsialism ja selle iidolid: Franz Kafka, Jean-Paul Sartre, Albert Camus, Mihhail Bulgakov, Antoine de Saint-Exupéry. Järgmise mõtteväljana ootasid ees juba usulised küsimused, juhatades mind otse teoloogia juurde.
On huvitav, et materialistlikul nõukogude ajal valitses religioosne teema luules isegi tugevamalt, kui see tundub olevat nüüd. Üks andekas noor luuletaja kirjutas ikka ka midagi religioosset. Mõeldes kas või Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo või Hando Runneli luuletustele – „Kiri algab kirikust“ –, siis on see joon seal sees. Jüri Üdi luules ei tule see ehk nii selgelt välja, kuid tal leidub ometi tekste, mida võib pidada kristlikuks. Näiteks on Jaak Tuksam viisistanud luuletuse „Lagastab hingepidu“, mis lõpeb sõnadega „maailmaruum ei haju, tõde ei lagune, meie päralt on taju, sõnadetagune“. Sellist religioosse kallakuga luulet oli tollal palju.
NAK-i-aegsed luule ekspromptettekanded 1970-ndate algul Pärnus.
Noor Villu Jürjo.
Luuletusi kirjutasid ka teoloogiatudengid Einar Laigna, Villu Jürjo jt. 1970-ndate lõpus, kui Villu oli vaimulikuks Võrus, korraldasime sealses kirikus kristliku luulefestivali. Tartust, Tallinnast – üle Eesti – sõitsid kohale noorluuletajad, kirikus loeti luuletekste. Herbert Murd, kes tookord oli aktiivne kristlane, luges altari kohalt rõdult võimsa ja koolitatud häälega kuulsate neegerjutlustajate jutlusi, mille James Weldon Johnson oli luulevormis kirja pannud pealkirja all „Anna mu rahvas vabaks!“. Eesti keelde oli need tõlkinud professor Ago Viljari.
Tegu on päris võimsate tekstidega, mis käisid luust ja lihast läbi. Võru festivalil oli koos 40–50 noort luuletajat ja luulehuvilist.
Nõnda sai minu vaimulik areng alguse loodusteadusest ja käis läbi kirjanduslike otsingute, kuni jõudsin lõpuks oma tõelise kutsumuseni usuteaduskonna ja kiriku teenistusse asumise näol. Loodu juhatas Loojani.
Muusikatuult tiibadesse
Oma mõõtme lisas usulisse tunnetusse muusika. Rock'i-aja lapsena olin ehitanud endale telefonimagnetist helipeaga elektrikitarri, kooliorkestris mängisin tuubat ja klarnetit. Sidemed kirikuga tõid mu teadvusesse aga klassikalise muusika lugematud ladestused. Lintidel liikus käest kätte iidne sünagoogimuusika, varajane gregoriaan, spirituaalid, gospel ja folk. Kõik see tundus loomulik, sest naturaalsus kogus populaarsust ka rock'i-ajastul. Minu kogus leidub päris palju rahvamuusikat ja kaasaegset folki igast ilmakaarest. Mahalia Jacksoni või Johnny Cashi kõrvale mahuvad kenasti Žanna Bitševskaja ja Bulat Okudžava.
Süvenes arusaam, et just rahvamuusika väljendab kõige vahetumalt rahva hinge ja mentaalsust ning on oluliseks sillaks kristlike sõnumite vahendamisel. Sellele sain kinnitust, kuulates maailmakuulsat Kongo rahvamuusikal põhinevat „Missa Lubat“ või Ariel Ramíreze Ladina-Ameerika traditsioonist tõukuvat „Misa Criollat“. Viimast on paavst Franciscuse ajal esitatud ka Vatikanis. Hea näitena minevikust leidsin 17. sajandi slovaki munga Edmund Pascha „Jõulumissa“, nagu ka populaarsed poola pastoraalid. Juba ametis olles täiendas seda pilti Jaak Tuksami jõuluaineline folkmissa, mille osi mu lapsed kuusepuu all jõuluvanale ette kandsid.
Noore inimesena tajusin, et ristiusk on enamat kui mingi paiga või ajastu kultuur. Usk peab suutma end igas kultuuris kohandada ja väljendada. Miks siis mitte minu põlvkonna muusikas? Kirik, mis tähendab osadust põlvkondade vahel, peaks endasse mahutama ka eri ajastute muusikastiilid ja -maitsed. Jumala sõna ja liturgia püha kord on see, mis neid ühendab ja kannab. Nii sain üle kultuuritõketest.
Looduse piibel
Mõtlen tänulikult oma emale, kes mind mu kooliaja harrastuste ja otsingute juures suunas. Olin varakult kaasas karjateedel ja heinateol, püüdes liblikaid, ajades taga sisalikke ja kuulates linnuhääli. Niidud ja metsad kihasid elusolendeist. „Aukartus elu ees“, nagu sõnastas oma kuulsa eetilise põhimõtte Albert Schweitzer, tärkas õige varakult. Aukartus Elu Andja ees terendas silmapiiri taga.
Sageli loeti kirikus Taaveti laule sellest, kuidas Jumala palge ees hõiskavad väljad ja rõkatavad rõõmust kõik metsapuud, ning vahel kõlas seal ka Ludwig van Beethoveni võimas hümn Christian Fürchtegott Gellerti sõnadele: „Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust ja nende hääl käib üle maa! Kõik loomad, metsad ja mäed ja mered nüüd nende laulu kuulevad.“ Kuidas siis mitte inimene?
Mu lauanurgale ei kogunenud üksnes putukate ja lindude välimäärajad ja pildiraamatud saurustest, vaid imekombel ka sõjaeelsed väljaanded Maurice Maeterlincki sulest. Loodusteadlasena võrdleb ta sipelgate ja termiitide hingeelu ja ühiskonda tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul empaatiast ja moraalist. Oma kirjanduslikes teostes kutsub ta otsima
