Jumalat?“ „???“ „Kas see, kui Jumala tunnused omistatakse ainele, ei tee sellest lihtsalt üht Jumala liignime või vähemalt aseainet?“ „???“
Kuulus teoloog Aquino Thomas on arutlenud, et mõeldes kehast, mõtleme hingest, mõeldes hingest, mõtleme Jumalast, mõeldes Jumalast, mõtleme olemise ühtsusest. Apostel Paulus, kes kinnitas, et Jumal on mõistetav Tema loodu kaudu, lisab: „Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu“(2Kr 10:4–5).
Muidugi leidub filosoofe, kes arvavad, et ükski mõistuslik jumalatõestus pole veenev. Teatud määral on neil õigus, sest kõik meie argumendid on vaid mudelid ja teeviidad. Neid peab usaldama, neile peab lisanduma usk. Võime uskmatu Tooma kombel alati korrutada: „Ei usu, ei usu!“ Kuid ka väärtuslikem teadmine on kasuta, kui me sellesse ei usu. Usk on vaimuvalgus, mis pole nähtav, kuid teeb nähtavaks olulise.
Nõnda omandasid teadmine, usk, mateeria ja vaimsus oma sidusa tähenduse. Seejuures jäid juhtmõttena mällu Maurice Maeterlincki sõnad: „Tuleb elada nii, nagu seisaksime alati suure avastuse künnisel, tuleb valmistuda Tema vastuvõtuks nii täielikult, nii sisimalt, nii innukalt, kui vähegi võimalik“ („Tarkus ja saatus“).
Stuudium
Usuteaduse Instituut (UI)
Õppeasutus asus konsistooriumiga samas majas, Tallinna Piiskopliku Toomkiriku taga asuvas vanas pastoraadis. Matrikli sain kätte 1970. aasta kevadsemestril, kui olin läbinud katseaja ja sooritanud mõned eksamid. Selline proovisõel oli tollal vajalik. Millised olid esimesed muljed?
Näis, nagu oleks tegu seltskonnaga, kus koos kõik „karvased ja sulelised“, kellest igaüks luige, haugi ja vähi kombel enda poole vedas. Individuaalsus oli lubatud. Kõikvõimalikke arusaamu usust, inimese seesmisest kompassist, jagasid nii õppejõud kui ka üliõpilased. Kokkuvõttes täiendasid nad siiski üksteist ning see oli väga arendav. Usulise mõtlemise sisemine süsteem selgus alles aegamööda. See ei olnud mingi dressuur, palli veeretamine ühte auku. Nõukogude oludes oli see tõeline vaba vaimu väljendus. Arutlustes ei pandud kellegi suud kinni. See oli julgustav ja ettevalmistav hilisemaks tööks, kus tuli erinevate inimestega suhelda ja väidelda. Sa juba aimasid kõiki võimalikke tõlgendusviise, mida usu ja Piibli teemadel võidakse esitada.
Silmapaistvad õppejõud
Enamik õppejõududest olid võrdlemisi koormatud, sest teenisid ühtaegu kogudusi. Samas olid nad väga motiveeritud – sõitsid kohale Eestimaa eri paigust, lugesid pool päeva järjest, istusid üliõpilastega kohvikus ja ööbisid koos nendega välivooditel konsistooriumi külmas saalis. Kõige rohkem jäid silma need, kes oma esinemisviisilt ja suhtluselt olid atraktiivsed ja sõnakad, kes tegid nalja ja provotseerisid tahtlikult, püüdes üliõpilaste mõtet käivitada.
Põhilised lemmikud olid Vana Testamendi ja heebrea keele professor Evald Saag ja süstemaatilise usuteaduse professor Elmar Salumaa. Esimene oma vaimukuse ja mõttelennu, teine sügavate teadmiste tõttu filosoofias ja dogmaatikas. Tema andis välja ka suuremahulist masinakirjalist „Teoloogilist kogumikku“, kus leidus tõlkeartikleid maailma aktuaalsetel teemadel ja nimekatelt teoloogidelt ning seal said oma töid avaldada ka õppejõud ja üliõpilased.
Prof dr Elmar Salumaa.
Veidi hirmuäratav oli kirikuloo professor Hillar Põld, kes oli kirjutanud lademes õpikuid. Eksamil armastas ta võtta sealt küsimusi lausa peatüki või lehekülje täpsusega. Hiljem liitus temaga magister Voldemar Ilja, kes, keskendudes Eesti ärkamisajale ja vennastekogudustele, rääkis lõbusaid lugusid omaaegsetest visitatsiooniprotokollidest.
Magister Harri Haamer, kes oli pikalt viibinud Siberis ja jätkuvalt taltsutamatu vaimuga, luges Vana Testamendi kommentaare. Ta paelus tudengeid oma kirjanduslike ja filosoofiliste aruteludega. Kahjuks sundisid võimud ta lahkuma, põhjuseks oletatavasti arutlused „tühisuste tühisuse“ üle prohvet Hesekieli teemal. Räägiti, et parteimeeste meelest käinud see väljend nende kohta.
Maimu ja Harri Haamer.
Uudsena kõlasid ka Inglismaal õppinud Kaide Rätsepa loengud Tooma evangeeliumist, apogrüüfsest kirjandusest, psühhoanalüüsist ja psühhiaatriast. Praktilise usuteaduse kateedrit ja seminari juhatas auväärne peapiiskop emeeritus Jaan Kiivit seenior, kelle käe all sai oponeerimine ja oma väidete põhjendamine lausa sportliku hoo. Tema liturgiaajaloo loengud mõtestasid jumalateenistust kogu kultuuriloo kontekstis.
Hingehoidja ja mentorina mängis olulist rolli dekaan Ago Viljari, kes lepitas ja hoidis rahu eri mõtteviiside vahel. Kuna ta õpetas kreeka keelt ja Uut Testamenti, siis oli ta küllaltki oluliste teadmiste andja selles osas, mida kirikuõpetaja tegelikult vajab ja kuulutab.
Robert Kannukene
Eriliselt ekstreemne oli võrdleva usuteaduse professor Robert Kannukene, kes õpetas religioonifilosoofiat, -psühholoogiat ja -sotsioloogiat ning teisi usundeid, sealhulgas eesti usundit. Viimase eksamiks pidin läbi lugema suurema osa tolleks ajaks ilmunud uurimustest.
Kannukese eripäraks oli asjaolu, et ilmselt oli ta Pariisis õppides omaks võtnud teatud fenomenoloogilise koolkonna vaated, mis seotud Emanuel Swedenborgi usukäsitlusega. Swedenborg oli isikliku ilmutuse kogeja ja lausa uue kiriku rajaja. Tema arusaam oli, et maine ja taevane on kõiges vastavuses – inimene saab ka taevas selle osaliseks, kuidas ta on toiminud maa peal. Sarnaseid mõttekäike võib leida mõnes usundis ning kaudselt ka ristiusus, aga instituudi kontekstis oli swedenborgiaanlus pigem üllatav. Teisalt tõi see sisse alternatiive, mida muidu poleks ehk osanudki mõelda ega tajuda.
Kannukene pooldas ka teooriaid, mis rääkisid algpühakirjast ja algmonoteismist. Ta otsis näiteid Hammurapi aegadest, Gilgameši eeposest ja mujalt. Tegin talle eksami Pärsia usundist zoroastrismist, mida peetakse kõige vanemaks monoteistlikuks religiooniks. Tähelepanu väärib see ka põhjusel, et on mõjutanud mitte ainult Friedrich Nietzschet, vaid mingil määral ka Eesti ärkamisaja kirjanikke ja rahvustegelasi, näiteks Carl Robert Jakobsoni. Olin küll valmis uurima budismi õpetust, kuid Kannukene ütles: „Ära raiska aega, budismi teab niigi igaüks!“ Tõsi ta oli – Uku Masingu budismiloengute käsikirja lugeda oli tudengile auasi.
Külalislektorid
Instituudis pakkusid meile põnevust ja täiendust ka külalislektorid. Näiteks pidas kaasakiskuvaid loenguid muusikaajaloost ja muusika kohast kirikuelus professor Hugo Lepnurm, alustades hiinlaste absoluutsest helist ja lõpetades sfääride muusikaga. Ta selgitas muusikastiilide muutumist ja konvergentsi ilmaliku ja vaimuliku muusika vahel: näiteks oli armastatud kirikulaul „Jumal, sul ligemal“ algselt trubaduuride armastuslauluks lossipreili akna all. Lindistasime maestro loenguid ja kirjutasime need hiljem lindilt maha.
Suurt muljet avaldasid Villem Raami kirikuarhitektuuri puudutavad loengud. Ta viis meid välipraktikale Eestimaa vanadesse kirikutesse, näitas detaile, mida ise poleks osanud märgata, ja haakis sinna juurde terve Euroopa kultuuriloo: „Näete, see on Ojamaa mõju! Siin on aga mängus tsistertslaste käsi!“ Või käskis peopesaga silitada kiviseina ja küsis: „Mis tunne on?“ Olen sellise vahetu suhte eest arhitektuuri talle väga tänulik.
Hiljem
